Õhtulehe teatriblogi

Mehine ja mesine mee hind 

Silja Paavle, 8. september 2012 23:00
Sel aastal toimub teatrifestival DRAAMA koos Balti Teatri Festivaliga, kolme Balti riigi omadramaturgia festivaliga, mida riigid korraldavad järgemööda. Statuudi järgi valib iga riik festivalile kaks omadramaturgial põhinevat lavastust, mida hindab viieliikmeline rahvusvaheline žürii. Eestist kuuluvad Balti Teatri Festivali programmi tänavu Eesti Draamateatri "Õitseng" ning Ugala teatri "Mee hind".

"Mee hind" toob teatrisõpradeni pisikesed lood pisikesest maailmast, pisikesed püüdlused teise inimeseni jõudmisest ja armastuse äratundmisest. Publiku ees kooruvad lahti lood üksildase maakoha üksildaste inimeste unistused ja mõtted. Küll valdavalt meeste mehised mõtted, kuid eks mesiniku amet olegi rohkem meeste teema. Aga kindel on see, et mõtlema paneb "Mee hind" ka naisi.

Tõsi, etenduse algus ei tundu sugugi nii mõtlik. Kui Aarne Soro tõsise näoga mee hinnast rääkis, tundis ilmselt iga inimene saalis end just mee hinnateemalisele koolitusele tulnuna. Selles, et mees tunneb mee ja mesilaste teemat läbi ja lõhki, ei kahelnud vist küll ükski saalisviibinu. Ja väike lootus, et mett maitsta saab, nagu koolitusel ikka, tekkis ka. Aga ei. Näitleja pistis meeleiva ise põske.

Läbi etenduse voolasid ja vaatajaid naerutasid paljud väikesed lood. Sellest, kuidas mõnikord on unistused nii kättesaamatud ja üksindus nii suur, et seltsi pakub vaid jopeluku tõmbamise heli. Sellest, kuidas mõnikord tehakse midagi narruseni kirglikult - näiteks pannakse ümbritsevaid pimesi kartuleid närides nende sorte ära arvama. Sellest, kuidas turundus-ajurünnakud võivad olla päris jaburad. Ning sellest, kuidas mõned kohe on loodud tülinorijaiks ja probleemide tekitajaiks - muudkui vinguvad poes, miks mandariin mullane, tegelikult hoiavad kiivit käes.

Etenduse lõpuks jõutakse lihtsate meeste elude juurest mee juurde tagasi. Martin Mill räägib oma vanaisast ja tema antud meepurgist – mis hinnaga mesi tekib. Ja kuidas mõnikord kukub meepurk maha ja mesi valgub vaikselt ja väärikalt laiali. Kuidas teisiti saakski, kui kolmeliitrise purgi mee saamiseks on vaja mesilastel läbi lennata 40 miljonit õit.

Muide, kavalehelt saab teada, et "Mee hinna" kirjutamise ajendiks sai Ott Aardamil juhtum elust enesest. "Vanaema oli Saaremaal mesinik ja kiirustasin praamile, et linna tagasi sõita. Viimase asjana pandi veel kolmeliitrine purk mett kaasa. Kui linnas autost välja astusin, tegin ukse lahti, siis see purk kukkus asfaldile puruks. See hetk oli selline...suve läbi oled maal olnud...linna tulek oli niigi raske ja siis kui näed, kuidas asfaldil see mesi sinna prahi sisse laiali voolab... Niivõrd loll tunne oli. Kurb lugu, et see oligi viimane mesi, mille ma oma vanaemalt sain," kirjutab ta.

Kuid – kus on mesi, seal ei saa mööda ka mesilastest. Töökatest putukatest, kes terve elu ei näe muud, kui vaid õisi, mesitarusid ja teisi mesilasi. Ja kui siis keegi neist ihkab midagi muud näha, peetakse teda imelikuks. Sest mesilasele peab kõik see meeldima.

"Mee hind" tekitab palju mõtteid, enamasti nukraid.

Armastusest. Elu eesmärkidest. Elamise julgusest selles lühikeses ajas, mis meile on antud.

Et ehk saaks teha midagi teisiti, kui need mesilased, kes elavad oma elu miljonitelt õitelt mett korjates, kuigi nende töö vaev hiljem lihtsalt asfaldil prügi sisse valgub. Mis siis, et vaikselt ja väärikalt.

Lootus püsib, kuniks suudame ja julgeme õhata sõbrale mesilase kombel: "Vaata seda õit, vaata, kui ilus ta on!" 

Ott Aardam "Mee hind"

Lavastaja: Ott Aardam (Theatrum)
Kunstnik: Kaarel Eelma (külaline)
Muusikaline kujundaja: Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
Valguskunstnik: Tiina Barbo
Osades: Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill
Esietendus teater Ugala väikeses saalis 19.veebruaril 2011