Eesti uudised

Uskumatu, kui palju Eesti kokkasid töötab Soomes (40)

MAARIUS SUVISTE, 14. september 2013, 00:00
KOKKADE KOKK TEAB: Tartu kutsehariduskeskuse kokkade õpetaja Õnnela Muuga täiendas end suvel ühes Soome restoranis. Tagasi tulles ütles ta õpilastele vana tarkusetera, mida tasub alati meelde tuletada: «Töötada tuleb hea tujuga.» Foto: ALDO LUUD
Mis hämmastas kogemustega kokkade õpetajat, kes õppis ja töötas sel suvel ühes Soome saare ökorestoranis? Mis kutseõpetajat rõõmustas ja mis pani õlgu kehitama?

Tartu kutsehariduskeskuses tulevasi kokkasid õpetav Õnnela Muuga, kel on muljetavaldavad nii õpetaja- kui ka restorani peakoka kogemused, käis sel suvel õppimas. Soomes. Õigemini töötas palehigis ning täiendas ja arendas end, et tööeluga kursis olla.

Ta oli kaks suvekuud ametis Korppoo saarel jahisadamas ühes hooajaliselt avatud ökorestoranis nimega Rumar Strand.

Kokad käivad ise kalal ja seenel

Toiduvalmistamise alused on igal pool samad, aga erinev on keskkond tööl ehk teisisõnu kultuuriline erinevus, räägib Muuga: «Meie töötame Eestis enamasti kahe erineva rahvusega köögis. Välismaal võib ühes köögis olla aga seitse-kaheksa rahvust ja temperamendiga toimetulek on kõige suurem väljakutse.»

Too restoran, kus Õnnela Muuga end täiendas ning sõidu- ja elamiskulude katteks ning äraelamiseks palgatööd tegi, oli soome-, rootsi-, vene- ja eestikeelne (peale Muuga veel üks eestlasest kokk ja teenindaja). Nende restoranis nii kuumaverelisi ei olnud, nagu ühes teises saare restoranis, kus ühe suure rahvuse esindaja vihahoos kotlette vastu seina loopis ja potte vastu maad virutas.

«Eesti tööjõudu hinnatakse. Eestlane on puhas ja töökas,» ütleb Õnnela Muuga, kes sattus Soomes tööle ökorestorani, mis propageerib kõike algusest lõpuni tegemist: «Ei pooltooteid, ei külmutatud liha. Ürte kasvatasime ise. Käisime ise kalalgi, meie hitiks olid praetud räimed.»

Restoranirahva tööpäev algas sageli nii, et kas eelmise päeva õhtul enne päikeseloojangut või hommikul kell 6 läksid nad kala püüdma. Õngedega. Muide, hõrgutava roa tegemiseks käis kokkade kõrval kala püüdmas ka omaniku proua.

«Koka töö ei koosnenud seal ainult toidu valmistamisest,» sõnab Muuga, et töökohustuste hulka kuulus ka lillede kastmine ja väetamine, kalapüük ja kala puhastamine, marjade (mustikad, pohlad, vaarikad) ja seente korjamine.

Arstid ees, kokad järel

Kui olite Soomest tagasi tulnud, siis mida te esimeste asjadena õpilastele ütlesite – mida tasub põhjanaabritelt üle võtta?

Esiteks: «Töötada tuleb hea tujuga. Siis tuleb ka toit parem. Absoluutselt.»

Teiseks: «Kui on probleemid või tekivad probleemid, siis tuleb need kohe ära lahendada. Eestis aga hoitakse endasse ja siis, kui minnakse suitsupausile, antakse tuld. Aga rääkida tuleb kohe!»

Kolmandaks: «Minge ja töötage pärast kooli välismaal, aga tulge tagasi. Kui olin Tartus restoranis peakokk, siis eelistasin tööle võttes inimest, kes on välismaal õppinud, töötanud. Sest ta on positiivsem ja avatum.»

Õnnela Muuga jätkab: «Mul on täitsa hirm, mis saab edasi. Eestimaa jookseb ju tühjaks – me koolitame maksumaksja raha eest välismaale tööjõudu. Arstidega juba on niimoodi, nüüd ka kokk-teenindajad. Tööandjad küsivad, et kui palju Tartu kutsehariduskeskus, Eesti suurim kutsekool, aastas kokkasid välja annab: kui palju koolitame ja kui paljud jõuavad tööjõuturule. Ütleme nii, et neid noori, kes võiksid kokana töötada, anname igal aastal välja 70–80. Reeglina anname tööjõudu Tartusse ja Lõuna-Eestisse, mõned üksikud ka üle Eesti laiali. Peaks jätkuma! Aga sellest 70–80st jääb erialasele tööle ainult ligi 50 protsenti. Osa läheb mitteerialasele tööle, osad uuesti õppima, osa jääb lihtsalt koju ja osa on neid, kes lähevad kohe välismaale – ja mitte ainult erialasele tööle.»

Omanik viib koka autoga koju

Õnnela Muuga teab, miks see nii on. Ta tajus seda sel suvel omal nahal: «Eestlastest tööandjad reeglina ei väärtusta töötajaid. Kokka ei peeta spetsialistiks. Soomes töötades ma tajusin, et minu ja teiste kokkade tööd hinnatakse.

Väärtustamine toimub ka tänu kaudu. Tööandja või tema esindaja tänab iga päeva lõppedes töötajaid: «Tänan päeva eest». See ei maksa meiegi tööandjale midagi, aga töötajatele annab juurde tunde, et tema panust märgati.

Ja Soomes on seadused, millest peetakse kinni ja mis kaitsevad töötajaid. Töötajal on õigus oma vabale ajale. Kui sind kutsutakse vabal päeval tööle, saad lisatasu. Pühapäevad on topelttasustatud.

Soomes, seal, kus mina olin, on loodud ka tingimused tööl käimiseks. Kui mul puudub võimalus tööl käia, siis tööandja muretseb selle mulle. Ta tuleb kas või ise oma transpordiga järele. Ja kui õhtul on pime ja vihma sajab, siis tööandja viib ise oma autoga töötaja koju – sest pimedas jalgrattaga sõites võib ju õnnetus juhtuda ja see läheb tööõnnetuse alla. Tööandja muretseb töötaja pärast.»

Järgmisel suvel tahab Õnnela Muuga samasse restorani tagasi minna. Seda enam, et omanik kutsus. Õppima, end täiendama ja mis seal salata – ka raha teenima.

Kas Soome päriseks ära minna ei plaani? «Väga raske oli tagasi tulla, väga raske,» tunnistab Muuga. «Muidugi need mõtted on, aga pere on ju siin.»

Mis on kutseõpetaja stažeerimine?

Tartu kutsehariduskeskuse kokkade õpetaja Õnnela Muuga käis Soomes stažeerimas, mis on tema sõnul kutseõpetaja jaoks äärmiselt oluline ja vajalik.

«Kutseõpetajal on kutsestandard ja selles on sees elukestva õppe nõue. Kuna me oleme kutseõpetajad, siis meie õpe on rohkem praktiline tegevus. Iga õpetaja peaks käima oma erialaselt stažeerimas. Kui tihti, see on iga õpetaja enda otsustada,» räägib kvalifikatsioonilt kõige kõrgema astmega Õnnela Muuga. Ta lisab, et läbi õpetajate stažeerimise on võimalik tõsta ka õppekvaliteeti.

«Kui tahad minna väga heasse restorani stažeerima, siis pead olema ise enda rahastaja. Palka ei maksa keegi. Sa pead ise maksma sõidu- ja elamiskulud. Aga õpetaja palgast ei ole lihtsalt võimalik seda teha,» lausub Muuga, et teemas on käärid sees ja probleem on tegelikult suur. Ning mitte ainult kokaõpetajate puhul.

Temal endal vedas: talle maksti stažeerimise ajal ka palka. Nii paljugi, et sai kulud vähemalt kaetud. Elada sai ta õppimise ja töötamise ajal koos kolleegidega restoranimaja teisel korrusel.

Mida õpetas Eesti kokk Soome restoranis?

«Töökorraldus ja hinnakujundus,» ütleb Õnnela Muuga, milliseid teadmisi ja tarkusi tema Soome kolleegidele restorani viis.

Esiteks: «Kord ja puhtus. Ühed endised töötajad käisid seal vaatamas ja imestasid, et vau, kas te siin tööd ka teete või? Kõik oli nii puhas ehk menüüd mööda seina enam lugeda ei saanud.»

Teiseks: «Selles restoranis polnud iialgi olnud hinnakalkulatsioone – et mis on toote omahind ja milliseks võiksime kujundada müügihinna. Seal mõeldi enne kõike peast ja käidi konkurentide juures vaatamas, et mis hinnad on.»

Koka palk osalise tööajaga – 2000 eurot

Rääkides koka palgast Soomes, toob Õnnela Muuga näite: talle pakuti Helsingis osalise ajaga tööd ehk 140 tundi kuus ja palk oleks olnud 2000 eurot.

Täistööajaga koka palk restoranides algab tema sõnul umbes 2500 eurost ja ulatub mõnel pool 4000 euro kantigi. Rääkimata peakokkadest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee