Meid ümbritsevad vandenõuteooriad, millest üks on hullem kui teine ning enamik tavakodanike muigab üleolevalt kuuldes jutte massoonidest, lennukitelt pihustavatest keemiapilvedest ning rahvusvahelise kapitalismi katsetest meid kõiki orjastada.

Kuigi suur osa nendest teooriatest kuuluvad õnneks siiski ulmevaldkonda, on halb uudis see, et tegelik elu on kohati veel koledam, kui vandenõuteoreetikud oma kõige hullemas unenäos võiksid ette kujutada.

23. detsember 1924. Samal ajal kui kogu kristlik maailm peab harrast jõuluõhtut, kogunesid Šveitsis maailma juhtivad elektripirnide tootjad ning lõid kartelli Phoebus, mille eesmärk oli hakata ülemaailma tootma elektripirne, mille eluiga ei ületakse 1000 töötundi.

Kui Thomas Alva Edison elektripirni leiutas, oli tema elektripirni tööiga juba siis 1500 tundi ning vaid mõned aastad hiljem ulatus elektripirnide tööiga üle 2500 tunni. Ühes California tuletõrjedepoos on aga laes elektripirn, mis on lakkamatult põlenud - kinnitage nüüd rihmad - alates 1901. aastast.

Kuna aga kauakestvad elektripirnid ohustasid hõõgpirnide tootjate tulusid, siis loodigi kartell Phoebus, mis sisuliselt tegutseb erinevate nimede alla edasi siiamaani.

Kõigest sellest räägib film "Elektripirni vandenõu", mis ei keskendu aga mitte ainult elektripirnidele vaid üldse meile pealesunnitud tarbimisele.

Planeeritud aegumine

23. detsembri 1924. andiski Phoebus avapaugu tegevusele, mida tänapäeval nimetatakse planeeritud aegumiseks. Sajad tuhanded insenerid ülemaailma töötavad firmades selle nimel, et tooteid ei kestaks kaua.

Kõige markantsem näide oli filmis äratoodud Epsoni tindiprinter, kuhu firma oli paigaldanud kiibi, mis peatas peale 1000 lehekülje printimist printeri töö. Seega põhjus jälle uus printer osta.

Või siis kuulus lugu nailonsukkadega. Kui esimesed nailonsukad ilmusid USA-s turule, siis olid mõeldud nad kestma. Naised olid vaimustuses: lõpuks ometi olid neil kaunid, seksikad ja mis peaasi: kestlikud sukad, mida ei pidanud kogu aeg parandama.

Paraku selgus mõne aja pärast, et sukad said väga head ning tootjad muutsid nailonsukad vähem vastupidavamaks.

Tegelikult pole ju filmis räägitu mingi üllatus, kuid ehmatav on see, kui mastaapselt seda tehakse. Sealjuures pole tegemist ka mingisuguse illegaalse tegevusega, kuid kuna isegi pole tehtud katset seda kuidagigi pidurdada, siis annab see aimu sellest, kuivõrd poliitikud suurfirmade peost söövad.

Kui aga elektripirni juurde tagasi tulla, siis minu meelest annab see film kaudselt vastuse ka küsimusele, miks me ei või enam kasutada tavalisi hõõgpirnem vaid peame ostma kalleid säästupirne, mille rahaline sääst on enam kui küsitav.

Jaga artiklit

1 kommentaar

V
või  /   23:47, 24. mai 2013
Näiteks aluspesu mis ei pea vastu rohkem kui nädala ehk siis paar pesukorda. Siis mitte ei hargne õmblused vaid riie ise kulub auklikuks. Riidesort on spetsiaalselt valitud selline mis enne kasutamist näeb välja kui hea ja tugev kangas. Meie kaubanduses ei leiagi muud varianti. Või kui siis aluspüksid mis maksavad rohkem kui jeansid.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis