Kommentaar

KOMMENTAAR | Politiseeritud elektrimajanduse peab kinni maksma tarbija  (5)

Väino Rajangu, elektriinsener, majandusdoktor , 2. august 2013 06:57
Püütakse õigustada kõrgeid võrgutasusid, mis põhilises osas kulutatakse elektri varustuskindluse ehk teiste sõnadega energiajulgeoleku tagamiseks. Iga uue elektrijaama ja elektriülekandeliini käikuandmine suurendab varustuskindlust. Samuti suurendab varustuskindlust elektriliinide dubleerimine ja nende ümberlülimise võimalused (ringtoide). Kuidas see aga tegelikult toimib?

Tarbija kahekordne nöörimine

Eestis on elektritootmisvõimsusi rohkem, kui on meie elektri tarbijate maksimaalne vajadus, ja see on oluline süsteemi varustuskindluse tagamiseks. Meie naabritel Soomes ja Lätis ning sealt edasi Leedus on elektri tootmisvõimsusi vähem, kui seda on tarbimise maksimaalse võimsuse vajadus, ja nii ollakse sunnitud suure tarbimise korral osa vajaminevast elektrist naaberriikidest sisse ostma.

Ka Eesti ostab naabritelt elektrit sisse, kui selle hind börsil on kohapeal toodetust madalam. Kui ülekandeliinide võimsus on piisav, siis see omakorda aitab suurendada elektri varustuskindlust, ja selles vallas aitab Eesti–Soome elektrikaabli Estlink 2 rajamine elektri börsihinna tarbijale soodsamas suunas mõjutamise kõrval ka meie elektrivarustuskindlust suurendada.

Läti-Leedu suunal on meie ühendusliinidel suur läbilaskevõime ja nii katab Eesti nende riikide elektrivajadusest kaaluka osa. See mõjutab sageli ka elektri siinse börsihinna kasvu. Nii on meie elektritarbija rahaga rajatud võimsad ülekandeliinid ja tulemuseks on sellest tingitud elektri börsihinna kasv. Seega nöörib elektrimajanduse praegune suunatus Lätile meie elektritarbijat kahekordselt, algul võrgutasudega ja pärast börsihinnaga.

Salapärane Vene elekter

Eestil on ka suure võimsusega ühendusliinid Venemaaga. Pressist on olnud lugeda, et Venemaa elekter pole kvaliteetne ja seetõttu on sellest loobutud. Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda, hoopis vastupidi, Venemaa suur ja võimas elektrisüsteem aitab tagada Eesti elektrisüsteemi stabiilsust.

Meie statistikaameti esitatud andmetest nähtub, et elektri eksport Eestist Venemaale ja import Venemaalt Eestisse on null. Need nullid ei klapi kuidagi Eleringi koduleheküljel esitatud riikidevahelise elektriliikumise pildiga, kust reaalajas nähtub, et Eesti ja Venemaa vahel liiguvad suured elektrikogused. Siit järeldub, et ühendused Venemaaga töötavad, ja see suurendab meie elektrivarustuskindlust.

Mida rohkem on eri kohtades elektrijaamu, seda suurem on varustuskindlus ja väiksemad liinikaod. Tuulegeneraatorite häda on selles, et nad annavad elektrit vastavalt tuule olemasolule. Kui on tuulevaikus, siis nad elektrit ei tooda, ja see mõjub elektri varustuskindlusele negatiivselt. Oluliselt stabiilsemad ja suurema varustuskindlusega on biogaasil töötavad elektrijaamad, kuid meie poliitikud millegipärast nende ehitamist ei soosi.

Mõttetu ja kallis Kiisa jaam

Olulised on regionaalselt hajutatud elektri ja soojuse koostootmisjaamad, kuid nende arendamisele on meil eelistatud kahe suure põlevkivielektrijaama lähedale Narva külje alla rajada kolmas –Auvere jaam. Elektri julgeoleku seisukoha pealt pole see asukoht soodne, ilmselt peetakse tema rajamisel silmas muid tegureid. Koostööjaamadega seondub lisaprobleem suvel, kui soojusetarvidus hoonete kütteks langeb ära. Olukorrast aitavad välja majanduse niisugused arendused, mille puhul saab seda suvist toodetavat soojust otstarbekalt ära kasutada. See nõuab probleemile laiemat lähenemist.

Elektrijulgeoleku asjatundjate hinnangul on Eesti elektrivarustuskindluse tase üks maailma paremaid. Niisuguses olukorras on arusaamatu, miks rajatakse Eleringi juhi Taavi Veskimäe juhtimisel maagaasil töötavat avariireservjaama Kiisale, mis läheb elektritarbijale võrgutasudest maksma vähemalt 135 miljonit eurot investeeringuid, millele lisanduvad iga-aastased arvestatavad ekspluatatsioonikulud, sest normaalolukorras ta elektrit ei tooda.

Kas selle projekti päevakorda võtmise tegelik põhjus on Eleringi soov põhjendada oma gaasialase kompetentsi suurendamiseks tehtavaid kulusid, sest soovitakse ju enda alla saada gaasi põhivõrgud ja sellega suurendada oma monopoolset seisundit veelgi.

Seda Kiisale rajatavat lahendust võib meie elektrivarustuskindluse taseme puhul võrrelda liigse luksusega, sest kui mingil põhjusel katkeb Kiisa jaama mahus elektri tootmine, siis selle kompenseerimiseks on arvukalt võimalusi muudest allikatest, mida eespool kirjeldasin.

Kiisa elektrijaama ehitamine on üks näide illustreerimaks olukorda, kus elektrisüsteemi arendamisel prioriteedid ei ole paigas ja üldist tausta ei arvestata. Meil on küll elektrimajandust korraldav majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kuid faktid näitavad paraku, et seal puudub tervikpildi nägemine.

Läbimõtlematus tuleb aga elektritarbijal suurte võrgutasudega kinni maksta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee