Kommentaar

KOMMENTAAR | Au- ja tänuvõlg Boriss Jeltsini ees  (21)

Igor Gräzin, üks 39st , 23. august 2013, 06:59
Kõige rohkem rabas mind see kontrast: USA president Gerald Ford, kes kirjutas 1975. aastal alla Helsingi leppele, mis põlistas Eesti jäägitu kuulumise NSV Liidu koosseisu, on autasuks saanud kõige kõrgema Maarjamaa Risti, mis meil anda oli. Tõsi, enne seda tegi ta mingi abitu Balti-meelse avalduse, unustades, et tegelikult polnud USA-l üldse tollele Nõukogude hegemoonia suurüritusele asja.

Ja Boriss Jeltsin, kelle panusest Eesti vabastamisesse räägin allpool, polnud Eesti vabariigilt saanud mitte midagi. Isegi aitäh polnud õieti öeldud.

Nüüd olnuks autasustamine olnud vale – mis tahes orden oleks ilmselt liiga vähe, neid said ka presidentide autojuhid, masinakirjutajad ja kantseleiülemad. Mis nüüd tagantjärele enam rääkidagi – seal maailmas, kus Jeltsin täna on, medaleid ei ole.

Mille eest?

See mälestustahvel, mis neljapäeval Patkuli treppide juures avati, tundus olevat kohane – piisavalt igavikuline, eriline ja isegi ühe autori poolest kogu maailmale tähelepandav. Just New Yorgis elava vanameistri Ernst Neizvestnõi pärast (kes on minemas kunstiajalukku muu hulgas ka modernismi liidrina 60ndatel aastatel ja siis sensatsioonilise hauasambaga Novodevitšje kalmistul Moskvas, mille ta püstitas oma isiklikule elupõlisele vaenlasele – Nikita Hruštšovile) on paaril päeval helistatud siit-ja sealtpoolt ookeani küsimaks, milline see taies on ja kas sellest saab meistri loominguline testament. Kuigi me sellele palju ei mõelnud, aga Jeltsini bareljeefiga saab Tallinn veel ühe killukesega maailma kunstikaardile.

Igatahes nii arvuka rahvusvahelise ajakirjanduse kohaloluga sündmust enam viimastel aastatel ei mäletagi. Kui popkontserdid välja arvata, mõistagi.

Allkirja paberile ideega algatada Jeltsini mälestusmärgi rajamine Tallinna andsid 39 inimest, kelle elusaatus ja poliitilised vaated on väga erinevad ja vaat et mõnikord lepitamatudki. Aga neid kõiki sidus tänuvõlatunne Jeltsini ees. Jättes kõrvale mitugi diskussiooni (mis meie «kodukal» ja mujal olid – seal see on, see Jeltsini isiksuse kurikuulus vastuolulisus!) oldi täies üksmeeles kahes asjas, mis väärivad enamat austust ja mäletamist kui lihtne ja hiljaksjäänud riigiautasu.

Esiteks: Jeltsini isiklik vaprus ja suurt riski trotsiv saabumine Tallinna jaanuaris 1991, kui Vilniuses ja Riias märatsesid tankid ja eriväeosad, hukkusid kümned ja valasid verd sajad inimesed. Tänu sellele, et Jeltsin tuli siia tunnustama meie suveräänsust, pöördus toetuse saamiseks koos Balti juhtidega ÜRO poole ja üleskutsega siinviibivaile vene sõduritele jäi verevalamine Tallinnas ära ja hääbus mujal. Siin andis Jeltsin lubaduse ka tunnustada Eesti iseseisvust, kui aeg selleks parajaks saab.

Teiseks: Jeltsin pidas oma sõna. Kui augustiputš oli Moskvas läbi, Jeltsin faktiliselt kõrgeimal võimul ja Eesti kuulutanud end iseseisvaks, tunnustas Venemaa meid esimeste hulgas. Enne teda olid seda teinud vaid väikeriigid, küll vaprad, aga ikka veel nõrgad – teistest polnud veel asja. Soome president kurvastas koos Gorbatšoviga Balti iseseisvuse üle veel kuidki hiljem.

Kuuldud vastuväited

Meile oli USA suursaadik veel kuude eest öelnud, et vaevalt saab tema riik toetada Baltimaid juhul, kui nad kavatsevad NSV Liidust ja Gorbatšovist lahku lüüa. CIA tollane šeff Webster ütles millalgi hiljem hommikulauas, et prioriteet oli aidata Gorbatšovi perestroikat, s.t meie poolt vaadates Balti riikide igavest anastamist Venemaa poolt. Jutt Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamisest oli reaalpoliitika päevakorrast maas.

Õnneks oli olemas Jeltsin ja kõik läks teisiti.

Oleme siit-sealt kuulnud vastuväiteid – kas oli nüüd seda mälestusmärki välismaa presidendile ikka vaja. Seda enam, et suhted Venemaaga on meil nüüd üsnagi pinges.

Jätan kõrvale lihtsalt norimised ja vastan telegraafistiilis põhilistele.

Jeltsin vallandas Tšetšeenia sõja ja tõi Putini võimule. Esimese osas oleks aeg tõmmata pool tooni tagasi – islam on keeruline värk ja pärast 9/11 sündmusi peaks olema hinnangutes veidi ettevaatlikum. Putin? Pole Jeltsin esimene ega viimane, kes edutab vale mehe: iga firma ajalugu kubiseb näidetest. Mälestusmärk Jeltsinile Tallinnas tänasele Kremlile ei meeldi – mitte kuidagi.

Jeltsin ei hoolinud meist – ta ajas omaenese isiklikku ja ehk võib-olla Venemaa asja. Noh, ega Venemaa president selleks polegi ametis, et ajada Abessiinia asja ja mis isiklikku puutub (teema omaette – vaadake, kuidas pillub tema mälestust poriga Gorbatšov, see lääne ja ajaloo hellik!) –, siis kes tuleb väitma, et Caesar, Bismarck, Napoleon ja Cromwell juhindusid aiva humaansetest inimkonna progressi huvidest? Aga kuna nad olid omas ajas enam-vähem humanistid ja üldiselt ikkagi ausad ja õilsad mehed, sai maailm ju paremaks.

Miks mälestusmärk Jeltsinile, kui kõigile omadelegi pole? Hm, hea küsimus, aga mitte meile – 39 initsiatiiv ei ole skulptuuritöökoda, vaid just see paljukiidetud kodanike vabaühendus, kes tuli kokku, vaidles läbi oma lahkhelid ja tegi ära asja, mida ta õigeks pidas. Muide oma tasku pealt ja nende inimeste rahaga, kes annetasid. Väikseim summa oli kolm eurot. Aitäh!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee