Elu

Insuldist taastuv Maaja Kallast: «Elan päev korraga. Aga ma kavatsen veel tangot tantsida!» (52)

Silja Paavle, 28. september 2013, 08:00
TAEVAISA HOIDIS: Huumor, kannatlik meel ja lootus on need, mis insuldi üle elanud Maaja Kallast päev haaval edasi kannavad ja jalule turgutavad.  Terje Ugandi (Tiiu)
«Üks vana arst ütles, et insuldist taastumine võtab aega vähemalt aasta. Mul on aega veel küll, kui vaid kannatust jaguks. Aga ma kavatsen veel tangot tantsida!» kostab Maaja Kallast optimistlikult.

Seitsme kuu eest insulti haigestunud etiketiõppejõud Maaja Kallast (75) ütleb, et taastumine tõvest läheb aeglaselt, kuigi olukord on juba parem. «Kõige raskem on saada jagu valust. Sellega pean tegelema iga päev. Aga ma tean, et kõik on peas kinni,» lausub Kallast, kes iga päev teeb taastumiseks võimlemisharjutusi füsioterapeudi valvsa pilgu all. Kukkumise vältimiseks liigub ta praegu veel rulaatoriga ning kodus käib tal abiline.

Kui kirjutada ei saa, kaotab elu mõtte

Samal teemal

«Ma ei ole tige ega õel, et minuga kõik see juhtus. Kui nii läks, siis läks. Elus on ju palju hullemaid asju, näiteks vähk,» arutleb Kallast, et tegelikult oli tal päris palju õnne. «Taevaisa hoidis mind, et insult tabas vasakut poolt – kõnekeskus on paremal. Mul on mõistus peas, ma saan rääkida ja kirjutadagi, kuna olen paremakäeline,» ohkab ta tänulikult.

Õnn oli seegi, et õhtul, kui insult Kallastit tabas, oli tal telefon hommikumantli taskus.

«Sättisin end magama ja hakkasin telekat sulgema. Äkki sain pähe ja vasakusse kätte nagu elektrilöögi. Kukkusin tugitooli, mis õnneks oli sealsamas teleka ees,» meenutab Kallast õhtut, kui tema elu pöördus minuti pealt. Tänu sellele, et telefon oli naisel taskus, sai ta endale kiiresti abi kutsuda.

«Ma ei taha mõeldagi, mis siis oleks juhtunud, kui ma seda teha poleks saanud. Või kui abi oleks jäänud hiljaks,» ütleb naine ja manitseb kõiki üksi elavaid inimesi telefoni enda läheduses hoidma. See võib teinekord päästa elu.

Samas lisab kohe, et tema surma ei karda. «Mul on olnud nii palju õpilasi, minust jäävad maha raamatud ja arhiiv – see on väärtus omaette,» lausub ta kindlameelselt. Viimane raamat «Oh aegu, oh kombeid» ilmus Kallasti sulest just äsja.

«Kui ma enam kirjutada ka ei saa, pole elul mingit mõtet,» lausub naine, et enda keha turgutamise kõrval hoiab ta vaimu virgena kirjutamisega. Lootes nii, et inimesed sellest pisutki paremaks saavad. Kallasti teravate väljendite poolest tuntud kirjatükke saab igal kuul lugeda ajakirjast Tiiu.

Kas ühiskond on paremaks muutunud? «On küll,» kostab Kallast täiel veendumusel ja lisab, et tema kavatseb kirjutada senikaua, kuni tervist vähegi jagub.

Tervise nimel tegutseb ta iga päev ja ühe on seitsme viimase kuuga selgeks saanud: insuldist taastumisel on kõige olulisem kannatus. «Üks vana arst ütles, et insuldist taastumine võtab aega vähemalt aasta. Mul on ju aega veel küll. Elan päev korraga,» naeratab ta. Kuid lisab, et vahel läheb ikkagi meel mõruks. Näiteks siis, kui oleks vaja kuskilt kõrgemalt raamatut kätte saada, kuid lihtsalt ei saa. «Siis pean ootama oma abilist,» ohkab Kallast, et abitus on üks hull asi ja kipub mõjutama ka eneseväärikust.

Haige olla on luksus

Kuid hoolimata sellest, et haigus on surunud Kallasti rohkem koduseinte vahele, on tal oma eluga veel plaane. «Kavatsen veel tangot tantsida. Ja poja juurde tahaks Berliini minna, natuke reisida. Kunstinäitustel käia, kuulsin just, et Titanicu teemaline näitus avati,» loetleb ta.

Kodust välja saab Kallast invataksoga. «Haigeks olemine on suur luksus. Kõik vajalikud abistavad teenused on tegelikult võimalikud ja olemas, kuid need maksavad väga palju,» nendib naine. «Mind aitab poeg, olen seni välja tulnud. Kirsturaha mul muidugi pole, kuid pole veel keegi maa peale jäänud,» viskab Kallast talle omast võllanalja.

Huumor, kannatlik meel ja lootus on need, mis naist päev haaval edasi kannavad ja jalule turgutavad.

Kuidas Kallast eakaid aktiivselt elama julgustas

Maaja Kallast räägib Eesti taasiseseisvumise algusaegadest, kui tal õnnestus käia Prantsusmaal kiikamas eakate koolitamist. «Kirjutasin ajakirjas Eesti Naine ilmunud artiklis, et vanus ei loe midagi, loeb see, mis on peas. Et alati tuleb end täiendada, et töövõime säiliks võimalikult pikaks ajaks,» meenutab ta. Seepeale tuli ajakirja toimetusse sõimukiri, et Kallast on loll, mida ta ometi räägib.

«Kahjurõõm on aga kõige suurem rõõm – nüüd paneb mind itsitama, kuidas korraldatakse lausa konverentse sel teemal, et eakad ikka õppima hakkaksid,» muheleb ta.

Kallast hoiab enda vaimu värske just kirjutamisega. Ja praegusel ajal, kui ta kodust palju välja ei pääse, on talle infoandjaiks televiisor, ajalehed ja raamatud. «Kulutan teatmeteostele igal kuul päris suure summa,» tunnistab ta.

Netikommentaarid ajasid nutma

Maaja Kallast on veendunud, et teadmistest on kasu vaid siis, kui neid teistele ka edasi anda. Tema jagab oma tarkusi üsna terava keelega ning on alati kõikidele kirjutistele ohtralt tagasikaja saanud.

Ükskord on ta nende pärast ka nutnud. «Möödunud aastal palus Delfi mul koostada 10 käsku esimesse klassi minevate laste vanematele. Nägin sellega meeletult vaeva, konsulteerisin algklasside õpetajatega ja olin tulemusega väga rahul. Vastutasuks sain laussõimu,» meenutab Kallast, et toona hakkas tal oma tööst ja vaevast nii kahju, et lausa nuttis seepärast.

«Selle asemel, et käsud välja printida ja köögiseinale kinnitada, selle asemel, et neisse süveneda, otsustati mind sõimata. Küllap ma siis mõnikord olengi nagu punane rätik härjale vaatamata sellele, et härg pidi värvipime olema,» viskab ta nalja.

Kurjus ja hoolimatus üksteise vastu on need, mis etiketiõppejõule kõige rohkem meelehärmi valmistavad. «Mõnikord ahastatakse, et eestlasi on nii vähe. Kas me siis ei võiks üksteise vastu ometi kenad olla, kui meid vähe on?» küsib ta.

«Mina kirjutan rõõmuga!»

Värskelt on poelettidele jõudnud Maaja Kallasti raamat «Oh aegu, oh kombeid». «Ma olen sellega nii rahul!» lausub Kallast, kelle sulest on ühtekokku ilmunud viis etiketi- ja kombeõpikut. Kirjastuse Fookus Meedia üllitatud raamatu tekstid on esimest korda ilmunud ajakirjas Tiiu aastatel 2011–2013 ja alati suurt tähelepanu pälvinud. Kuid raamatus on ka tekstide need osad, mis ajakirjast on mõnikord ruumipuudusel välja jäänud. «Ajakirjas pole ma alati toimetajatööga rahul olnud. Aga nüüd küll,» kiidab naine.

Raamatu eessõnas soovitab naine alati mõelda, mis on tõde, mis vale, ja räägib selleks ka ühe mõistujutu: «Ühel ilusal päeval otsustasid punane ja valge roos asuda raskele rännakule mere äärde, et end talle kinkida. Rändasid ja rändasid, kuni jõudsid ojani. Janu oli suur ja lilled palusid juua. Oja lubaski, kuid tahtis tasuks ühe kroonlehe. Valge roos jõi ja andis vee eest oma kroonlehe. Punane roos keeldus ning kannatas janu edasi.

Samasugused stseenikesed kordusid ka järgmiste veekogude juures. Lõpuks jõudsid roosid mereni. Valge roos oli kaotanud peaaegu kõik oma kroonlehed, punane roos oli aga närtsinud. Meri ei tahtnud neist kumbagi. Kes käitus õigemini? Valge või punane roos?»

Kallasti sõnul on olemas üks tähtis käitumisreegel, mis sobib reguleerima mis tahes inimsuhteid: kasvatada endas harjumus austada kaasinimest. «See hoiab ära kombe põlastada ja põlata teist tema nõrkushetkedel. Kombed on sageli tähtsamad kui seadused,» naaseb Kallast mõistujutu juurde lisades, et elus ongi sageli nii, et kaotame kroonlehe ja pärast kahetseme.

«Samas tähendavad kombed ka millegi rõõmuga tegemist. Minagi kirjutan neil teemadel rõõmuga, ehkki see nõuab suurt julgust,» tunnistab ta.

52 KOMMENTAARI

k
Kaastunne. 12. märts 2014, 16:27
Kahju ! Lugesin neid teda põlastavaid ja solvavaid kommentaare varem. Ängistus tuli südamesse ja ei suuda mõista,miks inimesed on nii õelad ja miks ne...
(loe edasi)
s
saarlane 1. oktoober 2013, 17:56
soovin vägaaustatud daamile jöudsat paranemist ja tahaks väga teda jälle näha teleekraanil ,väga armas inimene!
Loe kõiki (52)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee