ISEENDA PEREMEES: «Jõuga ja sunniviisiliselt ei saavuta küll midagi,» usub Linnateatri näitleja Andero Ermel, kes püüab seda põhimõtet rakendada ka oma poegade kasvatamisel. (Teet Malsroos)

Linnateatri näitleja Andero Ermel tunnistab, et kaalus enne pikalt, kui viimaks andis nõusoleku osaleda algaval hooajal saates "Su nägu kõlab tuttavalt". "Võtsin ikka päris palju mõtlemisaega. Ei olnud kerge seda jaa-sõna öelda!"

Küsimus oli tema sõnul pigem selles, et samal ajal on tal teatris proovid ja etendused ning lisaks ka pere. "Poisid käivad koolis ja ka nemad vajavad omajagu tähelepanu. Aga see saade võtab ju mehemoodi aega, kui tahad seda hästi teha, sest niisama poole jooksu pealt seda ära ei tee," põhjendab Andero, miks ta ei löönud saate tegijatega käsi otsekohe.

Eelmisel hooajal võttis saatest osa Andero hea kolleeg Evelin Võigemast, kellega Andero ka nõu pidas. "Eks ma temaga ka rääkisin ja uurisin telgitaguseid asju," muigab Andero. "Kuna Evelin tõstis lati väga kõrgele, siis ma pigem mõtlesin, et kas on ikka mõtet minna. Samas kolleegid julgustasid, et mingu ma kindlasti proovima, ei ole hullu midagi."

Andero ja tema näitlejast abikaasa Külli Teetamme peres kasvavad pojad Rasmus (8) ja Artur (10), kes peavad teinekord üksinda hakkama saama, kui vanematel on õhtul etendus. "Õnneks ei pea me neid selleks ajaks kuskile viima. Lapsed on kodus ja teevad koolitükke. Õhtuti käib meil ka hoidja, kes siis hoolitseb, et lapsed õigel ajal magama läheksid ja saaksid järgmiseks koolipäevaks korralikult välja puhatud."

Kuigi nii Andero kui Külli on teatris vägagi hõivatud näitlejad, püüavad nad sellest hoolimata olla lastega koos nii palju kui vähegi võimalik. "Me püüame tõesti palju koos olla ja igasugu asju ette võtta. Kui me lähme teatrisse või kontserdile, püüame neid endaga kaasa võtta. Tänu sellele on nad juba päris kogenud teatrivaatajad. Näiteks kolmevaatuselise ja pea viie tunni pikkuse romaani "Tõde ja õigus" teise osa järgi tehtud etenduse vaatamine pole neile mingi probleem. Oma naeru ja reaktsioonidega nakatavad nad isegi teisi vaatajaid," naerab Andero.

Esineda lapsed julgevad

Küsimusele, kas näitlejate peres kasvavad poisid vaatavad ka lava poole, vastab Andreo, et ei tema ega Külli ei tee mingeid pingutusi, et neid sinnapoole suunata.

"Sest kui sa hakkad midagi peale suruma, tekib otsekohe mingi vastumeelsus ja vastureaktsioon," usub Andero.

Praegu käivad poisid muusikakoolis. "Rasmus õpib kitarri, mõlemad laulavad kooli poistekooris ning esinevad pidevalt kooliüritustel. Nii et esinemisjulgus on neil olemas, ei karda nad teiste ette minna. Aga jõuga ja sunniviisiliselt ei saavuta küll midagi," usub Andero, kes mäletab väga hästi enda lapsepõlve, kui ta pandi poolvägisi laulukoori ja näiteringi. "Mulle see väga ei meeldinud. Eks olin ikka natuke isepäine ka, tahtsin teha hoopis poiste asju. Näitlemine ja laulmine mind siis nii palju ei huvitanud. Tahtsin ise otsustada, mida ma oma ajaga ette võtan."

Selline iseenda peremees olemine on talle oma sõnul kogu aeg tähtis olnud. "Kui tahtsin minna metsa või kalale, siis ka läksin. Mäletan ka seda, et need sunniviisilised tegemised viisid näiteks selleni, et ühel aastal koolis ei tahtnud me enam õpetaja näpunäidete järgi traditsioonilist näärilavastust teha, vaid tegime hoopis ise ühe tüki, mis oli palju vahvam," räägib Rõngu koolis käinud Andero.

Muu hulgas on ta päris palju lugenud tegelaste hääli peale erinevatele multifilmidele. "See on väga tore töö," kiidab ta õhinal. "Õnneks on selliseid filme, kus Eesti näitlejad loevad hääli peale, hakanud välja tulema üha rohkem ja rohkem. Küllap on ka tootjad mõistnud, et kui filmile tehakse omakeelne dublaaž, annab see juurde poole või enamgi. Ma mäletan ju ka oma lapsepõlvest, kui vene multikatele lugesid peale meie näitlejad. Kõik need legendaarsed multifilmid, nagu "Siil udus" ja teised, kus need pealelugemised olid mul peaaegu et peas. Kui sa siis juhtusid mõnda näitlejat teleteatris või laval nägema, mõtlesid ikka, et ahhaa, see on see näitleja, kes sellele multifilmitegelasele on hääle peale lugenud. See, kuidas Jüri Krjukov või Urmas Kibuspuu omal ajal filmidele peale lugesid, oli ikka väga kihvt," mäletab Andero oma lapsepõlvest. "Ja nagu ma nüüd hiljem olen kuulnud, ka tollal tegid näitlejad seda dubleerimist väga hea meelega."

"Olen saanud juba justkui sõltlaseks."

Üks esimesi täispikki multikaid, kuhu Andero kutsuti, oli Janno Põldmaa "Lepatriinude jõulud". "Sealt see minu puhul alguse sai. Nüüd olen ma saanud juba justkui sõltlaseks," naerab ta oma nakatavat naeru. "See on lihtsalt nii tore ja mõnus – tekitada erinevaid karakteerseid hääli, mida teatris tavaliselt ette ei tule. Kui see hääl pärast pildiga kokku pannakse, on seda ikka väga naljaks vaadata. Isegi häbi ei tunne," muigab ta. "Teatris mõne rolli puhul mõtled ikka, et selles või tolles stseenis oleks võinud paremini teha, aga nende pealelugemiste puhul pole seda mõtet peast läbi käinud. Juba see protsess iseenesest on väga tore."

Eks ta ole näitlejale kindlasti lisateenistus teatritöö kõrval, mõtiskleb Andero. "Aga esmajärguline pole see sellise töö puhul kindlasti," rõhutab näitleja.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis