Muusika

Margus Põldsepp: "Kui sa oled enne õppinud akordionit, tundub lõõtspill ikka ajuvaba" (9)

Anete Kruusmägi, 10. august 2013, 08:00
PILLIMEES JA PEDAGOOG: Sageli tulevad lõõtspillimänguhuvilised Margus Põldsepa juurde sooviga saada selgeks «Ukuaru valss». Siis peab Põldsepp veenma: «See ei ole üldse kerge teos. Alustada võiks ikka sellistest lihtsamatest paladest, nagu «Savikoja venelane».»  Aldo Luud
Veel 20 aastat tagasi oli lõõtsamäng vaid vanade meeste töö, nüüdseks on lõõtsast saanud aga popp muusikariist.

"Ma käisin vanu pillimehi lindistamas, ja siis äkki õpetasin juba kaasõpilasi, kes olid minust paar kursust allpool," meenutab Untsakatest tuntud Margus Põldsepp oma teed lõõtsamängu ja selle õpetamiseni. Praeguseks on enamik tuntud lõõtsamängijaid tulnud just tema käe alt.

Kõigepealt astus Margus Põldsepp Kultuurikooli (nüüdne Viljandi Kultuuriakadeemia) koorijuhtimist õppima. 1988 tuli aga kutse Vene sõjaväkke ja kroonust naastes tutvustas sõber Ando Kiviberg talle uut eriala – rahvamuusikat.

1990ndate algus oli veel aeg, kui lõõtsa tõmbasid peaasjalikult vaid vanad mehed, lõõtsamängu suhtuti kohati lausa halvustavalt.

"Õige pill oli ikka akordion," meenutab Põldsepp.

"1950–1970ndatel aastatel, kapellinduse hiilgeaegadel, muutus lõõtspill ebapopulaarseks ja vanamoeliseks. Esimestel lõõtsameeste kokkutulekul 90ndate alguses noori eriti ei olnud."

Tasapisi hakkas lõõtsamäng aga populaarsust koguma ja viimase viie aastaga on toimunud selle pilli populaarsuses märkimisväärne hüpe.

"Praegu on noori ikka nii et oi-oi-oi. Praktiliselt igas maakonnas on oma lõõtspilliklubi," räägib Põldsepp. "Põlvamaal on lõõtspillikool, laagreid ja kursusi aga juba igal pool."

Lõõtspillimängu suurel populaarsusel on kaks head põhjust.

Kaks head põhjust, miks osata lõõtsamängu

Esiteks võib õppida lõõtspilli mängima igas vanuses. "Väga paljud alustavadki hilises eas –50aastaselt," räägib Põldsepp.

Teine põhjus on aga lõõtspillimänguga kaasnev seltsielu. "Mõni ei tahagi üksi esineda," teatab Põldsepp ning lisab, et sageli tahavad muusikud tunda vennaskonda kuulumise tunnet.

"Ise mõtlen ka ju, et üksi ei viitsi eriti mängida, aga kellegagi koos on lõbus," tunnistab Põldsepp, kes üksi mängimas ei käigi.

Koos musitseerimine ongi Põldsepa sõnul see, mis pillimängu edasi ja rahva sekka viib. 19. ja 20. sajandi vahetusel toimus samalaadne asi puhkpillidega: siis sündis laialdane puhkpilliliikumine, igas külas oli oma väike pasunakoor. "Miks oli puhkpill populaarne? Sellepärast, et käidi koos ja mängiti koos!" kinnitab Põldsepp veel kord.

Loomulikult tuleb enne mängima asumist ja seltsielust rõõmu tundmist endale esimese asjana pill muretseda. See ülesanne pole kergete killast: poest lõõtsa küsida ei maksa; pillimeistrite ukse taga vonklevad aastased järjekorrad.

Praegu on üks tuntumaid lõõtspillimeistreid Heino Tartes Põlvast. Kuuldavasti tahavad aga ka pealinnamehed pillitööstuse püsti panna, kuna nõudlus on nii suur.

Pilli hankimine pole lihtne ülesanne

Põldsepal on mitu sõpra teinud endale lõõtsa ise valmis. "See on aga väga keeruline töö! Isegi mu hea sõber, varalahkunud Priidu Korberg ütles, et tal kulub ühe pilli valmistamiseks ikka 2-3 kuud, aga tema valmistas ju kümneid ja kümneid pille. Kui sa hakkad otsast peale, siis sa nokitsed ikka vähemalt aastakese," räägib Põldsepp.

Mis õigupoolest eristab lõõtspilli akordionist?

"Rahvas ütleb lõõtspill iga asja kohta, millel on lõõts vahel. Ime, et veel sepalõõtsa lõõtspilliks ei peeta," naerab Põldsepp.

Tegelikult jagunevad lõõtsaga pillid klahvide ja nuppudega pillideks. Ning nuppudega pille nagu võru tüüpi lõõtspill ja euroopa lõõtspillid, on hulka raskem mängida kui klahvidega pille nagu akordion. Erinevus seisneb selles, et nuppudega pillide puhul teeb pill sama nuppu vajutades erinevat häält – olenevalt sellest, kas muusik tõmbab lõõtsa parajasti laiali või surub kokku. (Muide, siit on hea märgata, et lõõtspill on suupilli otsene järeltulija. Teeb ju suupillgi mängija käes erinevat häält vastavalt sellele, kas pilli õhku puhutakse või tõmmatakse.)

Akordion aga käitub nagu klaver. "Karmoška, bajaan ja nupp-akordion on täpselt samad pillid, kuigi ka neil on nupud. Õhu sisse- ja väljasurumisel tekib ikka üks ja sama hääl nagu akordionilgi," dotseerib Põldsepp.

Veendes: kõige lihtsam on õppida mängima karmoškat, see on ühe-duuri ja paralleelse minoori pill.

Põldsepp alustas pillimängu tudeerimist akordionist, siis tuli kitarr ja puhkpillid. Lõõtspillini jõudis ta, nagu alguses öeldud, alles pärast Vene kroonust tagasi tulekut, kui leidis kultuurikolledži kapist kaks lõõtspilli.

"Tegelikult ma kuulsin lapsena Võrumaal vanaema juubelil, kuidas naaberküla mees mängis lõõtspilli. Päris väikene olin siis, aga mulle jäi see mäng nii meelde," meenutab Põldsepp, kes muide mängib ka bajaani – enda hinnangul algtasemel.

Kahe tunniga saab lõõtsa põhitõed selgeks

Lõõtspilli õppimise juures on mehe sõnul kõige raskem alguse kättesaamine. "Väga visa pead olema. Kui sa oled enne lõõtsa juurde jõudmist õppinud akordioni, tundub lõõtspill ikka ajuvaba. Üldse ei saa aru, et miks lõõtsa kokku surudes on üks hääl ja laiali tõmmates kohe teine hääl," selgitab Põldsepp, kes muide suutvat õpilasele lõõtsamängu põhitõed teha selgeks kahe tunniga.

"Tegelikult selle aja sees ma seletan inimesele ära küll nii palju, et ta saab hakata iseseisvalt proovima," muigab mees, kelle õpilaste hulka kuuluvad näiteks Tarmo Noormaa, Andrus Lehes, Kadri Giannakaina Laube, Anu Taul ja paljud teised. 25aastane Martin Müller on lausa diplomeeritud lõõtspillimängija. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õpib lõõtsa ka Juhan Uppin.

Hetkel Põldsepal aga muusikakooli direktoritöö ja Untsakates mängimise kõrvalt õpetamiseks aega väga ei jäägi. Karksi-Nuia muusikakoolis, mille direktor Põldsepp on, lõõtspilli eriala ei ole. Sellegipoolest õpetab ta lõõtspilli ja karmoškamängu mõnele entusiastile ja edasijõudnutele ja neile, kes ikka väga-väga tahavad. "Aga enne tuleb ikka akordionit õppida!" teatab Põldsepp naeruga.

Lõõtspilli päritolu

Esimene lõõtspill ehitati Austrias 1820 alguses. 15 aastat hiljem jõudsid esimesed pillid kaupmeeste ja meremeeste vahendusel ka Eestisse.

August Teppo tegi Eestis esimesed lõõtspillid 19. sajandi lõpul.

9 KOMMENTAARI

j
Jaanus 15. august 2013, 23:12
Hullult hea on kuulata lõõtsa selle loo peale
Panen kohe youtubi mängim
Untsakad ja põldsepp on eesti parim
a
Akordionimäng muidugi on hoopis 11. august 2013, 13:25
teine ooper.Kuid lõõtsmoorik,kui seda täie loomingulisusega võtta,
võimaldab luua kordumatuid helindeid,mida akordioniga luua ei olegi
võima...
(loe edasi)
Loe kõiki (9)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee