Kommentaar

KOMMENTAAR | Eksamihinne pole ainuke näitaja kooli kvaliteedi hindamiseks 

Aidi Vallik, kirjanik, 21. september 2013 07:00
On jälle see aeg aastas, kui meediamaastikul ja hariduselus kütab kirgi koolide riigieksamitulemuste põhjal moodustatud avalik pingerida. Seda juba tavapäraselt veidi üle kümne aasta, kuid iga aasta me ei väsi imestamast ja ohkimast, enda kunagise või oma lapse praeguse või tulevase võimaliku kooli järjekorrakohta kontrollimast, või arutamast, miks neid pingeridu ikkagi tehakse ja avalikustatakse ning kas sellest tõuseb kasu või kahju.

Paljud on seda meelt, et avalikustatud eksamitulemused ja nende abil moodustatud pingeread on koolidele hea tagasiside ja eneseanalüüsimaterjal, seega ka motiveeriv jõud püüelda järjest paremate tulemuste ja kõrgemate kohtade poole. Samuti on see paljude arust oluline info lapsevanematele või põhikoolilõpetajale, kellel seisab ees koolivalik. Kindlasti. Avalikustatud õppetulemused on mõlemas aspektis oluline orientiir. Kuid nagu ikka, ei pruugi ka siin statistika peegeldada igakülgset tõde.

Taibud ja kivipallurid

Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et need varasügisel avaldatavad keskmised eksamitulemused näitavad kooli kohta siiski peamiselt selle ühe konkreetse lennu sooritust ühel kindlal õppeaastal teatud kindlate õpetajate käe all. Selleks, et teha järeldusi kooli õppekvaliteedi kohta üldiselt, on ühe aasta ja ühe lennu tulemustest vähe. Kaugelt objektiivsem tõde saaks selguda võrreldes sama kooli 5–10 aasta lendude tulemusi ja nende keskmise alusel.

Eks igas koolis ju teatakse, et aastad ja lennud ei ole vennad. Milliseks kujunevad ühe lennu riigieksamite keskmised hinded, see sõltub päris paljudest teguritest, mis võivad olla igal aastal erinevad. Näiteks üks määraja on siin õpilaste akadeemilise võimekuse tase lennus, st kas klassi on juhtunud rohkem taibusid kui kivipallureid või vastupidi, ja millist tooni see annab üldises keskmises.

Milline on klassis või lennus valitsenud õpimotivatsioon ja millised väärtushinnangud? Milline on olnud seda klassi eksamile viiva(te) aineõpetaja(te) töö kvaliteet, st tema teadmised, oskused, pingutus ja motivatsioon? Millised on need kodud õpilaste seljataga, on need olnud toetavad ja haridust väärtustavad? Milline on olnud õppevahendite ja -materjalide kättesaadavus ja kvaliteet selles koolis selle lennu jaoks? Kõik need muutujad mängivad eksamitulemuste kujunemises kaasa.

Lõpuklassi keskmine eksamitulemus mingis aines kõigub aastati isegi ühe ja sama kooli ühe ja sama õpetaja puhul, nii et mingist kvaliteedinäitajast saame tõesti rääkida vaid rea aastate vältel välja joonistunud keskmise hinde põhjal.

Pingerida ei saa olla ainus kriteerium

Samas ei ole, või vähemalt ei peaks olema riigieksamihinded kooli ainuke kvaliteedinäitaja. Täpselt sama oluline kui õppe-edukus on kooli puhul ju ka see, et lastel oleks seal hea, huvitav ja turvaline olla ning isiksustena areneda – see tähendab positiivset, sõbralikku mikrokliimat. See, mil määral ja kui tõhusalt tullakse koolis toime õpilaste taustaks olevate võimalike sotsiaalsete probleemidega, koolikiusamisega, kas õppetulemused saavutatakse piitsa ja präänikuga või rahulikus koostöös, omab noore areneva inimese psühholoogilises plaanis väga suurt tähtsust. Aga riigieksamite statistika seda ju ei kajasta.

Järjest rohkem räägitakse hariduses loovuse tähtsusest, selle arendamisest. Aga see on asi, mille avaldusi riigieksamid isegi ei soosi. Mida rohkem räägime loovusest, seda rohkem tahavad riigieksamid lahterdada, raami suruda. Arutlusvastuste eest saab punkte vaid siis, kui see arutlus langeb kokku eksami ettevalmistajate kirja pandud nii-öelda võtmega. Loovusel aga on tung raamidest väljuda. Ja just nimelt õpilaste loovus ning selle pidev toetamine annab nii mõnelegi koolile väga äratuntava oma näo ja vaba ning huvitava õhkkonna.

Head ja innustavat, motiveerivat ja sõbralikku kooli iseloomustab sageli ka õpilaste ühiskondlik, ühis- ja isetegevus, koostööprojektid teiste koolide või asutustega. See kõik elavdab kooli töörutiini, lisades sinna mängulisust ja sotsiaalset mõõdet, andes ka elus hakkamasaamiseks hindamatuid kogemusi. Aga taas – ükski statistika seda ei näita.

Nii ongi kooli kvaliteedi ühe mustvalgel esitatud perioodilise näitaja kõrval veel tegelikult olemas hulk teisi, mis lapse arengus määravad peaaegu sama palju, kuid on avalikkuse silmis nähtamatud nagu kurikuulus Toskaana juuksenõel. Ja neid koolide iga-aastaste eksamitulemuste pingeridasid saadab praegusel kujul esitatuna lihtsalt oht, et seda nähtamatut enam ühel hetkel ei väärtustata ei lapsevanemate, avalikkuse ega ka koolide endi tasandil, kui kogu aur suunatakse nähtava tulemuse, tublide keskmiste riigieksamihinnete kultiveerimiseks.