Küsimus ei ole mitte distantsi pikkuses, vaid selles, kuidas seda läbida. Isegi 100m võib nii läbi joosta, et oled pärast seda kummargil ja hingeldad täiega. Seda aga ainult juhul, kui suudad endast kõik anda. Igaüks ei suuda. Tippsportlane suudab. Vakra kuulub sellesse rühma, kelle tervis on rahvaspordiüritustel suurimas ohus, sest tema kui endine tippsportlane oskab pingutada - tema valulävi ja taluvuspiir on aastatepikkuse treeninguga nihkunud sinna kuhu tavainimese piirid ei küündi. Kui aga temasugune ilma spetsettevalmistusega pingutama läheb, on tervis ohus, sest vanast harjumusest läheb mees pingutama nii nagu talle kunagi kombeks oli, ja nagu Vakra ise ütles: rajal on hasart kerge tekkima.
Rabajooks on 6,3 km, tegelikult ilmselt isegi paarsada meetrit lühem - ei ole ju tappev distants, isegi ilma mingi treeninguta selle läbi jooksnud. Aga ma tean inimesi, kes haigeks jäädes justnimelt jooksma lähevad ja "haiguse eest ära jooksevad" - eks see higistamine ole saunaga sarnase mõjuga?
Millest muust liikumises veel rõõmu tunda, kui mitte naabri võitmisest? Bioloogiliselt on 40 km asfaldil inimesele piin. Rõõmu saab tunda heast söögist ja seltskonnast. Masohhism on siiski väheste harrastus. Kui naabrist parem olemine (või ka maailm parem olemine) spordist välja võtta, ei jää spordist midagi järele. Sport ON võistlus. Liikumisest-rõõmu-tundmine on pastakast imetud propaganda. Liikumisest võib rõõmu tunda ainult seal, kus seda toodavad muud aistid, mitte piimhape lihastes. Jalutuskäik mererannas, matk mägedes, purjereis ümber maailma.
KOMMENTAARID (12)