Eesti uudised

Taluperenaine: hundid jälgisid, millal ma tuppa lähen! (46)

Arvo Uustalu, 9. september 2013, 00:00
Esimesed Milvi pere lambad murti maha paarikümne meetri kaugusel majast.Foto: ALDO LUUD
«Hommikul kell seitse lasin lambad maja lähedale sööma. Kell kümme oli kolmandik karjast maha murtud,» räägib Viljandimaa Kolga talu perenaine Milvi, kelle sajast lambast on hundid hävitanud 63.

Möödunud neljapäeva hommikul läks Viljandimaal Pärsti vallas Väike-Kõpu külas elav Milvi, lapselaps süles, lambalauda juurde, et hundirünnakuhirmust alles kosuvaid uttesid aiaga piiratud karjamaale sööma lasta. Laudaukse taga olid selged hundiküünise jäljed. Võsavillemid olid üritanud end lambaluugi alt sisse kaevata.

Kaks söögiks, 20 koolituseks

Vanaveskilt on vaid mõni kilomeeter Väike-Kolga külla, kus hallivatimehed kaks aastat tagasi Milvi pere 40 utte maha murdsid. Tol ajal oli karjas veel 100 lokkis karvaga looma.

«Hundid tulid otse maja juurde ja valges. Ka nüüd tegid nad oma tapatöö elumajast umbes 50 meetri kaugusel ja päise päeva ajal. Lasin hommikul lambad aedikusse, kolme tunni pärast nägin ainult laipu. Kõigest kaks lammast oli ära söödud, 21 oli lihtsalt maha murtud. See oli väga kurb pilt, sest paljudel oli kõri läbi näritud, aga nad hingasid veel. Eks vanad hundid koolitasid jälle noori välja,» räägib Milvi.

Kolga talu karjamaal on küll võrkaed ümber, kuid hundid hüppasid sellest lihtsalt üle. Ka seekord tulid kiskjad Soomaa poolt.

«Oleme eesliinil, sest asustus on hõre ja suured metsad ja rabad hakkavad siitsamast pihta. Samas – olen siin talus elanud hea mitukümmend aastat, aga murdmas käima on nad hakanud alles nüüd.» Murdmiskihk on hallivatimeestel aga nõnda suur, et eelmisel korral tulid nad läbi vett täis kraavi.

«Tookord tulin elutarest välja ja vaatasin, et suured heledad kivid on karjamaale tekkinud ja mingid tokid on püsti. Olid meie uted, sõrad taeva poole,» meenutab Milvi. Kuigi sajast lambast on alles vaid ümmarguselt 40, ei jäta pere jonni ja tahab murtud loomade asemele uued väikesed villakerad osta.

Koer kaotas hirmust vaimse tasakaalu

Rosenbergi pere Kolga talu hoonete vahele jääb sisehoov. Kuigi hundid on väljaspool hooneringi luusimas käinud, pole nad hoovi sisse söandanud tulla.

«Siin talus elab kolm põlvkonda ja keegi ikka tavaliselt väljas on. Eks need hundid jälgisid metsa alt, millal mina tuppa lähen, ja ründasid siis. Kui lambad on muidu kõvad määgijad, siis hundirünnaku ajal olid nad šokist keeletud. Küllap oleksin tuppa kuulnud, kui nad hädas olles meeleheitlikult häält oleks teinud,» arvab perenaine.

Mõni aasta tagasi Viljandimaa üheks kaunimaks koduks hinnatud Kolga talu hoovis on ka suur koerakuut, kuid kodukaitsjat pole näha.

«Uskumatu lugu! Kui hundid kaks aastat tagasi lambaid murdsid, siis käisid nad kahel korral. Ketis olnud suur hundikoer nägi seda veretööd mõlemal korral pealt ja suurest šokist sai tema närvikava kannatada. Pärast seda kadus ta ühel ööl metsa, pikk kett taga lohisemas, kuid tuli tagasi. Võimalik, et ta põgenes huntide eest või läks nendega koguni kaasa. Tema jaoks saabus aga mihklipäev, kui ta ühel päeval murdis meie ojas maha ühe lamba. Mõtlesime, et kui ta juba huntide eeskujul hamba verele sai, siis võib ta ka edaspidi kurja teha, ning otsustasime ta magama panna,» ohkab Milvi.

Perenaise sõnul on nüüd plaanis võtta väiksem koer, kelle põhitöö oleks häält teha. Olgu koer kui suur tahes, hundikarja vastu ta ei saa.

«Lambad õnneks hüvitatakse, aga ega see kata kõiki tapatöö kulusid. Traataed huntide eest ei kaitse, kuid ega kogu karjamaale saa planku ümber panna,» räägib Milvi.

Keskkonnaameti Viljandi regiooni looduskaitsebioloog Tarmo Männigo ütleb, et huntide aktiivsusele avaldab tõenäoliselt mõju ka see, et saakloomi on metsades varasemate aastatega võrreldes vähem. «Väike-Kõpus ründasid hundid taluhoonetele nii lähedal, et esimesed korjused lamasid laudast viie meetri kaugusel. See tähendab: nad olid kätte saadud üsna väljalaskmise järel,» räägib ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee