Teleblogi

Kas Kibuspuu ja Krjukov pidanuks telekaamera eest pagema? (8)

Katrin Pauts, 6. mai 2012 19:32
Veidi enne seda, kui Eesti film sai auväärsed100 aastat vanaks, jäin haigeks ja lugesin läbi juba paar aastat tagasi ilmunud Rait Avestiku raamatu "Urmas Kibuspuu 31 aastat", mida seni polnud saanud aega käsile võtta. Ridadest kumas läbi mõne intervjueeritava kahetsus, et Kibuspuu jäi rahvale meelde ennekõike koomiliste rollidega telelavastustes, mitte aga teatrilavalt. Üks Kibuspuu lavakoolivend kõneles sellest toonil, otsekui müünuks Kibuspuu telekaamera ette astudes oma hinge saatanale enesele. Kuid isegi Kibuspuu lihane poeg on ühes intervjuus tõdenud, et ennekõike on varalahkunud isa talle tuttav teleekraani vahendusel.

Kuigi suurem osa raamatust oli pühendatud Kibuspuu aastatele teatris, lappasin selle osa lihtsalt läbi, süvenemata. Teatri-Kibuspuul polnud võimalust mu hingekeeli puudutada, see on minu jaoks kauge ja võõras ega huvita ka hiljem. Pealegi on raske välja mõelda nürimat ja mõttetumat tegevust vanade teatriarvustuste ülelugemisest.

Olenevalt vist sellest, millise juhendaja käe alt on nad lavakoolist tulnud, on Eestis aga piisavalt näitlejaid, kes peavad ainsaks teenimist väärivaks kunstiks iidset ja elitaarset teatrit, kino ning televisioon on noor, massidele mõeldud, et mitte öelda proletaarne. Iga kord, kui selle suhtumisega põrkun, pahandab see mind hingepõhjani. Olen üks neist, kes siiralt usub, et kunst peab kuuluma rahvale. "Rahvakunstnik" on pärit küll sovjetiajast, aga minu meelest ei ole see üldse nii kole tiitel.

Abel ja Nõmmik on ehtsad filminäitlejad, kes mõjusid ekraanil loomulikult, neis puudus ülepingutatud paatos, mis on pahatihti omane mõnele noorema põlvkonna näitlejale, kes teatrikoolist aeg-ajalt ka võtteplatsile satub. Abeli poeg Margus on meenutanud, et iga kord, kui isa uues telesaates esines, vaatas ta oma töö üle, ega kusagil ole vigu tehtud. Temale ei olnud televisioon lihtlabane haltuura nagu see tänapäeval tihti kipub olema - ülejala osatäitmised ja näitleja näos terendav huvipuudus räägivad iseenda eest. Kuigi ka nõukaajal ei mindud televisiooni tegema mitte niivõrd pühast missioonist kunsti rahvani tuua, vaid peamiselt raha pärast, sest tol ajal teenis traktorist kaks korda rohkem kui teatrinäitleja.

Kui mina 1980ndatel väikesaarel kolhoositööliste perekonnas üles kasvasin, jõudis teater minuni vaid siis, kui kool suvatses õpilased linna ekskursioonile viia (haruharva) või mõne rahvalikuma etendusega siiakanti külla tuldi (veelgi harvem). Peamiselt nägin teatrit ETV ekraanilt või kinolinalt, sest kui lähim teater asus kümnete kilomeetrite kaugusel, näidati kino peaaegu igas rahvamajas.

Muhulastele jõudis kino sageli veelgi lähemale, nii et seda sai sõna otseses mõttes oma käega katsuda. Filmivõtteid on siin palju tehtud, küla vahel kuulsaid näitlejaid silmatud. Ükskord tardus mu ema Liiva poodi sisenedes ehmatusest, kui looklevast järjekorrast jõllitas talle vastu karu, sest 1975.aasta suvel filmiti Muhus "Jefreitor Jõmmi". Kahjuks neid aegu ma vahetult ei mäleta, sest "Jõmmi" ajal polnud mind olemaski, kultusfilmi "Siin me oleme" filmimise ajal olin üheaastane. Eks filme tehtud siin rohkemgi ja oma vanematelt ja kohalikelt olen tänu sellele kuulnud lugusid, mida näitlejate elulooraamatutest ei leia.

Teatrist ei teadnud ma lapsepõlves ega kooliajalgi midagi. Teater oli kauge, võõras ja ligipääsmatu. Mulle, maalapsele kuulus rahvakunst ehk film ja televisioon. Eks me kõik tule oma lapsepõlvest ja harjumust teatris käia ei ole minus ka hiljem tekkinud, ehkki selle kunsti võlu teoreetiliselt isegi mõistan - hetke sündivat, vahetut, elavat ja hingavat elamust.

Aga arvatavasti on ja jääb nii, et Martin Veinmann ja Kleer Maibaum on eestlastele tuntuks saanud ennekõike seriaalist "Kodu keset linna", Evelin Pang ja Hele Kõrve "Õnne 13-st", Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi "Kelgukoertest", Marko Matvere ja Elisabet Tamm "Ohtlikust lennust", Ott Sepp ja Märt Avandi "Kättemaksukontorist" ja oma sketšide järgi, Inga Allikust ei teaks ilma menuseriaalita "Pilvede all" keegi midagi. Miks on Eve Kivi ja Ada Lundver meedialt tähelepanu saanud rohkem kui nad mõne teeneka teatrinäitleja kõrval isegi vääriksid? Loomulikult sellepärast, et mõlemad diivad olid tuntuks saanud filmidest.

Mul on hea meel, et ETV on aastakümneid teinud suurt tööd, et näitlejaid järeltulevate põlvede jaoks jäädvustada ning rahvani tuua ja see võiks jätkuda. Tore, et viimased aastad on hädiste seebikate kõrvale toonud ka täiesti arvestataval kunstilisel ja tehnilisel tasemel tehtud telesarju, milles osalemist ei peaks küll ükski lavakast võrsunu häbenema. Oma annet ainult kaduvikule kulutada tundub mulle kuidagi liiga pateetiline.

Samal teemal

08.11.2014
"Tal oli juba välimus selline, et vaatad otsa ja näed: Kiir mis Kiir."