7
fotot
Avaloeng ISCALis, eestlased nagu alati viimases reas (Liina Laanemets)

Lissabon on seitsme mäe linn, kõnniteed on ülilibedad, ebatasased ja kõige tipuks mosaiik- või munakividest. Kas mõni naine kontskingad endale kohvrisse pakkis?

Loomulikult, kuid nüüd mõtleme küll, kas ei oleks pidanud matkasaapad ja kummikud kaasa võtma. Osad tõusud on nii järsud, et kaardi pealt vaadates tundub, et peaksime ammu kohal olema, kuid tegelikkuses on palju veel jäänud.

Kahju hakkab neist neidudest, kes väänavad oma jalgu ja vaevu kõnnivad. Oleme näinud nii paistes jalgu kui ka ära plaasterdatud jalgu. Kuid mis siin salata, kontskinga hinnad algavad enamasti viiest eurost, endalegi nii mõnedki Eesti teede jaoks varutud. Matkasaapad on kõige mugavamad ilmselt siin, kuna koolis kannavad neid palju. Ei ole vahet, kas tuled kooli miniseeliku või retuusidega, iga riietusega „sobivad" siin matkajalanõud.

Hetkel on meil nädal vihma sadanud, pesukuivatamine on muutunud väljas võimatuks, soetasime pesuresti, kuid mis sellega peale hakata, kui toas on niiske? Tunnen, kuidas voodilinad ja riided on märjad, kui kuna korterites siin maal küttesüsteemid puuduvad, siis ilmselt peame ootama lihtsalt kuiva ilma. Alles nüüd mõistan, miks ema käskil kilejope mul kaasa võtta.

Nagu portugallastele kombeks on hilinemine moes igas asjas. Kasvõi kooli alguse edasi lükkamine nädala võrra. Sügis- ja kevadsemestri asemel on meil talve- ja suvesemester. Avaloengus palju targemaks ei saanud, lükati kõigile paberid ette, muudkui täitke, kuid keegi ei räägi mitte midagi hindadest. Ühistranspordikaardi blanketid käsiti ära täita ja viia rongijaama, aga keegi ei julgenud ju küsida hinda. Ja sedasi me tatsame parem 1,8 km jalgsi kooli, kuna ei näe mõtet, et 35 € maksta kaardi eest.

Oleme kuu aega pesitsenud Lissabonis ja meie korteris on juhtunud nii mõndagi. Esimesel nädalal suutis WC-pott otsad anda. Ummistus, mis ummistus. Tuli välja, et siin tuleb mõlemat nuppu korraga vajutada ja pikalt, mitte ainult ühte, nagu Eestis nn säästureziim.

Esimesel nädalal tundsime ka esimese tuuletõmbuse ära, täiesti ootamatult läks tuuliseks ja rõduuks avanes. Istusime köögis, jooksime magamistuppa ja klaas oli purunenud. Peotuju oli kõigil läinud. Paar päeva hiljem saabus töömees, kellel täitsa kiviaja tööriistad kaasas. Ühekordsed klaasid, sellised nagu kasvuhoonetel, on meil ees. Aga korter täitsa korralik ja äsja renoveeritud.

Esmaspäeval ja teisipäeval oleme koolis nn õhtuses vahetuses, kus tunnid lõppevad 21.30. Kolmapäeval lähme 8.00 kooli ja naaseme alles 18.30. Ja täpselt sel päeval tuleme koju ja mis me avastame? Elektrit pole. Võtsin Lidlist ostetud valmis lasanje külmkapist välja, panin ahju, kuid miks see soojaks ei lähe? Külmkapp hakkab vaikselt temperatuuri kaotama. Helistasime Manuelile (korteriomanik), ei saanud kätte, saatsime smsi ja vastuseks tuli – olen tunni pärast kohal. Imekombel jõudis varem ja helistas elektrifirmasse. Ootejärjekord oli pikk, sama tunne nagu helistaks Eesti Energia või EMT kliendiinfosse ja kuulad muusikat, vahepeal vabandatakse, et olete kaua oodanud, aga oodake veel. Lõpuks tuli välja, et Manuel oli arve tasumata jätnud.

Õhtud lähevad kiiresti pimedaks, kell kaheksa läksime kõrval poodidesse, kuskil küünlaid ei müüda. Hästi, mis siis ikka, üle tee korterist on erootikapood. Eeldasime, et sealt võiks ju leida küünlaid, olgugi, et ilmselt romantika tegemiseks, mitte tavalisi teeküünlaid, mida valgustamiseks kasutada. Astume sisse ja küsime „Do you have a candle?". Vaadati suurte silmadega otsa, ilmselgelt müüja inglise keelt ei osanud. Pakkus meile muid lelusid, kuid koju minnes istusime rõdul, kuna naabrite akendest tuli natuke valgust. Ja järgmise päeva hommikul saabus valgus, elektroonika hakkas häält tegema.

Ja paar päeva hiljem... kaob meil müstiliselt internet ööpäevaks ja tagasi tuli täiesti ootamatult. Kõik juhtub siis, kui on mõned tähtajad lähenemas, kui vaja faile saata õppejõududele. Ja samuti Eesti kooli jaoks oli vaja kursusetöö deklaratsioon saata.
Aga üldiselt internetist ja WIFI-st. See on väga ainulaadne nähtus. Koolis on uhkelt välja reklaamitud WIFI tsoon, kuid ilma kaabli või traadita küll kuskile netti pääse. Samuti avalikes kohtades, mõnes üksikus kohas, nt McDonalds, on võimalik internetti kasutada, kuid et sinna pääseda, vaja tuhandeid kordi oma e-mail ja muid asju sisestada.

Just lõppesid valimised Lissabonis, plakateid on iga nurga peal. Kampaanaid tehti ukselt-uksele, ka meie ukse taha üritati tulla, kuid olime just kodust lahkumas. Sõidetakse autodega ringi, pasundatakse – vali mind jne. Kuid oma kodukandis, Arroioses, leidsime huvitava sisuga plakati: Tasuta WIFI siin. Jusiis mõni erakond üritab oma valijaskonda suurendada WIFI arvelt. Eestlastele on see WIFI nii tavaline, kuid siin haruldane nähtus.

 

Jaga artiklit

6 kommentaari

C
Civilised person  /   18:02, 4. nov 2013
Go back to russia, snowmonkeys.
D
ddd  /   10:56, 3. nov 2013
tüüpilised eestlased, alati vinguvad

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis