Tipi ja Täpi seiklused

Tagasi alguses… (5)

Mari-Leen Albers, 26. september 2013, 11:33
Mari-Leen ja Meelis Eestist lahkumise päeval, 15. oktoobril, 2012 Tallinna lennujaamas.Foto: TIINA KÕRTSINI
Kuigi tulime Austraaliast ära juba rohkem kui kuu aega tagasi, on alles praegu see hetk, kui selle maaga hüvasti jätame. Võib-olla igaveseks. Jätsime uksed nö lahti.

Nii ausat ülestunnistust on raske isegi oma kõige lähedasematele teha, aga... Me ei võta sponsorviisat vastu (vähemalt esialgu) ja tuleme tagasi Eesti. Oi, on neid kes rõõmustavad ja neid, kes arvavad, et oleme täiesti ära keeranud, et sellist võimalust ei kasuta. Kõik sellised suured otsused on personaalsed ja neil on mingi põhjus...

Kui me aasta eest Tallinna lennujaamas Publikule intervjuu andsime, siis mina olin kindel, et tuleme tagasi juba enne suve, Meelis kinnitas, et aasta oleme ikka ära. Nii ta lähebki.

Oleme elanud palmi all soojas, elanud põrgukuumuses kõrbes, teinud rasket farmitööd – lõikunud kapsaid, korjanud avokaadosid, rohinud viinamarju...

Oleme elanud talvises kõrbes, kus ööseks läheb nii külmaks, et võib kangeks külmuda.

Oleme leidnud uusi sõpru, kes kõik on lubanud külla tulla (eks me näe, meie oleme alati külalislahked neid vastu võtma).

Oleme teinud tööd, mis pole konti murdnud, aga on rahakotti kena kopika sisse toonud.

Oleme saanud osta endale asju, mida Eestis iialgi lubada poleks saanud. Mitte, et neid Eestis olles tellida ei saaks, vaid raha selliste asjade jaoks poleks!

Oleme saanud reisida luksuslikult ilma raha lugemata.

Oleme olnud lahus ja kannatanud.

Oleme olnud koos ja õnnelikud.

Oleme teineteises avastanud selliseid jooni, mida me Eestis poleks avastanud. Olgem ausad - Austraalia on teinud meid tugevamaks, ta on näidanud meile, kes on meie sõbrad, kes meid tegelikult Eestis ootavad, kes meid lihtsalt vajavad. Kes hoolivad meist, kes meie tegudest.

Austraalia on õpetanud meile, et lahusolek pole alati halb, ta on õpetanud meid oma tundeid valitsema (mitte kõike kohe välja purskama), ta on andnud meile palju võimalusi ja võtnud samas palju ühiseid hetki. Aga me ei kurda – sest oleme õnnelikumad kui kunagi varem, kanname kaasas endaga hulgaliselt ilusaid mälestusi ning oleme valmis taas koju tulema, et silmitsi seista reaalse eluga, kus me kõigile ei meeldigi! :) Me hakkame ju jälle tööle ja tegema neid mõttetuid lugusid ja pilte, mida keegi ei loe, aga millest kõik ometigi räägivad.

Austraalia ei ole kunagi olnud „meie maa" - Austraalia ei ole meid üllatanud kaunite kohtadega (jah, Mari-Liis, ma olen endiselt vinguja ja ei ole Austraalias hingematvaid kohti näinud), Austraalia ei ole meid hoidnud... Jah, meil oli võimalus mõned kuud teenida head raha, osta endale mida hing ihaldas, reisida, näha erinevaid paiku ja inimesi ja las Austraaliast jääb meile sellessuhtes positiivne mälestus – pidime küll eraldi olema ja rasket tööd tegema, kuid saime ka koos olla, reisida ja hulgaliselt uusi sõpru. Aga Eesti on meie koht. Vähemalt minu koht. Vähemalt täna ja praegu.

Miks me siis ikkagi tagasi tuleme – esiteks ma arvutasin, kui me jääksime siia veel kaheks aastaks ja tuleksime siis Eesti tagasi...

... me peaksime Eestis alustama nullist – leidma elamise, töö jne (praegu, aasta hiljem tagasi tulles on meil endine korter alles, tööd leiab ilmselt kergemini kui kolme aasta pärast...)

... paneksime siin küll raha kõrvale, kuid siia kolimine eeldab enda elamist (ehk kulusid), igapäevaseid makseid, paar korda aastas reisimist ja lõppkokkuvõttes jääks see „säästetav" raha ikkagi liiga väikseks, et Eesti tulla ja endale kodu osta. Seda raha siin kokku ei ajaks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee