Teleblogi

Taaskohtumine "Vaprate ja ilusatega" (6)

Katrin Pauts, 26. oktoober 2012 22:29

Kui täna üle väga pika aja (no ikka aastaid jäi vahele!) "Vapraid ja ilusaid" vaatama juhtusin, tõdesin, et miski pole muutunud, kui mõned kosmeetilised kõpitsemised välja arvata. Tegelikult on see tore.

Olgu muude seebikatega, kuidas on, ent "Vaprad ja ilusad" on legend. Kasvasin koos Ridge'i ja Brooke'iga üles. Kui meie telekas rikki läks, muntserdasime end naabrinaise juurde seebikasessioonile, ülepäeviti küpsetasime seks tähtsaks puhuks kooki, naabrinaine tegi kohvi või avas pidulikult veinipudeli. Meie külas vaatasid seda seriaali vist küll kõik naised. Kord läks ema pahaaimamatult ühele naaberküla memmekesele külla ja leidis ta diivanil kägaras kibedaid pisaraid valamas. "Issand, mis on juhtunud? Kes ära suri?" küsis ema ehmunult. Mutike luristas nina ja pahvatas: "Küll see Stefaania on igavene siga naine! Mõtle, mis ta Brookele tegi!" Langes uuesti diivanile patjade vahele ja nuuksus, et too sari olevat täpselt nagu tema enda elu. 

Tegelikult ei meenutanud "Vaprad ja ilusad" meie küla päriselu muidugi kuidagi. Ei olnud siin kellelgi kalleid disaineririideid, palju raha ega jõudeaega lakkamatult omavahelistest suhetest heietada. Asjad olid nii, nagu nad olid, mis seal ikka heietada. 

Mulle oli see glamuurne seebikas pigem unistus linnaelust nii, nagu seda tollal ette kujutasin. Vahtisin Brooke'i ja Taylori kleite ning mõtlesin, et küll see Ridge on ikka täiuslik mees – nii kannatlikult naisterahvaid kuulata! 

Selleks, et "Vaprate ja ilusate" üle muiata, pidin teismeliseeast välja kasvama. Aga siis toimis see mõnusa huumorisarjana. Toimib tänagi. Mu näpp sattus kohvikõrvast meelelahutust otsides TV3 lainele ja esimese asjana kuulsin, et kellegi abielu lõpeb täpselt südaööl. Kõik vaatasid närviliselt kella ja punusid intriige. Mind ei häirinud üldse, et vahepeal ei olnud ma sarja mitu aastat vaadanud. 

"Kas see on Brooke'i tütar?" uuris teleka ees seisatanud ema. "Huvitav, millise mehega see tal oligi?" Pakkusin, et vaevalt Brooke seda isegi mäletab. Leidsime üksmeelselt ja kergendusohkega, et Brooke on ikka enda nägu, kuigi silmnähtavalt vananenud. See-eest Taylori kumminaisenägu ehmatas meid poolsurnuks – hea, et seriaali valgel ajal näidatakse, pimedas hakkaks hirm. Ometi oli see brünett kunagi muinasjutuliselt hurmav, oh, kui kade ta peale olin. Ja Ridge! Tema pole üldse vananenud. Juuksed tunduvad tal, vastupidiselt teistele tema eas meestele, aina tumedamaks tõmbuvat. Stephanie on nagu Surematu Kaštšei, aga seda ämmad üldiselt olevatki. 

Spetsiaalselt teleka ette ma seda segasummasuvilat vaatama enam ei istuks, olen sellest east välja kasvanud. Aga mõnikord viskan vast edaspidigi pilgu peale. Ja kui vahepeal raputas meelelahutusuudiseid teade, et Ridge viskab peagi lusika nurka, oleks ma peaaegu südamerabanduse saanud. Mu ema teatas, et tema seda sarja sel juhul enam ei vaata – kuigi ta polnud seda ju nagunii juba aastaid teinud. Mingil märkamatul moel oli Ridge'ist saanud justkui kauge sugulane, kes elab küll eemal ja kellega suhtled juhuslike jõulukaartide kaudu, aga kui tuleb tema matuseteade, tõmbab see korraga vaiba jalge alt. Hakkad mõtlema ja heietama, meenuvad helged mälupildid... 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee