Elu

Grete Lõbu: "Kui ollakse eba­õiglane minu suhtes, kipun ma kõrvad lonti laskma ja peatäie nutma. Kui teiste suhtes, astun ma sõtta." (10)

Jaanus Kulli, 31. august 2013, 08:01
«Ämblikke, kõrgust ega lendamist ma ei karda. Mitte et need asjad väga meeldivad oleksid, aga ma ei karda.»  Tairo Lutter
Grete Lõbu on juba aastaid olnud sage külaline meie kodudes. Televiisori kaudu. Alates algavast nädalast tuleb ta meie tuppa igal õhtul telesaadete reitingus päris tippu tõusnud "Ringvaatega", sest just tema on uus saatejuht, kes asendab lapsepuhkusele jäänud Anu Välbat. Otsesaate tegemine aga oli juba ammu Grete salaunistuseks.

Grete on läbi ja lõhki teleinimene. Ka tema kahe tütre isa on teleinimene Margus Saar, kellega ta kunagi kohtus ei kuskil mujal kui telemajas. Televisioon on pere kõrval Grete teine suur armastus.

Eelmise aasta lõpus möödus "Ringvaade" esimest korda vaadatavuselt Kanal 2 "Reporterist", olles seega üks Eesti edukamaid saateid. Annad sa endale ikka aru, et saate latt, millele sa näpu andsid, on tõstetud väga kõrgele?

Ega see küsimus mul nüüd pinget küll vähemaks võtnud. Lühike vastus oleks, et jah, ma annan sellest endale aru. Pikem vastus on, et vaatamata sellele, kui populaarne see saade on ja et sellelt oodatakse väga palju, ei saa ma teha midagi muud, mida ma seni olen teinud või olla keegi teine, kes ma seni olen olnud. Lähen seda saadet tegema ikkagi nii hästi, kui oskan, suudan ja võimeline olen. Kui mind sinna juba kutsuti, annab mulle mõningase usaldusekrediidi, et ma võiks seda saadet teha. Ainult iseendast ma sellist enesekindlust vist leidnud poleks.

Kui kaua mõtlemisaega võtsid, kui sulle ettepanek tehti?

See oli päris pikk lugu, kuidas saatejuhi valimine käis. Peale minu räägiti veel päris mitmete teiste inimestega. Aga ka mina võtsin mitu päeva, et mõtelda ja kaaluda, sest momente, millega arvestada tuli, oli väga palju. Seierid käisid vasakult paremale, ülevalt alla ja siis otsustasin niipidi.

Oled kunagi öelnud, et tahadki teha igapäevast otsesaadet. Nüüd siis terendab sinu tähetund?

Olen vist tõesti kunagi nii öelnud. Aga seda pole ma veel vist kunagi kellelegi öelnud, et juba ammu enne seda, kui "Ringvaade" eetrisse läks, mõtlesin ikka, et mis on minu koht siin majas ja mis tööd ma võiksin siin veel teha. Ja siis mõtlesin, et kui lahe oleks igal õhtul teha otsesaadet, sest mulle on otsesaate formaat alati väga meeldinud... No ja siis tuli "Ringvaade" ja tegi selle saate ära.

Mis on sinu jaoks otsesaate võlu? Sa ei tohi seal ju hetkekski tähelepanu kaotada, pead olema pidevalt sada protsenti saatele keskendunud.

Mulle meeldib energia ja kontsentreerituse aste, mis seal tekib. See sobib mulle. Aga ilmselt oli see tol ajal pigem unistus või unelmmõte või mõttemäng, sest ma ei astunud ju ühtegi sammu selles suunas, et võiksin seda teostama hakata. Selles mõttes jooksis ikkagi hiir magavale kassile suhu, sest ise ei ole ma läinud ennast kuskile pakkuma. Et võtke mind, võtke mind! Oleks võinud ju isegi selle peale tulla, et kui Anu (Välba – J.K.) ära läheb, jääb koht vabaks. Aga ei külastanud mind see mõte.

Ent mis puutub veel otsesaatesse või üleüldse saadetesse, siis mulle lihtsalt meeldib televisioon. Teha saateid kaamera taga, kaamera ees ja kaamera kõrval. Seda versiooni, et ma olen nüüd kogu aeg pildis, otse-eetris ja et ma pean kaamera ees teostama selle, mille nimel terve toimetus on töötanud, siis sellist kogemust pole mul varem olnud. Arvan, et see võiks mulle praegu sobida. Mis ei välista, et kahe kuu pärast hindan ma mõned asjad ümber. Aga mulle tõesti meeldib see energia, mis otsesaate puhul tekib. Et nüüd läheb, vaikust. Siis läheb saatepea ja hakkame pihta.

Suudad sa säilitada külma pead ja närvi, kui otsesaate ajal näiteks elekter ära läheb või mõni saatekülaline tulemata jääb?

Elus võib mis iganes ette tulla. Auto ei lähe hommikul käima või sööb pangaautomaat just siis kaardi ära, kui sul makseid on vaja teha. Pole ju põhjust ette põdeda, et mis kõik saama võib hakata ning mis hullud asjad sind tabada võivad. Kui tekib probleem, siis lahendame. Ma olen üsna hea kriisireageerija, usun, et saan hakkama.

Sa oled eluaeg töötanud avalik-õiguslikus televisioonis?

Nii ja naa. Mingil hetkel olen ma olnud ka vabakutseline. Tulin tööle ETVsse, aga aastal 2002 läksin produktsioonifirmasse Ruut. Siis sain peagi esimese lapse, pärast seda ma töötasin veel seal ja seejärel olin juba vabakutseline. Erinevate produktsioonifirmadega tegin saateid, aga oma eetrinägu ja -häält olen ma alati hoidnud rahvusringhäälingule. Teistes kanalites ma eetris ei ole käinud, küll aga teinud toimetajatööd. Selle otsuse võtsin ma kunagi enda jaoks vastu, mulle tundus see mõistlik ja seda joont olen hoidnud. Tagasi tulin rahvusringhäälingusse vabalt turult kaks aastat tagasi. Hoopis turundusosakonda, kus ma tegelesin saadete turundamise ja promomisega. Ning selle kõrvalt tegin ka saateid.

Teleinimesena pead arvestama, et sind tänaval ära tuntakse, sulle järele vaadatakse ja teinekord ka kõnetatakse. Kuidas sa sellesse suhtud?

Arvan, et pigem olen ma eestlaslikult häbelik sellistes olukordades. Aga poes on näiteks müüjad soovinud ilusat hooaja algust ja tegelikult on see väga armas. Eesti on nii väike, et ei ole mõtet ennast hulluks mõelda tuntuse teemal. Me kõik oleme omamoodi siin ju natuke sugulased.

Sinu elukaaslane on teleinimene Margus Saar, kellega sul on kaks tütart, Sofia Margaret (9) ja Anna Magdaleena (4). Tuleb pereelule pigem kahjuks või kasuks, et te niikuinii päevast päeva telemajas ühe katuse all olete ja küllap töö­jutud ka koju kaasa tirite?

Laste suhtes samamoodi. Neil pole olnud teistsuguseid vanemaid. Nad teavad, et vanemad töötavad televiisoris ja raadios. Nad fikseerivad küll ära, kui ema või isa on telekas, aga see ei tähenda, et nad jääks seda pilti hardunult jälgima. See pole nende jaoks sündmus.

Kes on lastele suurem eeskuju ja autoriteet, kas sina või isa?

Eks me teeme lastekasvatamisel iga päev nii head tööd, kui oskame ja iga päev toob siin uusi väljakutseid. Väikese inimese suureks kasvatamine on ju päevast päeva uute olukordadega vastamisi seismine ja vastutuse võtmine. See, mis toimib ühe lapsega, ei pruugi üldse toimida teise lapsega. Aga arvan, et me mõtleme sellele päris palju, kuidas oma lapsi kasvatada, me arutame selle üle. Võib-olla mõnikord liigagi palju. Aga me tahame ju ainult head.

Kindlasti annad sa endale aru, et "Ringvaade" kui igapäevane saade võtab suurema osa sinu päevast ja laste kasvatamiseks jääb nüüd hoopis vähem aega?

Ikka olen mõelnud. Samas pole ma väga kindel, et nüüd oluliselt vähem aega jääb. Sest eks ma tegin ikka ka siiamaani väga palju tööd. Muidugi, mõned vabad päevad aastas olid seni ikka ka. Aga nüüd olen ma kõik teised töötegemised ära lõpetanud või neid lõpetamas. Jah, see jääb tõesti ära, et ma lähen lapsele lasteaeda järele. Sest kell seitse paneb lasteaed uksed kinni ja mina ütlen samal ajal: "Tere õhtust, "Ringvaade" alustab." Aga juba on meil septembrigraafik peaaegu koos, kes õhtul noorema tütre lasteaiast koju toob.

Kui rääkida sinu lapsepõlvest, siis oled käinud rahvatantsuringis, õppinud peotantsu, laulnud kooris ja teinud teatrit. Oled sa rahutu loomuga inimene?

Mulle meeldib väga asju alustada. Ideid on ju pea olnud täis kogu aeg. Tahaks minna ja vaadata, mida veel pole näinud ja katsuda asju, mida veel pole saanud katsuda. Eks see ole omamoodi õnn ja õnnetus. Pole ju minust saanud ühtegi säravat tippu. Ei rahvatantsu- ega koorijuhti ega ka tippsportlast mitte. Ju ma siis olen selline. Rahutu inimene. Aga kindlasti olen ma rahulikum, kui nooruses olin. Eks lapsed sunnivad ka rahulikumaks. Pead lihtsalt kainelt mõtlema, et mis sa ikka tormled ja tõmbled.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid? Ära nüüd ütle, et telediktoriks.

Aga just telediktoriks ma tahtsingi saada. Mäletan hästi konkreetselt, kuidas mõtlesin, et see võiks olla väga lahe amet. Ent õige pea sain aru, et telediktoriks Eestis õppida ei saa ja siis keegi ütles, et mine ajakirjandust õppima. Mu vanaema ütles ikka žurnalistika. Nii ma mõtlesingi, et see žurnalistika võib olla sobiv.

Päris tükk aega mängisin selle mõttega, samas tuli pähe ka igasugu teisi mõtteid. Kuna mu vanaema oli õpetaja, siis mõtlesin eesti keele õpetaja ametist. Kui ma aga keskkooli jõudsin, oli segadus suur, riigikorrad olid muutunud, elud olid muutunud ja korraga oli kõik nii teistmoodi. Üle poole klassikaaslastest läks vist majandust õppima, mind nagu sinna nii väga jälle ei tõmmanud ja nii ma Tallinna ülikooli psühholoogiat tudeerima läksingi. Aga ega ma kahetse. See oli väga juhuslik, ent samas õnnestunud valik. Aga näed, psühholoogi minust ka ei saanud (naerab).

Kui nüüd veel lapsepõlvest rääkida, siis millised lapsepõlvepildid sulle enne kõike meenuvad?

Öeldakse, et esimesed mälestused, mis lastel jäävad, on sageli seotud mingi šoki, äreva või erakordse olukorraga. Ma mäletan ka pilti, et olin haige ja naabritädi käis mulle süsti tegemas. Mäletan, kuidas ma teise tuppa jooksin, selja vastu kappi toetasin ning mõtlesin, et siit edasi pole ju enam kuhugi minna. Ema on hiljem öelnud, et olin siis kuskil aasta ja seitsme-kaheksakuune. Ikka väga väike. Kuigi tegelikult oli mu lapsepõlv täis mänge, jooksmist ja vabadust. Ülemäära ei survestanud ega sundinud mind keegi midagi tegema. Mille eest ma olen tänulik.

Millised on sinu kõige suuremad hirmud siin elus tänasel päeval?

Ennekõike muretsen tervise pärast. Laste tervise pärast. Ma ei räägi mingitest õnnetustest ega tragöödiatest, vaid et nad oleksid lihtsalt terved. Kui on tervist, on võimalik ka kõike muud teha. Kui tervisega midagi lonkama hakkab, on terve elu uppis. Või et kui minuga midagi peaks juhtuma. Sellised eksistentsiaalsed probleemid vaevavad teinekord. Aga need pole valdavad tunded ja need mõtted mu elu ei juhi.

Ämblikke, kõrgust ega lendamist ma ei karda. Mitte et need asjad väga meeldivad oleksid, aga ma ei karda.

Kas sa vananemist ei karda? Oled kunagi isegi öelnud, et lausa ootad seda.

Võib-olla mul on vananemisest liiga romantiline ettekujutus, aga mulle tõesti meeldib mõelda, milline ma vanast peast võiksin välja näha, mida kõike on mu elus veel vahepealsetel aastatel juhtunud – mida ma siis juba tean, aga praegu veel mitte. Samas, ega esimeste kortsukeste ilmumine mind ülemäära õnnelikuks tee, praegu pole veel justkui ealist õigust neile kortsudele.

Aga kui vaadata mõnd 80aastast memme, siis kui huvitavaks just need samad kortsud selle inimese teevad! Mul on tunne, et mida vanem on inimene, seda rohkem on tal hukkamõistuta õigust olla just selline, nagu ta on. See on justkui samm-sammult kätte tulev preemia elatud elu eest.

Mis sinu ellu peale tele, pere ja laste veel kuulub?

Mõned hoolega hoitud sõbrad. Või kes on jäänud ja hästi tähtsad. Portselanimaali ma ei tee, luuletusi ei ole ammu kirjutanud. Kuigi lapsepõlves on ka seda tehtud. Avaldama ma neid ei kipu. Isegi üle lugema ei kipu. Samas on minu meelest tore, kui inimesed oma mõtted paberile panevad. Sest endast väljakirjutamisse ma usun ja kui mul on hinges jama, siis ma kirjutan selle välja. Pärast seda läheb kergemaks. Soovitan kõigile, minu meelest on see väga teraapiline tegevus.

Teatrit armastan väga, lugeda armastan, heegeldada meeldib, joosta meeldib. Aga kõik need tegevused ei võta mu elust sedavõrd suurt tükki, et ma sellele eraldi tähelepanu pööraksin.

Mis sind siin elus kõige rohkem häirib või endast välja viib?

Ebaõiglus. Kui ma tunnen, et pole nii, nagu mulle väidetakse. Kui ollakse ebaõiglane minu suhtes, kipun ma kõrvad lonti laskma ja peatäie nutma. Kui kellegi teise suhtes, astun ma sõtta. Ei vaata tagasi ka, möllan, nagu jaksan. Kuigi tegelikult olen ma rahumeelne inimene ega lähe väga kergelt endast välja. Eks lapsed panevad kõige rohkem vanemate kannatuse proovile, seal võivad ka pisiasjad teinekord endast välja viia. Mis ju samas on inimeseks olemise juures päris tavaline.

Mul on tunne, et sa oled väga linnakeskne inimene, kellele see ongi väga loomulik ja kindel keskkond.

Ma ei tea, miks ma Tallinna sündisin ja ausalt öeldes ei oska ma ka vastata küsimusele, miks ma siia jäänud olen. Lihtsalt nii on läinud.

Mul ei ole maaelu vastu mitte midagi. Ma väga naudin maalolemist. Lihtsalt ma pole kunagi aasta läbi maal elanud. Logistiliselt tundub hetkel elu linnas mõistlikum, sest siin on lasteaiad, koolid, tööd. Sellepärast pole ma läinud ka linna äärde elama. Mis muidugi ei välista, et kunagi ma ei võiks ka maal elada.

"Ma pole nõus, et "Ringvaade" on sada protsenti puhas meelelahutus."

Kui Gretelt pärida, miks avalik-õiguslik televisioon reitingut ehk siis vaatajate numbreid taga ajab, on tal vastus varnast võtta: "Mina saan küll aru, mina tahaksin ka oma saadetele palju vaatajaid. Sest miks ma peaks tegema asju, mida keegi ei vaata? Kui neid inimesi oleks kuskil kümne jagu, kellele üks või teine teema huvi pakuks, võiks nad kutsuda pigem mulle elutuppa ja räägiks seal asjad selgeks. Et ka tõsisemad sõnumid inimestele kohale jõuaksid, on sinna vahele nii-öelda meelelahutuslikumaid peibutusi vaja. Samas ei tohiks vaataja ära unustada, et ka see meelelahutus tuleb just nimelt rahvusringhäälingu kaudu, mis on usaldusväärne, turvaline ja kontrollitud. Minu meelest peabki "Ringvaade" olema selline, nagu ta seni on olnud – meelelahutust ja sinna vahele ka tõsisemaid teemasid."

See aga, kui keegi "Ringvaadet" otsesõnu puhtaks meelelahutuseks tituleerib, pole Gretele meeltmööda. "Ma pole nõus, et "Ringvaade" on sada protsenti puhas meelelahutus," lausub ta. "Igas saates on ka väga tõsiseid teemasid. See on läbipõimitud tunnine saade, kus on nii nalja kui ka nuttu, informatsiooni ja vimkaga lugusid. Kui võtta, et meelelahutus – see ongi erinevad emotsioonid –, siis jah, võib öelda, et "Ringvaade" on meelelahutus. Kuid emotsioonid käivad inimeste juurde ja me teeme saadet inimestele."

Grete Lõbu

• Sündinud 6. detsembril 1977.

• Pärast Tallinna reaalkooli lõpetamist omandas kõrghariduse Tallinna ülikoolis psühholoogia erialal.

• Alates 1990. aastate lõpust on olnud mitme telesaate toimetaja ("Tunnel", "Rusikas", "Kahvel", "Eesti muusika karikas", "Aastad muusikas", "Eesti kõige kõige") ning suurt tähelepanu pälvinud Tuuli Roosma juhitud saatesarja "Mamma mia", aga ka ETV "Jõulutunneli" toimetaja.

• Lõbu on juhtinud ETV saateid "Käi jala!", "Hommiku TV", "Tähelaev", ETV suvesaadet "Suveniir" ja jõulusaadet "Jõuluks koju".

• Aastast 2003 on töötanud ka Vikerraadios ja juhtinud seal peamiselt hommikuprogramme ning saatesarju "Huvitaja" ja "Mis mõttes?".

• Aastal 2007 pälvis Andres Küngi stipendiumi eduka loomingulise tegevuse jätkamiseks.

10 KOMMENTAARI

a
24. veebruar 2015, 20:45
Alguses võõras aga nüüd väga ilusjaarmas naine.
K
!!!!!!!! 1. september 2013, 18:23
Kui lugesin ta enda iseloomustust enese kohta, siis arvasin, et ta sarnaneb väga oma olemuselt AMBURILE - ja palun väga, ongi nii. Ise ka ambur - aus, töökas, otsekohene, ei keeruta, ei valeta - ütlen mida mõtlen. Oleme optimistid ja heasüdamlikud. Edu kullake !!!
Loe kõiki (10)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee