Seljakotiga Gruusias

Nädal Gruusias: sõda pole võtnud külalislahkust (3)

Grete Mäsak, 30. september 2008, 21:21
Oleme nädala jooksul käinud nii lääne-, lõuna- kui ida-Gruusias. Tutvusime Vadimi perega, kes tegeleb Tbilisis poollegaalselt turismiga. Tema on ainus meie teekonnal kohatud inimestest, kes tõepoolest päevast päeva reaalselt ja stabiilselt elatist teenis.

Ärimees Godza vaatas pahaselt kella, kui tema ettevõtte ainus töötaja hilines lõunalt tööle naasmisega kolm minutit.

Marina, veinitehase perenaine, pakkus degusteerida erinevaid Kahheetia kvaliteetveine, rääkides vene keeles pehme gruusia aktsendiga valmistamisviiside nüanssidest. Ta on veinitehnoloogina töötanud üle kahekümne aasta.

Boriss, kes arvas oma gruusiapärase nime eestlase jaoks liig raske oleva, sõitis jätkuvalt 1961. aasta Volgaga. Koduhoovis ootas teda ka 21. sajandi lääne masin, kuid vana mees jäi truuks eakale gaasiküttel põksuvale sõbrale.

Kahheetia depressiivses väikelinnakeses Gurjaanis baari pidav Sasa ei müünud meile õlut. Mees, kelle täditütred "Tallinna naabruses Pribaltikas Rigas" elavad, sõitis hoopis koju veini järele. Tema valmistatud märjukest kiitsid ka meie Adzaaria võõrustajad. Ka vürtsiste maitsenüanssidega kebab osutus reisi jooksul proovitutest parimaks.

Adžaarias Kobuleti kuurortlinnas elav Ilja ei mõistnud isegi, millest tema pere elatub. "Aga hakkama me ometi saame," säras leek tema pruunides silmades. Selle pere lähedaste ringi suurus ja kooslus jäi meile lõpuni arusaamatuks. Ema poolt venelase Ilja poeg on tõeline hiiglane. Oma ema poolt kreeklane Ilja Ilits ootab meid Musta mere äärde tagasi. Selle pere soovide siiruses ei ole võimalik kahelda.

Noorukese Georgi silmades väreles hoolimata vaguni hämarast valgusest samuti tuli - tema unistuseks on peale Tbilisi Ülikooli sotsiaal- ja politoloogiateaduskonna lõpetamist asuda tööle diplomaadina. Georgi vanaisa ja isa on ehitusinsenerid torustike alal - kõrgharitud pere läbi kolme põlvkonna.

Abhaas Georgi kaelas ja kätel rippusid jämedad kullast ketid. Kahel pool tema hiigelkeha särasid kaks kahekümnendates aastates tütarlast. "Kui te siia ruumi eksisite, olge meie külalised," maksis ta kogu restoraniarve seitsmele.

Mis neid erinevaid kohtumisi ühendab?

Eelkõige külalislahkus, mida ei saa kirjeldada sõnadega. Me olime kõikjal võõrustajate vennad ja õed - lahkume siit märkmikutäie kontaktidega. Nende nimede taga ei peitu vaid lihtsalt numbrid - oleme siia siiralt oodatud. Ka Eesti riigi tugi Gruusiale on teada - ühtviisi kuulsad on Saakašvili nõunikud kui lihtsad reservohvitserid.

Grusiinid joovad palju ja suure seltskonnaga. Õhtusöögilaua toostid on emotsionaalsed ja paljusõnalised. Pits tõstetakse nii kaunite naiste kui igavikku lahkunud esivanemate, aga ka uute sõpradega kohtumise terviseks. Üks, mis eales ei puudu, on toost rahu nimel. Erinevates variatsioonides kordub kogu maailma rahu terviseks klaasi tõstmine õhtu jooksul mitmeid kordi. Rahu toob raha ja paljukannatanud rahvale heaolu. "Me oleme multikultuurne riik," ütleb grusiin ega valeta.

Neid inimesi ühendab viha jõhkra naabri vastu. Hambutu vanamees Kahheetias tõstis teeklaasi rahvuslikku puskarit tsatsat sõnadega: "Joome raiskade terviseks, et nad meie kodumaa rahule jätaksid".

Sõda vihkavad siin kõik. Sõda on hävitanud tärkava demokraatia esimesed saavutused. Sõda viis turistid ja tappis noored elud. 39aastane batjalik Georgi ei ole oma kodumaad Abhaasiat näinud viimased 17 aastat. "See ei ole viimane sõda," ohkab kalleid firmarõivaid kandev mees, kes osa aasta oma elust on veetnud "Tallinna naaberlinnas Vilniuses".

Sõda ei võtnud külalislahkust ja hoolimist, seda ei saa füüsiliselt ära võtta. Keegi neist peale Kreeka kodakondsuse ja araabiapärase nimega Khatuna ei looda lähiajal Eestisse sõita. Nad ootavad meid külla, siiraste ja heade soovidega. Rahapisku, mis seljakotiränduril kulub, saab kuhjaga tasutud positiivsete emotsioonide näol.

Siin veedetud nädala põhjal soovitame teistelgi tulla Gruusiat avastama. Siin on täna rahu, millest grusiinid ihu ja hingega kinni hoiavad. Killuke tulevast Euroopat areneb sama kiiresti kui iga teinegi väikelaps või nagu meie oma vabariik algusaegadel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee