Elu

Indrek Ojari: "Olen normaalne mees normaalsete kirgedega." (19)

Jaanus Kulli, 17. august 2013, 08:00
ISA JA POEG: Kolleegid kiidavad, et Indrek on maailma parim isa. Sama kinnitab ka Aksel. Muu hulgas käiakse ka koos kalal, sel suvel Tõstmaa külje all oleval Ermistu järvel.  Stanislav Moškov
"On olnud väga raskeid aegu, ebakindlust on olnud. Aga praegu on mul kõik olemas. Alati võiks tahta rohkem, aga kui pole seda autot, no mis siis.... Kui pole seda korterit, mis siis! Mul on koht, kus magada, ja mul on raha, et osta süüa," on näitleja Indrek Ojari oma eluga rahul.

Näitleja Indrek Ojari on kui eesti mehe jonni kehastus. Lavakunstikooli sai ta sisse alles kolmandal katsel. Ta ütleb, et see oligi pigem suur tahtmine, mis teda kannustas ikka ja uuesti proovima.

Pärast lavakooli lõpetamist peaaegu kümme aastat tagasi sai temast näitleja Linnateatris, kus ta töötab tänaseni. Ta on olnud aastaid teatri hõivatuim näitleja. Ka tänavu suvel ei annab ta endale armu selles mõttes, et suve hakul tegi kaasa koduteatri vabaõhuetenduses "P?l-tänava poisid", nüüd aga mängib Tõstamaa Suveteatri lavastuses "Vanameestesuvi". Samas, kui raske näitleja elukutse ka poleks, tööks ta seda ei peagi.

Kaheksa aastat astus Indrek seriaalis "Kodu keset linna" päevast päeva iga eestlase koju, kuni tal seriaalist ja oma tegelasest Stenist isu täis sai.

Vähese vaba aja täidab Indrek poja Akseli kasvatamise ja kalastamisega. Indrek on maailma parim isa, ütlevad Indrek Ojari kolleegid.

Tänavuse suve oled sa veetnud Tõstamaal lavastuse "Vanameestesuvi" proovides ja nüüd juba ka seda lugu mängides. Nii et ei mingit puhkust?

Nii on. Mõtlesin ka ise algul, et äkki teen endale liiga. Et näitleja võiks suvel puhata. Aga kui mulle tehti pakkumine Tõstamaal mängida, ei saanud ma sellest kuidagi ära öelda. Materjal tundus huvitav, pluss väga hea trupp. Kuigi suve hakul olin ma Linnateatri lavastuses "P?l-tänava poisid" ja lõpusirgel oli rutiinipisik kergelt sees. Siis mõtlesingi, et tore-tore: kohe Tõstamaale ja uuesti proovidesse! Aga juba esimeses proovis tundsin ma ennast hästi. Pärast esimest ööd siin tundsin ennast veel paremini. Polegi aru saanud, mis fenomen selle Tõstamaaga on, aga kogu prooviperiood ja aeg Tõstamaal, mis on ülikaunis, vaikne ja rahulik, on mulle mõjunud suurema puhkusena kui niisama jalgu seinale ajades. Tallinnas paneelmaja seinte vahel aega veeta on ju surm.

Kui aldis oled sa suvel tööd tegema?

Sõltub tööst ja kollektiivist. See ei tohiks olla väga suur ettevõtmine. Shakespeare’i ei tahaks suvel vist ikka teha, see nõuaks liialt vastutust. Mitte et siin vastutust poleks, aga kui on selline lustlik ja mõnus asi, mida on endal mõnus teha, ei mõju see üldse tööna, vaid pigem puhkuse osana.

Kuivõrd suurt osa nende suviste tegemiste juures mängib lisateenistus, raha?

Raha pole absoluutselt oluline! Kuigi selge see, et näitleja palk on väike ning kui kõrvalt midagi ei teeks, oleks päris raske hakkama saada. Kuigi saab hakkama. Kõhu saab ikka täis ja elab ka selle suve nibin-nabin üle. Võiks ju olla õhtujuht või pulmaisa, aga see oleks juba töö tegemine ja minu jaoks on see väga raske töö.

Kui tihti sa seda rasket tööd oled pidanud tegema?

Ma pole seda tööd kunagi teinud ja ilmselt ei hakka ka kunagi tegema. Sest ma ei oska ega julge seda. Pole minu rida. Ma ei tunne ennast turvaliselt, kui ma pean olema inimeste ees vahetult suhtlussituatsioonis. Ilma et mulle oleks etteantud teksti, situatsiooni ja eelnevalt läbimängitud stsenaariumi.

Võib-olla mõtlevad paljud, kui raske võib näitlejal publiku ees olla. Tegelikult on see väga turvaline situatsioon. Sest sa oled proovides seda kaks kuud läbi mänginud. Sa unustad publiku sootuks ja elad laval oma elu. Sellepärast polegi ma õhtujuhi rolli vastu võtnud, et ma kardan sellist asja. See nõuab oskust kiiresti reageerida.

Sa oled selles mõttes legendaarne näitleja, et said lavakooli sisse alles kolmandal katsel. Siit võiks eeldada, et sinus on seda eesti mehe jonni ja et sa oleksid proovinud ka neljandat korda?

Ei usu, et ma neljandat korda oleks enam proovinud. Küsimus pole jonnis, sest mida sa sinna trügid, kui sulle tehakse selgeks, et sa pole pädev või et sa ei sobi.

Nagu paljudegagi, kes on lavakunstikooli sisse saanud, läks kolmandal katsel ka minuga nii, et ma ise poleks enam läinud, aga üks väga hea sõber vedas mind kaasa. Suuresti endale julgustuseks. Kuigi saatus mängis nii, nagu tavaliselt: tema ei saanud sisse ja mina sain.

Kuigi sel hetkel oli mul juba üks ülikool lõpetamisel. Samas, teatriga oleksin ma ilmselt ikkagi jätkanud, olin ju Salongiteatris. Kuigi lavakasse poleks ma ilmselt enam trüginud ja leppinud teadmisega, et ju ma siis pole piisavalt andekas. Aga saatus läks teisiti. Küsimus polnud jonnis, vaid tahtejõus. Oli lihtsalt suur tahe tegelda teatriga.

Öeldakse, et näitleja jaoks on kõige õnnelikum päev, kui ta kooli sisse saab. Seda seisundit ei ole võimalik kirjeldada! Ma võin seda teha kõrvaltvaatajana hilisematele meenutustele tuginedes, kui ma käisin vaatamas mõne järgmise kursuse sisseastumist: hetk, kui nad tulevad stendi juurde, kus on väljas lõplik nimekiri. Sel hetkel selles ruumis juhtub midagi. Midagi energeetilist. Midagi täiesti kummalist. Inimeste sisemine energia vallandab sinna ruumi teatud võnkeid. Aeg jääb seisma. Kõik see kokku on väga kummaline. See on afekti ja šoki seisund. Just sissesaanute puhul. Sest kui sa sisse ei saa, surud sa selle kiiresti alla, kuigi valu on ränk.

Kui ma olin kolmandal korral sisse saanud, siis ega ma seda esialgu ei uskunud. Lugesin nimekirja mitu korda aeglaselt ülevalt alla ja alt üles. See oli nagu tuumapommi plahvatus! Hetkeks on vaikus. Sisemine rahu. Sa ei kuule ega näe midagi. Siis tahaks nagu nutta, samas jälle naerda. Siis see hakkab paisuma. Paisub ja paisub üheks suureks joovastuslikuks plahvatuseks. See on võimas tunne!

Kõik algab uuesti. Kõik algab valgelt lehelt. Mul oli ju sisuliselt seljataga neli aastat õpinguid. Aga nüüd hakkas uus elu! Põnev, ettearvamatu, pöörane. Väikeses koolis, kust on läbi käinud suured inimesed.

Kui saatus oleks tahtnud teisiti, siis mis tööd sa teeksid?

Arvatavasti tegeleksin ma sotsiaaltööga, mida ma ju õppisin. Mu väike salaunistus oli saada psühhoterapeudiks. Samas, ma ei tea. See mürgikarikas, millest ma jõin juba enne lavakunstikooli, oli jätnud oma jälje. Kes korra on laval käinud, seda tunnet nuusutanud, siis ega see enam sellest nii kergesti lahti ei saa. Nii et võib-olla oleks ma nii või teisiti otsapidi teatriga seotud.

Laulva näitlejana oled sa suurepäraselt parodeerinud näiteks kunagist operetitähte Paul Pinnat. Kas sa näeksid ennast kunagi ka operetilaval?

Ma tahaksin väga kunagi mõnes operetis mängida. Väga! Muidugi ma natuke pelgan seda. Mu lapsepõlve teatrimälestustes ongi eelkõige operetid. Meil oli väga äge klassijuhataja, kes viis meid operette vaatama. Olen näinud näiteks "Viiuldajat katusel" Jüri Krjukoviga peaosas, mis jättis kustumatu mulje. Sõnakunst ja muusika kokku annab koosluse, mis on vaata et võimsam kui sõnateater.

Nii et sinu jaoks ei ole sel žanril madalat mekki küljes?

Absoluutselt mitte, vastupidi! Mulle meeldib see žanr väga. See säramise aste, mida operett võimaldab... Kilgas, Kuslap, Sallo tulevad kohe meelde, hetked kuskilt minevikust. Need on väga võimsad ja suured.

Aga kui rääkida laulmisest, siis ma ei saa jätta mainimata, et ma olen laulnud tütarlastekooris Ellerhein. Päris pikalt, viis-kuus aastat. Põhikooris, kuhu ma pärast mudilaskoori läbi kohutava kadalipu pääsesin. Meid oli kaks poissi ja ligi sada tüdrukut. Muide Ellerheinast kõik alguse saigi. Meil olid laagrid Karepal, kus tuli nalja teha ning siis öeldigi, et see poiss peab minema näiteringi.

Laulda üksinda saja tüdruku keskel... Klassivennad ei narrinud, et näe kus memmekas?

Ma käisin paralleelselt ka kung-fu trennis. Nii et mul polnud probleeme (naerab).

Aastaid mängisid sa telesarjas "Kodu keset linna". Kui sa sellele ajale tagasi vaatad, siis mida see seriaal sulle andis? Kui üldse midagi andis?

Kindlasti andis. Igast tööst on midagi õppida. Nende aastatega sain ma kätte kaameratunnetuse. Samas tegin ma seda nii kaua, et see muutus elu igapäevaseks osaks. Kuna see oli igapäevane seriaal ja seal tuli iga päev käia, siis need näitlejad, kellega me seal koos olime, muutusid justkui pärisperekonnaks. Situatsioonid olid kohati isegi meeldivalt hirmuäratavad – et ma tulingi nüüd koju. Et mul ongi selline isa, õde, vend ja koer. Teinekord läksin sinna pärast väga rasket teatris oldud tööpäeva, kuna oli hilisõhtune võte, ja jõudsin justkui koju – koju, kus võis puhata ja rääkida päevamuredest. Teinekord tuli minna jälle väga varakult. Kaheksa-üheksa olin juba stuudios, kus sai joodud esimene hommikukohv. Siis oligi tunne, et joon kodus kohvi, enne kui päristööle lähen. Sest ühel hetkel unustasid sa ka kaamerad ära. Seal tekkis ka fenomenaalne teksti omandamise oskus. Teksti ei pidanud kodus üldse vaatama, selle sain ma alles kohapeal kätte. Teinekord oli see paarkümmend lehekülge pikk, aga sisuliselt ühe läbilugemisega oli see mul peas. Sama rääkis näiteks ka Martin Veinmann.

Miks sa siiski seriaalist enne kadusid, kui see oma loomulikku surma suri?

Mul sai sellest lihtsalt villand. Seda sai liiga palju. Aga ma kadusin sealt sedavõrd loomulikult, et seda justkui ei märgatudki.

Kui veel korraks opereti juurde tagasi tulla, siis selles žanris on kindel osa esimestel armastajatel...

Jah, need tüübid mulle väga ei istu. Ma pole kunagi osanud naisi libistada. Kuigi ka siin "Vananaistesuves" pean ma seda tegema. Aga siin ma ei pelga, siin see kuidagi sobib. Saan välja elada oma salajased kired, mida ma elus ei julge teha.

Millised on sinu salajased kired elus?

Ütlen siiralt, et minu kõige suurem kirg on teater. Ma tunnen kõige suuremat kirge teatrit tehes. Nii ongi. Rikkaks ma selle elukutsega ei saa, nii et väga palju kirgi langeb juba selle tõttu ära. Aga eks tüdrukud mulle ikka meeldivad. See on ju normaalne kirg. Süüa ma ka armastan (seda küll tuleb alla suruda, nagu kõiki pahelisi kirgi, mida näitlejatel on teatavasti kuhjaga). Seega ma arvan, et ma olen normaalne mees normaalsete kirgedega. Eraldi mingit hobi, ilma milleta ma elada ei saaks, peale teatri mul pole.

Teatrist ja näitlemisest kaugemale minnes: väljaspool lava tundud sa pigem tõsise ja sissepoole pööratud hingega inimesena?

Äkki ma olengi siis selline. Või on küsimus selles, et ma uurin kogu aeg salaja inimesi. Rohkem jälgin kui elan kaasa. Mulle see meeldib.

Näiteks osa näitlejaid kütab ennast enne lavaleminekut üles, üritab nalja teha. Mina jään täiesti apaatseks. Ma nimetan seda kontsentratsiooniks. Kontsentreerun lavale, kus ma avan ennast hea meelega.

Samas ma ei arva, et ma oleks väga kinnine, ent mulle ei meeldi rääkida tühja juttu. Autodest, suvilatest, korteritest. Elu on liiga lühike, et seda raisata tühja-tähja peale. Mulle meeldib lause, et elada tuleb kiiresti, aga aeglaselt.

Mis aga puutub sellesse sissepoole olemisse, siis võib-olla johtus see sellest seriaalist. Kui tänaval oli ikka väga raske liikuda.

Kuidas sa ennast tunned, kui sind tänaval kõnetatakse või näpuga näidatakse?

Ühest küljest on see tüütu, samas väga armas, kui keegi tuleb ja ütleb, et mu tegemised laval või teles korda lähevad. Nüüd olen ma sellega tegelikult harjunud, kuigi mingi ajani oli see üsna raske. Eriti kui võtnud noored tulid ja hakkasid mingit Steni juttu ajama.

Sa oled aastaid olnud Linnateatris üks hõivatumaid näitlejaid. Kuidas sa puhkad, kui selleks üldse aega jääb?

Elu ongi puhkus ja ma ei tee tööd. Kuigi selge on see, et üle kahekümne etenduse kuus on natuke palju. Aga ma käin kalal, mis on väga mõnus puhkus. Olen looduses ja püüan kala. Vaatan palju filme. Olen poeg Akseliga koos.

Sinu trupikaaslased on öelnud, et nad pole näinud sinust paremat isa. Et kogu oma vaba aja tegeled sa oma poja Akseliga, kes on sul ka siin Tõstamaal kaasas?

Sellega on selline lugu, et isaks saab olla mitut moodi. On isasid, kes löövad naelu seina ja pojaga suurt ei räägigi. On lihtsalt vaikivad eeskujud, kelle sarnaseks ka pojad tahavad saada. Töömeheks. Mis sellest, et kulm on kortsus. Aga alati on kõik selge ja paigas. Natuke karmust käib siin ka asja juurde.

Ent minu jaoks on oluline, et ma õpetan talle matemaatikat ja üritan talle selgeks teha, et maailma kõige ägedam asi on lugemine. Ma võtan teda kui sõpra ja omasugust. Koos on lihtsalt tore olla. Kui me mängime koos, siis mängime, ja kui ma ei viitsi, siis ma ei viitsi. Siis ma ütlen seda.

Minu meelest on nii äge mõelda, et ma lähen koos pojaga kalale. See on siiras vajadus olla koos lapsega ja mõelda temaga koos ägedaid mõtteid.

Kui kalamehejutuga jätkata, siis mis mõõt ja kaal sinu laeks on jäänud?

Olen vist üks õnnetu kalamees selles mõttes, et olen juba aastaid vete peal käinud, aga ega ma kala väga palju pole saanud. Kuigi sel kevadel käisin ühes kohas, kus paari tunniga sain seitse haugi. Minu lagi on kuskil kahe kilo kanti. Aga see pole üldse oluline.

Kui palju juurde viskad, kui sõpradest kalameestega kokku saad?

Ikka tuleb visata. Praegu ka just viskasin (naerab).

Kas sinu osaks on jäänud vaid püüdmine või ka kala pannile panemine?

Kalamees peab alati ise süüa tegema. Mitte mingil juhul ei tohi keegi teine minu püütud kalast süüa teha! Sest sellel kalal on hoopis teistsugune maitse. Samuti ma vahel unistan, et saaks enda kasvatatud kartulit ja enda kasvatatud viljast küpsetatud leiba süüa. See oleks see, milleks ma siia ilma olen sündinud. Ma ei taha Selveris jahil käia. Samas on see puhas unistus, sest põllumeest minust ei saa.

Kala tahab juua, ütleb vanarahvas?

Kui sa napsu silmas pead, siis kodus ma seda ei tee. Napsu võtmine on omaette rituaal. Selleks peab leidma vastava koha ja aja. Sõpradega saunas käies näiteks.

Mida sa tänasest Eesti elust arvad? Kui palju sulle kui näitlejale Eesti poliitilises elus toimuv korda läheb?

Tänane olukord Eestis teeb mulle väga haiget. Näitleja on mõnes mõttes kui lakmuspaber. Kui näitlejad ja kultuuriinimesed hakkavad omavahel kokku hoidma, on ühiskonnas midagi valesti ja katki.

Eelkõige teeb mulle muret poliitikas toimuv, sest see on minu jaoks ületanud igasugused piirid. Mul on tunne, et riik ei hooli enam oma inimestest. See teeb kurvaks. Tundub, et riigile on tähtis ja esmaoluline vaid võim. Samas – kui me mõtleme Soomes töötavate eestlaste peale, siis neid on liiga palju. Neid Soomes töötavaid ehitajaid. Kes siinse elu kuidagi tasakaalust välja viivad.

Aga Kaaludele omaselt näen ma ka teist poolt, mille peale tahaks öelda, et meil on ju kõik olemas: mul on kõik olemas, ühiskonnas on kõik olemas. Võib-olla hoopis sellest saavadki alguse kõik probleemid, et meil on kõik olemas. Kas on vaja ikka rohkem ja rohkem. Võiks hoopis korraks seisma jääda ja lihtsalt õnnelik olla.

Sina oled õnnelik?

Muidugi olen. Eriti, kui mõelda eelnevatele eluperioodidele. Kui elu polnud veel paigas, kui tekkisid karid kooselus. On olnud väga raskeid aegu, ebakindlust on olnud. Aga praegu on mul kõik olemas. Alati võiks tahta rohkem. Mis kõige olulisem – mul on poeg, kelle tegemisi on alati väga tore vaadata. Kuigi – kui ta näiteringist tulles minult juba erialast nõu küsib, siis ma mõnikord mõtlen, et jumal küll, ärgu ta teatrisse küll mingu! Aga ega ma kätt ette ei pane. Kuhu süda kutsub, sinna tuleb minna.

Poeg Aksel: ka mina tahan näitlejaks saada!

"Isa on mul väga tore, temaga on hästi tore koos aega veeta," ütleb Saksa gümnaasiumis õppiv ja tänavu sügisel kolmandasse klassi minev üheksa-aastane Aksel. "Kui ma veel väiksem olin, mängisime ühte väga toredat mängu. Kus isa oli robot ja kui ma vajutasin tema peal nupule, hakkas ta teatud kindlat asja tegema. Või mängisime me aaretejahti – isa peitis midagi ära ja mina pidin vihjete järgi selle asja üles leidma. Veel käime me hästi palju ratastega sõitmas ja oleme koos kalal käinud.

Ja ma tahan kindlasti näitlejaks saada, nagu mu isa seda on. Koolis saab meil muidu näiteringi alles kolmandast klassist, aga mina sain juba esimesest. Mulle meeldib laval olla. Sellepärast lähen ma just Laulasmaale laagrisse, et ka seal tehakse näiteringi."

19 KOMMENTAARI

v
18. august 2013, 11:44
Väga armas artikkel. Artikkel rääkis Indrek Ojari tegemistest, mitte tema naise. Ja kui laps on nii tore ja tubli, siis on ju loogiline, et annavad mõ...
(loe edasi)
i
isa ja poeg 17. august 2013, 22:48
a nad elavadki lahus muide!!!!!!!!!
Loe kõiki (19)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee