Teleblogi

"Meie aasta Siberis": nagu "Švejki" kuulus troskastseen ehk Jooming, roppused ja okkaline patutee (26)

Katrin Pauts, 13. september 2012, 00:12
 
"Vahva sõduri Švejki juhtumistes" tegutses ülemvälipreester Otto Katz, kes vahetpidamata jõi, ropendas ja jutlustas okkalisest patuteest. Need, kes nautisid kultusteose kuulsat troskastseeni, kus Švejk maani täis välipreestrit läbi linna transpordib, naudivad kindlasti ka Tuuli Roosma uut tõsielusarja. Puritaanidele ei soovita. 

Kuulujutud räägivad, et teleprodutsent Roosma kontoris võib iga töötaja päise päeva ajal külmikust õlut võtta ja seda vabalt kaanida. Miks ka mitte – ise olen Õhtulehe toimetuses isegi puhast viina joonud. Tuuli pole mingi pire aadlidaam. Veel olen Tuulilt oma kõrvaga kuulnud, kui vahva oleks Venemaal telesaateid teha. On seal alles rahvas, mitte ara verega kuivikud nagu eestlased, kes ei julge avalikult isegi oma ämma kiruda.

Sellise eelhäälestatusega varustatult ootasin mehe ja kolmeaastaste kaksikutega Siberisse elama põrutanud Tuuli dokaruannet suure elevusega. Täna õhtul kell 21 jõudiski avaosa Kanal 2 ekraanile.

Ma ise ei pea end samuti mingiks aadlipreiliks ja olen ropendamise eest korduvalt noomida saanud, aga mindki tabas tülgastusehetk, kui Tuuli mees kodusel lahkumispeol nina täis tõmbas ja kaksikute ees oksendas. Öäk. Aga noh, kui nüüd meenutada...

Lapsepõlves käisin tihti matustel – mis teha, külas elas palju vanainimesi. Ja nõukaaegsed matused olid ikka korralikud seltskonnasündmused, kus põhirõhk kartulisalatil, süldil ja joomisel. Hea, kui kadunuke üldse maamulda jõudis. Ühesõnaga, kui keegi peokülalistest oksendama juhtus, tormasime naabritüdrukuga kohe asja uurima ja mäletan tänaseni elevust, kui leidsime, et lahkunu mehe õepoeg oli suutnud terve tomati alla neelata... Niisiis, järgmine kord, kui Tuuli sarja ajal teleka avate, vaadake ette, et te parajasti õhtusöögilauas ei istuks.

No vaevalt nüüd Roosma ja Tammiksaar mingid paadunud joodikukaltsud on. Ilmselt oli rajude kaadrite eesmärgiks maalida pilt dekadentlikust elust manduval kapitalismimaal, et tekiks võimalikult vinge kontrast kasina ja ürgse Siberiga.

Avaosa kuluski Tuuli perega tutvumisele, asjade pakkimisele, rongisõidule (arvatavasti valitigi transpordiks rong just seetõttu, et kauem juua saaks – Siberis see enam võimalik ei ole) ja lõpuks jõuti ka kohale. Tibake pikk sissejuhatus ehk, kui nuriseda. Aga lõputiiser andis aimu, et järgmises osas saab juba ehedat kolkaelu näha. Küll kuuleme siis ka lähemalt vissarionlastest, keda uurima-filmima sõitis Tuuli mees Arbo Tammiksaar (seetõttu pere õieti Siberisse koliski).

Saab siis imet näha, kas hedonistliku paarikese okkaline patutee saab ususekti valvsa pilgu all läbi või ei.

26 KOMMENTAARI

d
dr. Zahharius 28. september 2012, 12:57
Mulle saade meeldib kuna inimesed ei ole krampis ja tunnevad ennast vabalt......
m
Miia 27. september 2012, 08:55
Saade meeldib, nii oma tahumatuses kui eheduses aga mis natuke häirib on montaaž, sest puudub kronoloogia. Näiteks: kui stseen mida näidatakse on septembri kuust, siis järgmine pilt on tagasi mais ja siis hüppab pilt augusti jne..
Loe kõiki (26)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee