Eesti uudised

Maal on elu, ma kordan, maal on elu! (24)

Agnes Kuus-Korv, 21. september 2013, 07:00
 Tairo Lutter
Välimääraja Eesti külaelanike peamistest tüüpidest

Seda, et kõik Eesti inimesed elavad või vähemalt peaksid kiiremas korras kolima Tallinna, on öelnud mitmed prominentsed lapsesuud. Ometi on elu maal osutunud resistentseks ehk kõigele vaatamata väljasurematuks.

Kui Eesti külaelu lähemalt vaatlema hakata, ilmnevad asulast asulasse korduvad mustrid. See saab alguse äravahetamiseni sarnasest maastikust, mida ühest küljest ilmestavad sissevajunud katustega ja võssakasvanud vanad taluhooned, kolhoosist maha jäänud lagunev silikaattellistest laut või väetisehoidla, mille otsaseina on laotud punaste kividega täheühend EÜE, suletud külapood ja postkontor, teisest küljest aga võimas, avatud seinte ja plekk-katusega hiigellaut, veel halliks pleekimata kollastest palkidest (suve)majad, suuremat sorti masina-traktorijaama mõõtu hoovid täis moodsat tehnikat ja ahiküttele ümberehitatud kortermajad.

Selle eluta looduse keskel sagib asjalik maarahvas, kelle seast leiab samuti pea igas külas äravahetamiseni sarnaseid ja korduvaid tüüpe. Järgnev loetelu ei ole kindlasti ammendav, kuid vaevalt leidub Eestimaal küla, kust puuduks eaka ema kaelas elav joodik, üksik vanapoiss või tubli põllumees.

Olgu märgitud, et kõik loos esinevad inimesed on reaalselt olemas, elavad reaalsetes külades ja nende sarnasus mõne teise küla elanikega on puhtjuhuslik.

Üksik vanem naine

Vanust on tal 65+, elab talumajas, kus eluhoone küljest kasvavad välja ait ja tühjana seisev laut, hoovi peal on viltuvajunud kuur, vanaldane leilisaun ja piiluavadega kemmerg. Vett majas ei ole, põrandad on nõnda kreenis, et kapi püstipüsimiseks tuleb selle jalgade alla raamatuid või klotse sättida, aga ta ei kurda. Ei, sugugi mitte! Ta saab hakkama, see on tema lapsepõlvekodu, seal kasvas tema ise ja kasvasid tema vanemad ja nende vanemad. Kõik on oma ja kõik on tuttav, ainult et ümberkaudsetes taludes on talviti veidi liiga vaikne ja teed on sageli lahti lükkamata.

Külaliste tulekuks valmistub ta ülima põhjalikkusega, nagu oleks tulemas terve rood noori ja näljaseid mehi – kotletid, praeliha, lihasoust, keedukartul, pannkoogid, pirukad, marineeritud kurgid ja seened, sõstramahl ja magus naps. Ja siis ta räägib, sest nii mõnus on rääkida, kui keegi kuulab.

Mees on tal aastaid surnud. Tegelikult oli ta paras joodik ja laisk nagu lohe, aga mälestustes muutub mees märksa meeldivamaks, ja ega tal lõpupoole viga olnudki – istus ratastoolis, veega lahjendatud viin nagu lutipudel pihus, ja oli üsna rõõmsameelne, isegi lahke sellisena. Täitsa kahju, kui lõpuks ära suri. Lapsed on linnas, ja lapselapsed on, ja lapselapselapski sündis. Elu on ilus. Võtame veel ühe pitsikese!

Kaks on parem kui üks

Kui üksik pensionär on kujunenud üldsuse silmis vaesuse etaloniks, siis pensionäride paarisrakend veab oma eluvankrit külas vägagi edukalt. Maja on renoveeritud, uued aknad, katus ja laudis. Neil ei ole vaja kulutada raha mööblile, sest kõik on olemas ja viimast sisekujunduse sõna nad taga ei aja, aga kui on vaja, siis lähevad ja ostavad lähimast linnast uue nurgadiivani, või külmiku, või pesumasina. Riideid on kapid täis ja need kantakse rahumeeli lõpuni, paigatakse, kui vaja, ja visatakse ära alles siis, kui paiku on rohkem kui riiet. Söök tuleb aiast, põllult, merest või vahetuskaubana naabritelt. Sai ja leib küpsetatakse ise, konservid, hoidised, mahlad, moosid – vali vaid! Sahver ja kelder on head paremat täis. Poes käivad nad soola, seepi ja tikke ostmas ehk paar-kolm korda kuus. Telekast tuleb üle kümne kanali. Ahju- ja pliidipuud on oma metsast ja juba mitmeaastase varuga valmis saetud ja lõhutud ning riitagi laotud. Toit valmib puuküttega pliidil ja vesi tuleb oma puurkaevust, mõned hektarid maad on välja renditud kohalikule mesinikule või põldnikule. Kodukulud on 15 eurot elektri eest kuus, kui sedagi. Kuuesajast ja kuuekümnest eurost, mis pensionina arvele tiksub, on kahe peale küll ja veel, et kõrvale panna ja osta uus murutraktor või mõned lambad või putitada 20 aastat vana autot, mis sõidab julgelt veel palju aastaid.

Maa-aleviku pensionär

Elab küla piiril vanas kolhoosikeskuses, kahe-või kolmekorruselises kahe trepikojaga majas, kus pooled või rohkemgi korterid on elaniketa. Majanduslikult läheb tal veidi kehvemini kui pensionäripaaril oma talumajas. Üks pension on üks pension ja kommunaalid võtavad pensionist pea poole, eriti talvel, sest küte on kallis ja toad ikka jahedad. Sooja saab siis, kui kutsub naabrimutid kohvile – mitu keha ja hingeõhk teevad väikesed ruumi soojemaks ja aeg kulgeb kah kiiremini. Seltsiks on tal vorsti või siis ehk pudeliharja meenutav väiksemat sorti peni, nuhtluseks naabritele ja jalgratturitele, aga tegelikult väga armas ja vajalik hing. Sest mitte kommunaalid ei ole need, mis talle muret teevad, vaid üksindus. Ta proovis mõned korrad lehekuulutuse kaudu meeshinge seltsiks saada, aga üks osutus meeter kuuekümne sentimeetri pikkuseks kõhetuks Napoleoniks ja teine valetas end kümme aastat nooremaks ning viis korda jõukamaks. Parem uhkelt üksi kui kehvalt kahekesi, otsustas naine selle peale.

Naine «lapsega»

Vana naine ja temaga koos elav keskealine lahutatud poeg on paar, millesse on sisse kirjutatud paras annus viltuvedamist ja paratamatust. Armsast poisipõnnist on kasvanud kibestunud napsumees, kes lööb rusikaga lauale ja räuskab, vaatab telerist uudiseid ja sõimab poliitikuid, nii nagu räuskas ja sõimas ka tema isa, kui too veel elus oli. Vahe vaid selles, et kui isa pani oma sokkis jala ekraanil Brežnevile näkku, siis tema maksab kõige halva eest siin elus samal moel kätte Eesti riigimeestele. Jumal, miks sa mind vanas eas veel sedasi karistad, ohkab ema mõttes. Kui poeg naabrimehe juurest talvel pimedaga koju vangub ja kraavi vedelema jääb, peab vana naine sisemist võitlust, kas minna otsima või jättagi ta sinna, aga läheb lõpuks ikkagi.

Sulane

Aivar oli koolis kõva peaga, tubli kaheline, ja nii piirdus ta kohustusliku kaheksa klassiga. Sarnaselt naabripoistega otsustas ta erialaks valida traktorirooli keeramise, sest seda oli mugav ühitada oma hobiga, milleks noorukiea saabumisel sai õllejoomine. Ilmselt oleks Aivari stabiilses alkoholiuimas kulgenud traktoristikarjäär kestnud veel aastakümneid, kuid saatus tahtis teisiti. Nimelt sai Nõukogude Eestist iseseisev Eesti Vabariik. Kuid Aivari meeleheide ei kestnud kaua ja kui ta nägi, et kolhoosiajal tema kasutada olnud traktor kolis suurtalunikuks hakanud endise kolhoosiesimehe õuele, otsustas ta armsaks saanud sõiduriistale lihtsalt järgneda. Paraku traktorirooli Aivar siiski enam ei saanud, kuna kiuslikule talunikule ei meeldinud õllepudelid, mis Aivari läheduses kogu aeg tühjenesid. Päris tööta ta ka ei jäänud, sest eraelus õnnestus tal sooritada soodne tehing – taluniku lähisugulane oli õnnelikul kombel Aivarist rasedaks jäänud. Nii ei olnud talunikul südant mehikest põõsa alla konutama jätta, vaid ta sai talus kergemaid töid tehes päevi õhtusse veeretada. Aivarist kujunes kiirelt küla ühissulane, keda memmekesed hakkasid kaheliitriste õllepudelitega meelitama enda juurde muru niitma, puid lõhkuma, aedu parandama ja muid lihtsamaid töid tegema. Aivarile see meeldis, sest ta sai küla klatšijuttudest põhjaliku ülevaate ning rääkis neid edasi, vürtsitades omapoolsete hinnangutega. Ja kuigi raha Aivarile üldiselt ei maksta, on tal alati õllepudel taskus ja kõht täis.

Töötu paar

haletsema – et vanal inimesel on ikka maal tänapäeval kaunis raske –, võib saada vastuse: ega see neljakümneaastase elu pole kerge jah. Imbi ja Kusti ei ole abielus, elavad lihtsalt emma-kumma majas, ka ametlikku tööd neil ei ole, raha tuleb Kusti invaliidsuspensionist ja juhutöödest. Külas on paar majapidamist, kus omanikud käivad kohal vaid suviti, ja enne nende tulekut niidavad Imbi ja Kusti käigurajad, puhastavad võsa, koristavad mahakukkunud oksi ja teevad veel üht-teist hädavajalikku. Seni kuni omanik linnas, asjatavad nad majapidamises niisamagi, vaatavad, ega midagi äraviimist väärivat kuskil kasutult ei vedele. Viimati vinnasid na minema vana kaevu kaane, mis pani omaniku pead vangutama – sest lahtise kaevu ohvriteks võivad langeda kaanevargad ise.

Vanapoiss

Nii nagu üksik naispensionär ei leia endale sobivat kaaslast, ei leia temagi, sest kõigil on miski viga küljes, ühel on ahter liiga lai ja teisel lõuad. Lisaks on vanapoisil kõik kodus joont mööda paika seatud ja kui keegi peaks seal ühe raamatugi ümber tõstma, tekiks sellest paksu pahandust. Loomi ta ei pea ja poes käib möödunud sajandist pärit sääreväristajaga. Mõned vanemad hirmutavad temaga sõnakuulmatuid lapsi, sõnakuulmatud lapsed mängivad aga vanapoisi akna taga öösiti «hingeviiulit» ehk siis tekitavad märja kaltsuga mööda pingul niiti tõmmates kaeblikku heli. Poriseva kobina peale põgenevad ummisjalu. Vanapoiss on asendamatu atraktsioon.

Külahull

Kordumatu tegelane ja ometi nii korduv, enamasti ohutu ja sõbralik. Kohalikud on tema veidrusega harjunud. Selleks võib olla valjult mingi looma hääle tegemine – näiteks kuke moodi kiremine või koera moodi haukumine. Või siis selja tagant ligi hiilimine ja mööduja mütsi silmadele tõmbamine. Õelamad inimesed ei jäta muidugi külahullu lihtsameelsust kuritarvitamata – lasevad tal naeruväärse raha, toidu või napsi eest teha trikke, mida ullike ka innuga teeb. Tellija naerab, teistel on piinlik, aga keegi ei ütle ka, et jätke vaimust vaene rahule. Kui külahull lõpuks ära kaob – hooldekodusse viiakse või ära sureb –, on kõigil kahju ja südametunnistus vaevab.

Tubli põllumees

Tõeline maasool, keda külarahvas ühtaegu imetleb ja kadestab. Mis tal viga elada, kui kõik tema kombainid, traktorid, viljakuivatid ja rootorid on euroraha eest ostetud, isegi kündmise või kündmata jätmise eest makstakse peale. Jalas on tal paljude taskutega tunked, nägu ja käsivarred tugevalt päevitunud, aga kerelt hele ja kurdab, et häid töölisi on raske leida. Kaks päeva teevad ja siis on kadunud. Mõned väljakujunenud abilised on kõige kiiremal tööajal siiski olemas, ent need on pigem linnast leitud. Tema kurtmine on aga rohkem moepärast, eks ta saab aru, et tegelikult on tal elu nagu hernes, ja isegi kui ta veab end korra aastas Toompeale põllumeeste meeleavaldusele, siis on seegi rohkem lusti kui häda pärast. Enesest mõista on ta kohalikus volikogus ja peale selle ka külavanem. Lapsi on mitu ja kõik teistele eeskujuks – oivikud, alailma oma saavutustega vallalehes sees. Ah, et kes tema isa oli? Kohaliku kolhoosi esimees loomulikult.

Külaaktivist

Teda jätkub igale poole käsitööringist matkaradade ehitamiseni, sadama arendamisest apellatsiooni koostamiseni. Kirjutab vabatahtlikult ja tasuta vallalehte artikleid, organiseerib külade päevi ja surub kõikidel vastutulevatel külamemmedel kätt, sügiseti jagab neile ka helkureid. Temast võib saada järgmine küla- või vallavanem. Enamasti siiski ohutu ja sõbralik.

Lapserikas pere

Ajad, mil külaelu võrdus paljude peredega, kus linalakad võrsusid paarisentimeetriste kasvuvahedega nagu oreliviled, on paraku möödanik, suuri peresid napib ühtemoodi nii linnas kui ka maal.

Pärija

Mets müügiks, maa müügiks, talu müügiks, poisile auto ja autoga põmaki vastu seina. Auto sodi, aga poisil eluvaim sees, lõpp hea, kõik hea ja maal elavadki vaid lollid. Oota, linn, siit ta tuleb!

Suvitaja

Suurendab suisel ajal külaelanike arvu mitmekordseks. Kõneleb väga imelikult, ta ei käi metsas, vaid rohealal, linnakuma nimetab valgusreostuseks ja tegevusi liigitab kuluefektiivseteks ning projektipõhisteks. Hindab kõrgelt kogukonnatunnet ja selle juurutamiseks vajalikke meetmeid. Otsib üha sihtrühma, kelle jaoks jätkusuutlikke tegevusi välja mõelda. Kaob külast koos langevate lehtedega.

Juurte otsija

Pühendab kõik vabad hetked isakodu taastamisele ja unistab sinna päriselt elama asumisest. Linnaelust on tal kõrini, ainsaks piduriks on töö, mis seob linnaga veel

aastateks. Seni aga veedab kõik suved, nädalalõpud ja pühad maal, ning teeb seal varavalgest hilisõhtuni rõõmuga ja vabatahtlikult seda, mille eest mõned põlved tagasi linna põgeneti – rasket kehalist tööd.

Välismaalane

Enamasti soomlane, aga on ka haruldasema päritoluga välismaiseid isendeid. Nad on sõbralikud ja omamehelikud. Nende kodud on korras, ülesputitatud, ühtlaselt niidetud hoovidega, majadel peal uus punane kivikatus või rookatus või laastukatus, kuidas parajasti ehedam on. Parimad nende seast räägivad üsna head eesti keelt ja pälvivad sellega kohalike inimeste igavese austuse, rääkimata sellest, et nad löövad kaasa kohalikus seltsielus või, kui seda ei ole, siis loovad selle ise ja on usinamad traditsioonide hinges hoidjad kui põliselanikud ongi.

Loomerahvas

Õpetajad, kirjanikud, luuletajad, stsenaristid, usumehed, haritlased, teadusetegijad, projektikirjutajad, arhitektid, unistajad, romantikud, kohvikupidajad, rekreatsioonikorraldajad, ehk kõik need, kellel töö ei takista elamast isegi siis, kui elukoht asub pealinnast mitmesaja kilomeetri kaugusel. Nende seas on nii ökokummardajaid, lapsepõlvekoju naasjaid, missiooniinimesi kui ka õnnekatsujaid. Veel väiksearvuline, ent tasapisi ja sihikindlalt kasvav seltskond.

Maarahvas arvudes

Statistika veel maarahvale juubeldamiseks põhjust ei anna, ent nagu tavatses öelda rahvastikuteadlane Kalev Kattus: rahvastikuprotsessid ongi aeganõudvad ja kajastuvad statistikas alati teatud nihkega.

Praegu näitab statistika, et maavanaemad-vanaisad on tänapäeval vähemusse jäänud. Kui võrrelda linnalistes ja maa-asulates elavate inimeste arvukust, siis selgub, et 65+ vanuses meestest elab maal 34% ja naistest 30%. Nooremaid mehi elab maal 34 ja naisi 31%.

Linnades ja alevites elas 2011. aasta andmetel 67,9% rahvastikust ehk siis küladesse jagub elanikke 30% ringis.

Eesti 4438 külast on üle 1000 elanikuga 12 ja 100–999 elanikuga 645. Enamikus küladest, mida on 3781, elab alla 100 inimese, kusjuures 327 külas elas püsivalt alla kolme elaniku. 102 külas ei loendatud viimasel rahvaloendusel ühtegi püsielanikku.

2012. aastal vahetas Eesti sees elukohta 36 000 inimest. Siserändes võidavad enim elanikke Tallinn ja tema lähivallad ning teiste suuremate linnade lähivallad. Äärealade inimesed kolivad peamiselt Tallinna või mõne maakonna keskusesse. Pealinnast ja maakonnakeskusest rännatakse omakorda linna lähivaldadesse. Allikas: statistikaamet

Rahvastikuteadlane: linna- ja maainimesed polegi nii erinevad

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on rahvastikuteadlasena aastaid ka maainimeste eluolul silma peal hoidnud ja leiab, et kõik esitatud kirjeldused vastavad tegelikkusele, ent selleks, et pilt külaelust oleks täielik, tuleks lisada ka «normaalsed» pered ja nende liikmed – õpetajad ja lasteaednikud (neid on ligi kümnendik kõigist maal elavatest töötajatest, kusjuures nende osa kaugemates külades on keskmiselt pigem suurem kui linnades), müüjad, sotsiaal- ja tervishoiutöötajad ning ehitajad. «Elamistingimused on maal märksa avaramad,» räägib Tiit. «Kuigi elamud on keskmiselt vanemad, on maal inimese kohta rohkem ruumi tubadeski, õuest ja aiast rääkimata. Kuigi ääremaadelt on viimasel kümnendil lahkutud ja selle asemel on kasvanud linnalähedased vallad, kus elu sarnaneb pigem (aed)linnaga, pole selles midagi väga erilist – niisugune liikumine toimub kogu maailmas sellest ajast peale, kui sirbi ja vikati asemele astusid põllumajanduses traktor ja kombain. Päris tühjaks pole elamiseks sobiv maa kuskil jäänud ja ega jää Eestiski. Keskmine Eesti linna- ja maaelanik ei erine teineteisest kuigi palju – ei haridustaseme, ametite struktuuri ega ka teiste statistiliselt mõõdetavate tunnuste poolest. «Rohealad» ja muud säärased sõnad eksisteerivad peamiselt paberil ja projektides (nii linnas kui ka maal), inimesed räägivad eesti keelt linnas ja maal ühtviisi ning kuigi mõnes maapiirkonnas elustatakse murdeid, saadakse alati üksteisest aru.»

«Maal on normaalne elada.»

Lapsepõlves maal ja seejärel õpinguaastail linnas elanud kultuurikriitik Põim Kama on nüüd taas püsivalt maal – Valgamaal Karulas ja õpetab Lüllemäe põhikooli lastele kirjandust.

Mida tähendab sinu jaoks elu maal ja mida tiitel «maakas»?

Tiitlit «maakas» pole küll ammu kuulnud kasutatavat. Vähemasti mitte halvustavas mõttes. Minu jaoks tähendab elu maal lihtsalt normaalset olemise viisi. Lihtsat, tervet-tervislikku ja puhast. Et lapsed on õues puu otsas, mitte toas arvuti taga, ja et toit tuleb peenralt, mitte teisest maailma otsast. Maaelu on minu jaoks kuidagi loogilisem, õigem ja arusaadavam, kui linnaelu seda oli. Linnas ma ei saanud aru, miks ma pean näiteks poes maitsetu ja ebakvaliteetse toidu eest palju raha maksma, või miks peab alati kuhugi sõitma selleks, et kuhugi jõuda. Või miks elavad inimesed suurtes hulkades koos, kuid on sealjuures ikkagi üksikud. Annelinna kortermaju vaadates kujutlesin, et need on justkui kummutid või kartoteegid, mille igas sahtlis üks pisike elu peidus, oma murede ja rõõmudega, sarnasuste ja argiste kulgemistega. Mina ei tahtnud sahtlis elada. Andres Maimik ütles selle kohta, et kui linnas välja lähed, siis pead alati kuhugi minema. Maal lähed välja ja oledki seal.

Viimasel ajal on maale kolimine muutunud trendikaks, mida arvad «maale elama» kampaaniatest?

Olen ka ise ühes niisuguses kampaanias kaasa löönud, osalesin koos Värska kogukonnaga «Maale elama» messil ning töötasin kaasa tulemaale.ee portaali Värska lehe koostamisel, seega arvan maale kolimisest hästi. Ma ei näe viimasel ajal hoogustunud maalekolimises mingit kampaania korras toimuvat aktsiooni, vaid väljundit kaua kujunenud sättumustele, mis nüüd esile pääsema hakkavad. Võidujooks materiaalsetele väärtustele hakkab vaibuma ning pinnale tõusevad uued väärtused – üha enam osatakse hinnata puhast elukeskkonda, turvalisust, kogukondlikku eluviisi, rahu, keskkonnasäästlikkust, puhast toitu ja võimalust oma elukeskkonna kujundamisel ise aktiivselt osaleda. Kui vaadata Eestit laiemas Euroopa või maailmamajanduslikus plaanis, siis on meie üha süvenevaks eeliseks puhas loodus- ja kasvukeskkond ning seega ka head tingimused ökoloogiliseks põllumajanduseks.

Milliseid stereotüüpseid arvamusi elu kohta maal oled kuulnud?

Linnas elades jäi lehti lugedes mulje, nagu tähendaks Eesti maaelu üht haiget vanapaari lagunenud katusega majas ning nende lombakat koera. Et kõik, kel vähegi jalad all, on juba ära Soome pagenud. Ja et see haige vanapaar ei saa enam arsti juurde, postkontorisse ja panka ning kõik on halvasti. Võib-olla on see kusagil tõesti nii, kuid viimaste aastate jooksul eri piirkondade maaelust aktiivselt osa võttes pole ma midagi sellist näinud.

Kõige vähem vastab tõele ehk tõesti see, et maal pole tööd – tublile inimesele on igal pool tööd. Teine stereotüüp on ehk see, et maal on igav ja midagi pole teha – minu kogemus ütleb, et maainimesed on oma aja sisustamisel märksa leidlikumad kui linnainimesed. Võib-olla sellepärast, et nad ei eelda, et keegi neile midagi kandikul ette kannab, vaid on harjunud ise midagi ette võtma.

24 KOMMENTAARI

k
köh 10. november 2013, 22:40
maal saavad õnnelikult elada inimesed kellel pole vaja ennast häbeneda või kes lihtsalt ei häbene
ü
Ülle 10. november 2013, 10:36
Elan maal, mõlemal mehega norm. töö olemas, lapsed koolitatud, armas väike kodu hoolitsetud, mmmõnus!!!!! Linnas käin ainult teatris-kontserdil ja tagasi koju jõudes nendin ikka ja jälle- maal on ELU, linnas mingi närviline haige tõmblemine. Maal on elu!
Loe kõiki (24)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee