VALE OTSUS: Kadri suurim soov on saada emaks, kuid pärast aborti ei ole see tal õnnestunud. (Fotolavastus)Foto: Stanislav Moškov
Kristiina Tilk 21. september 2013 07:00
Elukaaslase soovitusel tehtud abort põhjustas naisel hiljem meeletu ahastuse

«Minu karistus selle eest, et ma oma esimest last ilmale ei toonud, on edasi elada teadmisega, et mitte keegi ei hakka mulle mitte kunagi ema ütlema,» ütleb aborti teha lasknud naine pisarsilmi.

23aastane Kadri (nimi muudetud) rasestus kolm aastat tagasi. «Olime elukaaslasega enne seda ligi pool aastat koos olnud. Uudis lapse kohta tuli aga ootamatult,» meenutab ta. Kuigi lapseootusest teadasaamine mõjus esialgu ehmatavalt, siis abordile ta ise ei mõelnud. «Omamoodi armas oli teadmine, et minu sees kasvab uus inimene. Ja arvasin, et kui elukaaslasele sellest räägin, küll siis temagi arvab, et kuidagi hakkama saame,» räägib Kadri.

Paraku ei läinud nii, nagu ta lootis. Elukaaslane sattus paanikasse ega tahtnud lapsest kuuldagi. Ta käskis Kadril aborti teha, sest tema arvates oli lapsesaamiseks veel liiga vara.

«Ta läks endast nii välja. Rääkis, et me oleme liiga noored ja vähe koos olnud, ja laseme ajal edasi minna ja proovime siis. Küsisin, et miks siis mitte just praegu, kui laps juba kasvamas on, aga ta esitas mulle ultimaatumi: kas tema või laps,» kurdab Kadri, et hirmus elukaaslasest ilma jääda andis ta mehe soovile järele.

Hinge jäi tühjus

«Käisin vastuvõtul ja ultrahelis sain teada, et laps on minu sees kasvanud veidi üle kahe kuu. Küsiti, kas ma olen oma otsuses ikka kindel. Sügaval südames ma teadsin, et ei, ma ei ole selles kindel, ma ei taha aborti. Pidin aga südame kõvaks tegema ja vastama, nagu elukaaslane nõudis: jah,» räägib Kadri. Ja talle määrati abordi aeg.

Seda nimetab Kadri oma elu kõige valemaks valikuks. «Ärkasin sel päeval ja kogu mu keha valutas. Oleksin tahtnud nii väga, et elukaaslane oleks tol hetkel mu kõrval olnud, aga ta oli tööl. Helistasin talle ja ütlesin, et last ei ole enam. Ta ütles ühe sõna: tore! See tegi nii haiget,» meenutab Kadri.

Pärast aborti hakkas nende suhe allamäge veerema.

Kadri tõmbus endasse, sest tundis tehtu pärast süümepiinu, elukaaslane aga võttis vabalt. «Ta käis kogu aeg kuskil. Õige pea sai selgeks, et ta ei tahtnud vabaneda mitte ainult lapsest, vaid ka minust,» kurvastab Kadri.

Elukaaslane lahkus kolm kuud pärast aborti. «Mulle jäi tükkideks rebitud hing. Aga paras mulle! Ma ise lasin samamoodi oma beebi tükkideks rebida,» lausub Kadri.

Uued katsed pole vilja kandnud

Pisut üle kahe aasta on Kadri kõrval uus kaaslane, kellega nad on planeerinud ka last. Kuid Kadri pole siiani rasedaks jäänud.

«Ma olen käinud arstide juures. Põhjuseks on emaka limaskesta kahjustus. Selle võib tingida küll ka mõni muu haigus, kuid ma olen sada ja üks protsenti kindel, et mina olen selles ise süüdi. Maksan selle eest, et aborti tegin, surmani,» ütleb Kadri.

«Elukaaslane üritab mind küll lohutada, et saab ka lapsendada, aga mina tahaksin oma last. Tema liigutusi ja sündi. Usun, et elukaaslane tahaks ka, aga austusest minu vastu on ta valmis leppima nii-öelda pooliku naisega ja lapsendama,» räägib Kadri.

«Ma rikkusin kogu oma elu selle rumala veaga. Tahaksin teistele noortele tüdrukutele südamele panna, et ärge kuulake kedagi teist kui ainult iseennast. Sest oma vale otsuse eest maksate hingepiina tundes ainult ja ainult teie ise,» teab Kadri.

Nõustaja: iga abort räägib suhteprobleemidest

2012. aastal tehti Eestis 7953 aborti. Sihtasutuse Väärtustades Elu juhatuse esimehe ja raseduskriisi nõustaja Kaia Kapsta sõnul on see arv võrreldes teiste riikidega suhtarvuliselt endiselt väga suur.

«Saame öelda, et võrreldes ajaga, mil abort oligi Eesti naistele peamiseks rasestumisvastaseks vahendiks, on väga palju muutunud, aga me ei tohiks selle tulemusega rahulduda,» ütleb ta ja selgitab, et peamiselt tehakse Eestis aborti suhteprobleemide pärast. Abordieelsete situatsioonide põhikäivitajaks on tema sõnul see, et kui naistele on sündimata laps juba algusest peale ikka pigem laps, vaatamata sellele, kuidas meditsiin seda nimetab, siis mehele tähendab see esialgselt ainult ideed lapsest.

«Väga vähesed naised tulevad aborti tegema omal algatusel ja isikliku otsuse ajel. Kui juhtub, et naisel on väga sügav soov lapsest vabaneda, siis minu kogemuste põhjal tunnen ära, et naine võib olla lapse isa poolt mingil põhjusel survestatud ja suluseisus. Näiteks võib mees püüda teda lapse sünni kaudu veelgi enam kontrollida, kui suhtes on juba esinenud teatavat vägivaldsust. See tunne võib naist nii lämmatada, et raseduse katkestamine näib temalegi ainsa lahenduse ja kergendusena,» teab Kapsta, kelle sõnul ei ole Eestis riiklikul tasandil tunnustatud abordieelset nõustamist. «Naine ja tema arst täidavad raseduse kirurgilise katkestamise eelse nõustamise akti, kus on loetletud peamised abordiga kaasnevad tüsistused. Naine annab sellele lehele allkirja ja kõik – ta on ju kinnitanud, et on saanud vajalikku nõustamist ja on teinud oma abordiotsuse teadliku valikuna,» räägib Kapsta. Tema arvates on parem, kui paar tuleb abordinõustamisele koos. Siis kannab see rohkem vilja. «Oluline on, et paar saaks kontakti sellega, mis on mõlema osapoole päristeemad ja baasilised hirmud ning ärevuse põhjused, mis on see, mis tegelikult meid kas siis võitlema või põgenema sunnib,» selgitab Kapsta.

Abort on riskitegur

Naistearst Ivo Saarma võrdleb raseduse katkestamist aatomipommi plahvatusega organismis, mis tekitab ainevahetuses suure segaduse ja nõrgestab oluliselt naise kaitsevõimet.

«See on naistele ka tugev psüühiline trauma ning nad on pärast seda tihti stressis. Selline otsus naise poolt ei tule kunagi lihtsalt. Abordijärgselt kasvab risk haigestuda suguteede põletikku või saada tsüklihäired. Need ongi kõige sagedasemad probleemid, mis abordijärgselt tekivad,» räägib Saarma.

Sellest hoolimata ei pea ta aga aborti otseselt viljatuse põhjuseks. «Abort võib olla tegur, mis aitas viljatuse tekkimisele kaasa, kuid reeglina abordi tagajärjel naine viljatuks siiski ei jää. See on leidnud ka tõestamist,» ütleb Saarma.

Ta annab mõista, et kahest Eestis tehtavast (medikamentoosne ehk tabletiabort ja kirurgiline) abordivariandist ohutum on medikamentoosne. Ehkki päris ohutu pole kumbki, on kirurgilisel sekkumisel riskide hulk naise tervisele suurem.

«Nimelt võib kirurgilisel sekkumisel mulgustada emakat või põhjustada emakatrauma. Kuna kirurgilist aborti tehakse narkoosis, siis on olemas ka anafülaktilise šoki risk, mis võib lõppeda isegi surmaga. Tõsi, seda juhtub üliharva. Muus osas on abordi tagajärjed organismile samad ja siinkohal meetodi erinevus rolli ei mängi,» selgitab Saarma.

«Kuna tabletiaborti tehes tuleb arsti külastada mitu korda, siis eelistavad mõned naised kirurgilist sekkumist, mis on ühekordne protsess. Samuti on tabletiabort mõnikord vastunäidustatud mõne kaasuva haiguse või ravimitundlikkuse tõttu. Oluline on ka teada, et see meetod on eeskätt efektiivne kuni üheksanädalase raseduse katkestamiseks,» räägib Saarma.

Ta lisab, et kui 2005. aastal tehti 3,6% abortidest medikamentoosselt, siis 2011. aastal oli neid 44,1% ning 2013. aastal katkestatakse üle poolte rasedustest tabletiga.

Enim aborte tehakse Saarma sõnul 20–24aastaselt. Üle poole abortidest on kordusjuhtumid ning silma torkab see, et kaks kolmandikku naistest ei ole raseduse katkestamise eel kasutanud ühtki kaitsevahendit.

Saarma võrdleb 1992. ja 2011. aasta abortide statistikat: 1992. aastal tehti 100 elussünni kohta 143,3 aborti, 2011. aastal oli abortide arv sama arvu elussünde arvestades 45. Nende arvudega on Eesti Euroopa Liidus keskmiste seas. Selline võrdlemine on küll spekulatiivne, sest küllalt palju on riike (eeskätt katoliiklikud riigid), kus puudub korrektne statistika. «Igal juhul on muidugi rõõm, et abortide arv on Eestis kiirelt vähenenud, kuid tööd tuleb edasi teha, et number veelgi väiksem oleks,» lisab Saarma.