Kommentaar

Venelembid jäädvustavad Jeltsinit (38)

Tiit Made, NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, 22. august 2013, 07:05
 Andres Varustin
Täna avatakse Patkuli trepi vahetus läheduses Nunne tänaval bareljeef Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamiseks ja tema isiku esiletõstmiseks Eesti vabariigi pealinnas.

Mälestusmärgi idee läbisurumiseks meelitati ära toetusallkirja andma 39 ühiskonnategelast ja ettevõtjat. Nii mõnigi neist on öelnud, et nendega vesteldi asjast umbmääraselt telefoni teel, mida hiljem käsitleti toetusena. Bareljeefi avamiseks on poolteist aastat pidanud võitlust selleks spetsiaalselt loodud MTÜ Mälestuste Initsiatiiv, mida juhib ärimees Raivo Vare.

Samal teemal

Mälestusmärk nurga taga

Kõigepealt oli plaan bareljeef paigutada Toompeale riigikogu hoone lähedale, kuid see ei läinud läbi. Koha otsimine lõppes sellega, et nüüd on Jeltsini bareljeef sisuliselt nurga taga. Seda hakkavad nägema need, kes lähevad Balti jaama turule, kus eesti keel pole eriti kasutusel. Muidugi ka need inimesed, kes tulevad Moskva ja Peterburi turismirongilt, suundudes lõbutsema vanalinna. Kas nad Jeltsinist ka midagi peavad, on raske öelda.

Bareljeefi koht iseenesest on välja kukkunud sümboolne. See hakkab asuma Balti jaama vahetus läheduses. Seal toimusid 1924. aasta bolševike detsembrimässu olulised sündmused. Seal võeti juunis 1940 vastu ja transporditi Patkuli trepist mööda Nõukogude saatkonda Andrei Ždanov, kes tuli Eestisse meie iseseisvust likvideerima. Balti jaamas triumfeerisid kvislingid Johannes Vares, Johannes Lauristin, Neeme Ruus ja teised, kui nad augustis 1940 saabusid õnnelikena Moskvast, kus olid Stalinile ulatanud hõbekandikul Eesti ja plaksutanud, kui meie väikesest riigist tehti diktatuuririigi vasall. Sellega valmistasid nad ette pinnase eesti rahva küüditamisteks, inimeste tapmisteks, majanduse hävitamiseks, linnade pommitamiseks ja riigi koloniseerimiseks.

Teeneid ikkagi oli

Jeltsini teeneks on kuulutatud Eesti taasiseseisvumise protsessis 1991. aasta jaanuaris Tallinna tehtud välkvisiit. See oli tema jaoks aeg, kus käis äge võimuvõitlus Gorbatšoviga, Jeltsini jalad polnud kaugeltki tugevalt maas, ta oli Kremli võimukoridorides põlu all ja Rahvasaadikute Kongressil ahtakeses opositsioonilises vähemuses. Tallinna baltlasi toetama tuli ta vaid selleks, et Gorbat ärritada, ennast eksponeerida ja Pribaltika arvel mingit poliitilist profiiti lõigata. See käik muidugi ajas meie tollaseid poliitikaliidreid vaimustusse, kuid ka tülli, sest tänaseni ei suudeta kokku leppida, kes neist siis ikka Jeltsini Tallinna kutsus. Välkvisiit Toompeale ei otsustanud õieti muud midagi, kui ajas meie impeeriumimeelseid intreid veelgi rohkem vihale.

Jeltsini puhul võib teatud Eestile osutatud teeneks lugeda meie taasiseseisvuse tunnustamise organiseerimist Moskvas viimase rahvasaadikute kongressi ajal septembri alguses. Ja sedagi teatud reservatsiooniga. Tal oli toeks Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu, mille juht ta oli, 24. augusti otsus Eesti iseseisvuse tunnustamiseks. Palju suurema panuse andis Nõukogude Liidult tunnustuse saamiseks kasahhide liider Nursultan Nazarbajev, kes kindlustas riiginõukogu istungil Kesk-Aasia liiduvabariikide toetushääled. Muide, riiginõukogu juhtinud Gorbatšovi enda allkirja sellel tunnustamisdokumendil pole. Fakt on see küll, et Nõukogude Liidu lõpu eel kentsaka võimuväljendamise institutsiooni poolt Balti riikide iseseisvust tunnustanud otsus võttis tulevikus NSV Liidu õigusjärglaselt Venemaalt ära hulga trumpkaarte, millega meid mis tahes poliitilist mängu kaotama sundida.

Jeltsini mälestuse jäädvustamine ei ole kaugeltki üheselt selge ja arusaadav. Poolteise aasta jooksul vastavat mõttevahetust jälgides on selges ülekaalus need, kes seda õigeks ei pea. Tegemist on ikkagi suurvene šovinistiga, Venemaa viimase tsaari perekonna hukkamiskoha Ipatjevi maja hävitajaga, Tšetšeeni sõja algatajaga, president Lennart Meri kaudu sõjaväepensionäride ehk viienda kolonni Eestisse elama jätmise pealesurujaga, hilisema jõulise Eesti kritiseerijaga, kuid ka rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud napsumehega.

Viimasest tingitud mõju ja olekut nägin sageli Kremlis NSV Liidu rahvasaadikuna. Jeltsin tegi oma poliitilised "kangelasteod" ja pidas agressiivsed sõnavõtud reeglina auru all. Gorba vastu ei riskinud Boriss selge peaga minna, nagu Vargamäe Indrekut ei saadetud jumala vastu kõhna rahakotiga.

Aga Reagan?

Nüüd saab Jeltsin eestlastelt bareljeefi. Ja seda tingimustes, kus meie pealinnas pole jäädvustatud ühegi oma riigivanema, presidendi, peaministri või väljapaistva poliitiku mälestust. On admiral Pitka mälestusmärk,

aga tema oli sõjamees. Pole jäädvustatud ka president Ronald

Reagani mälestust, kes Nõukogude Liidu majanduslikult nurka surus ja sellega Lenini-Stalini-Hruštšovi-Brežnevi riigi lagunemise vundamendi ladus. Puudu on Margaret Thatcheri jäädvustatud mälestus, kes Gorbatšovi glasnosti tegema õpetas ja sellega meile laulva revolutsiooni läbiviimiseks võimalused andis ning hiljem Laari õpetas. Kas need saavad olema MTÜ Mälestuste Initsiatiiv järgmised ettevõtmised?

Eestlaskonnas on ikka läbi aegade leidunud inimesi, kes oma rahvale käru keeravad ja seljas elada tahtvatel rahvastel kintsu kraabivad. Nüüd teeb järjekordne venelembidest ärimeestest ja ühiskonnategelastest seltskond oma kummarduse Venemaale, kuid pole veel kindel, kas see on neile meele järele, sest Venemaal Jeltsinist enam eriti lugu ei peeta.

38 KOMMENTAARI

h
Hiline kiitus 4. september 2013, 12:46
Madelt jälle asjalik kirjutis!!!Töö kiidab tegijat!
õ
ÕIGE AJALUGU JT. 23. august 2013, 21:01
Vot nii ja mida on mõnel vinguda,kas on ise kommu või loll,et arusaada-see on ajalugu mida tuleb austada.Ja miks mõni peab ikka asju peapeale pöörama,kõiges halba nägema-kohe ei saa vait olla.Oma mätas ikka teistest kõrgemal,kust lajatada,kas või kiusu pärast.
Loe kõiki (38)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee