Eesti uudised

Raimo Aas on Meie Mats 

MATI JAKSON, 1. aprill 1999, 00:00
Humorist Raimo Aas võtab täna Tallinnas Mustpeade Majas vastu kõrgeima, Meie Matsi huumoripreemia.

Kas sinu omadus ümbritsevat koomilisena näha on pärit lapsepõlvest?



Olin üsna elav laps, tegin krutskeid üksjagu. Veel enne, kui lugema õppisin, oli vanaema mulle kõik eesti rahva ennemuistsed jutud ära rääkinud. Mulle meeldis maastmadalast hoolega kuulata, mida suured inimesed räägivad, ja ümbritsevat jälgida.



Mida lisas kooliaeg?



Alustasin kooliteed inglise keele kallakuga Tallinna 7. keskkoolis. Algusest peale lõin kaasa näiteringis.



Mu esimesi avalikke etteasteid oli hundi roll ”Punamütsikese” näidendis. Etendasime seda klassiõhtul. Et see aga hästi õnnestus, siis mängisime näidendit kümme korda.



Mu pinginaaber oli praegune lavastaja Priit Pedajas, see mõjutas kindlasti.



Viiendas klassis läksin tollasesse Tombinimelisse Mustpeade klubisse, kus näiteringi juhatas Reet Mändmets. Sealse populaarse etenduse ajel sain hüüdnimeks Karlsson.



Oled hea joonistaja. Kas ka see anne ilmnes varakult?



Pärast esimest klassi olid mu tunnistusel peale joonistamise kõik viied. See tekitas minus trotsi. Nii küsisingi ühel päeval emaisa käest raha ja ostsin klassikalise joonistamise õpiku.



Suvel maal joonistasin kõik pildid sellest 500-leheküljelisest raamatust maha. Teises klassis liitusin kunstiringiga. Üks võistlustöö, ”Minu isa portree”, jõudis Jaapanisse maailmanäitusele. Hiljem sain oma joonistustööde eest rahvamajanduse saavutuste näituselt kuldmedali.



Millal hakkasid tegelema maadluse ja poksiga?



Algkoolipäevil. Seitsmendas klassis murdsin reieluu, kuid veidi aja pärast jätkasin sporditegemist. 45 eluaasta jooksul olen luid murdnud 22 korda.



Lõpetasid kunstikallakuga Tallinna 46. keskkooli. Eriala valimine vist kõhklusi ei tekitanud?



Läksin oma joonistustega kunstiinstituudi ettevalmistuskursustele. Sealt kuulsin: sa võiksid ju kohe Pikri toimetusse tööle asuda.



Otsustasin siiski näitlejaameti kasuks. Lavakunstikateedrisse üritasin sisse saada koos koolivenna Urmas Kibuspuuga. Et soovisin teha eelkõige estraadi, siis sain soovituse minna Baskini stuudiosse. Siis alustasin õpinguid pedagoogilises instituudis.



Tudengipõlves keelati sul avalikult esineda. Miks?



Kord Jäneda jaanipeol esinesin naljadega, mis ideoloogidele ei meeldinud. Laulsin seal: olgu jääv meile päike, olgu jääv suitsuvorst. Siis tuligi kiri, et minu etteaste solvas nõukogude noorsugu. Esinemine keelati pooleks aastaks.



Kuidas nimetada näitetruppi, kus praegu esined?



Ütleksin, et see on vabakutseliste Meelejahutaja teater. Meie truppi kuuluvad Ines Aru, Maarika Vaarik, Luule Komissarov, Tamara Abel, Margus Abel, Jüri Paet, Heino Torga ja Eili Sild.



Mida arvad Eesti huumorist praegu?



Nagu kogu eluga, nii on ka huumoriga. Meil on olnud peaminister, kes ütles Riigikogu infotunnis, et riiki juhtida ei ole nagu ”Nätsti” saadet teha. Pärast seda huumorisaated raadios kadusidki.



Oleme väheseid riike Euroopas – kui mitte ainus –, kus puudub perioodiline huumoriväljaanne.



Tõepoolest. Oleks hea, kui Euroopat puudutavat saaks samuti huumoriga võtta.



Eks ENSV ajal olid nii mõnelgi koeral kirbud, nüüd Eesti Vabariigis on igal kirbul oma koer. See olekski Euroopa tase.



Mida tundsid, kui said teada, et oled tunnistatud Meie Matsi laureaadiks?



Ahmisin tükk aega õhku, sest olen kõige noorem selle tiitli saaja. Selle saavad ju humoristid elutöö eest. Toivo Tootsen põhjendas, et ta ei näe kedagi teist, kellele on huumor töö, millest ta elab.



Mulle on suur au olla ühes nimekirjas tuntud ja andekate inimestega.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee