Uudised

Tsingis khaan, sõjajumal (3.) 

OLEV REMSU, 12. märts 1999, 00:00

Kindralleitnant parun Robert Roman von Ungern-Sternbergi Mongoolia-sõjaretke kohta on kirjutatud vähemalt 51 peamiselt vene- ja ingliskeelset raamatut või brošüüri, millele lisandub arvutu hulk artikleid, mõned neist kõrgelt koteeritud teadusajakirjades, teised, ja neid on rohkem, kõmulehtedes. Muide, kommunistlikus Mongoolias oli Ungern-Sternbergi nime mainimine keelatud nii suusõnaliselt kui trükis, tänu millele see säiliski rahva mälus, sest seda, mis jutte rääkisid jurtades isad poegadele, ei suutnud keegi kontrollida. (Õige, rahvale vajalik ja rahvast formeeriv ajalugu antakse põlvest põlve edasi jutustades. Trükitud ajaloo mõju rahvale on väike, sest see on kadumas mälust.) Ja isad rääkisid poegadele, et Ungern-Sternberg tuleb kord tagasi mongoleid vabastama ja ühte liitma.



Postkommunistlik võim kuulutaski algul Ungern-Sternbergi ametlikult riigi vabastajaks ja budismi eest võitlejaks.



Praegu on sellest hinnangust siiski tagasi tõmbutud, otsus Ungern-Sternbergi tegevuse kohta on jäetud tuleviku langetada.



Kõigis 51 Ungern-Sternbergi kohta kirjutatud teoses võib leida suuri vasturääkivusi, isegi sedavõrd, et paruni surmapäev, -koht ja surma põhjus on erinevad. Kokku pakutakse 29 täiesti erinevat versiooni ”hullu paruni” piinamisest ja hukkamisest, nende hulgas on ka nii jäledaid, mille peale euroopa kultuuriruumis olija ei suuda kuidagi tulla.



Kuueteistkümnel juhul väidetakse, et parun jäi elama ja et teda on hiljem nähtud mitmel pool Euroopas.



Kolm autorit kirjutavad, et parun veetis vanuripõlve laamana Tiibetis. Kaks teost annavad paruni surma-aastaks 1977, üks neist surmakohaks Paraguay linna Encarnacioni (Ümbersünni!) Parana jõe kaldal ja teine Dalan-Dzadagadi külakese Mongoolia Altais, Gobi kõrbe ääres, mis tõelevastavuse korral peaks tähendama seda, et Robert Roman Ungern-Sternberg vahest ei lahkunudki pärast oma sõda Mongooliast.



Kõik uurijad rõhutavad dokumentaalse allikmaterjali täielikku puudumist.



Segadusttekitavalt palju on tagantjärele kirjutatud memuaare, kuid seni ei ole leitud mitte mingeid Aasia Esimese ratsaarmee ehtsaid dokumente, sedasama tuleb kahjuks öelda ka Mongoolia valitsuse kohta perioodil 1920-1921.



Kõik selle ajajärgu säilinud ürikud, mis vähegi allikakriitikat kannatavad, kuuluvad kas bolševikele või Hiina vabariiklastele ning neid ei saa vaadelda objektiivsetena.



Nimetagem siiski tähtsamaid teoseid, kust huviline leiab ka viitestiku süvitsi edasiliikumiseks, samuti juhised ülejäänud arhiivmaterjalide juurde kogu maailmas.



Eestikeelsed:


Ferdinand Ossendowski ”Loomad, inimesed ja jumalad”, Tallinn 1924 (tõlge inglise keelest, originaal: BEASTS, men and gods, London, 1922); sama raamatu teine trükk:



”Kommunism või Buddha”, (Tallinn?) 1996; sama raamatu kolmas trükk:



”Loomad, inimesed ja jumalad”, (Tallinn?) 1998;



Olev Remsu, ”Tšingis-khaan on Ungern-Sternberg”, Tallinn 1997.



Venekeelsed:


”Arhiv Tibetskogo vratša Vadz´ra-lamõ”, Harbiin 1928;



”Ignota. Roman Nikolai Ungern-Sternberg”, Praha 1922;



Makejev, A. S. ”Bog voinõ”, Šanghai 1934;



Nikitin, B. P. ”Ritmõ Ebrazii”, Pariis 1927;



Saharov, K. B. ”Belaja Sibirj”, München 1923;



Heidok, A. ”Bezumie zoltõh pustõnj”, New York 1947;



Juzefovitš, Leonid. ”Samoderzets pustõni”, Moskva 1993.



Ingliskeelsed:


Dmitri Alioshin. ”Asian odissey”, London 1940;



John Geleta. ”The New Mongolia”, London-Toronto 1936;



Urata Onon. ”Mongolian Heroes of the 2th century”, New York 1976;



Nikolai Riabukhin (Ribo). ”The story of Baron Ungern-Sternberg”, Los Angeles 1987;



Ivan Roerich. ”True till death”, New Haven 1938;



Viktor Volkov. ”A descendant of chinghis-khan”, New York 1931.



Saksakeelne:


”De Hungaria. Ungern-Sternberg zu pürkel. Ein Geschlecht im Wandel der Zaiten” (käsikirja õigustes omapaljundus, täiendatakse pidevalt uute andmetega. Salamaterjal, mida Ungern-Sternbergi suguseltsi eestseisus levitab suguvõsa liikmete hulgas).



Eesti Ajaloo Keskarhiivis Tartus võib tutvuda saksakeelsete kirjadega (fond 1423, säilik 1, toimik 192), mis näitavad perekonna suhtumist ”hullu parunisse”; Hooveri sõja-, revolutsiooni- ja rahuinstituudis Californias on väga mahukas vene- ja ingliskeelne arhiiv (CSUZHHS53-A, CSUZHH697-A jt.), mis sisaldab taganemisel USA-sse jõudnud, Mongoolia sõjakäiguga kas rohkem või vähem seotud ohvitseride Föderaalses Juurdlusbüroos ülekuulamise protokolle.



Muide, viis esitatud memuaristi võib leida tegutsemas sellestki päevikust, ja õigupoolest on neid rohkemgi, kelle nimed esinevad siinses tekstis ning kes on hiljem kas ise oma mälestusi kirja pannud või on teised nendega seotud materjale avaldanud.



Üllitiste rohkusele vaatamata on käesolev publikatsioon minu teada siiski ainus dokument/teos, mis ei ole kirjutatud tagantjärele, vaid on — kui nii tohib öelda – otsereportaaz sündmuskohtadelt.



Nagu juba öeldud, on võrreldes teiste allikatega erinevusi, ja need puudutavad peateemaga paratamatult kaasnevat kõrvalainestikku: näiteks olukorda Hiinas, Hiina keisri elu ja asupaika, võitlusi Siberis ja Kaug-Ida Vabariigis, Jaapani osa Vene kodusõjas jne., jne.



Võime lõputult vaielda, kumb näeb paremini, kas lähedalolija või eemalseisja, ent mina olen pärast pikka kahevahelolekut jõudnud veendumusele, et päevikupidaja kui osavõtja ja pealtnägija teab täpsemini, ning ilmselt on uurijad kohustatud pärast selle allikmaterjaliga tutvumist korrigeerima Mongoolia, Siberi, Hiina ja Mandzuuria XX sajandi alguse ajalugu käsitlevaid teoseid ning parandama andmed kõikides entsüklopeediates, sealhulgas ka meie ENE-s (8. kd., lk. 217), vanas EE-s (8. kd., lk. 562) ja uues EE-s (10. kd., lk 66.).



Ümbertegemine on loomulik, seda ei ole vaja häbeneda — ajalugu parandatakse pidevalt.



Võib päris kindlalt öelda, et kõige rohkem eksib inimene, kes on jäänud kinni ühte mütoloogiasse, mida ta püüab kõigile kohustuslikuks teha. Teadusliku tõe sildi all levitatakse üht, ajastule meelepärast mütoloogiat, mis järgmisel ajastul saab teistsuguseks, kuna publiku ootused, vajadused ja maitse muutuvad.



Tegelikult on ajaloolane etoloog, kes telerist loomamultifilme vaadates kirjutab doktoritööd loomade käitumisest.



Olgu eessõnas öeldud seegi, et kindlasti ei ole tegemist tekstiga, mis oleks kirjutatud teadlikult romaaniks, kuigi kogu aeg tundub, et loed justkui ülipõnevat sõja-, reisi-, armastus-, seiklus-, seltsimeheliku kohusetunde, tõotusele ustavuse romaani või Idamaadele pühendatud eksootikaromaani.



Ilukirjanduse jaoks on tegelasi liiga palju, nende suhted on belletristlikult korrastamata.



On ju elus alati rohkem inimesi kui jutus, ja elu on huvitavam, sest elu ei redigeerita.



Päevikus ei tegutse n.-ö. karakterid, vaid luust ja lihast inimesed.



Sõjakäigu kirjapanija on olnud kirjanduslikult väga andekas inimene. Siiski pole meil põhjust kahtlustada teda väljamõtlemises ja fabuleerimises, inimeste saatuseniitide kokkuviimises ja lahutamises. Ka ei maksa võrrelda päevikupidaja tööd professionaalsete sõnataidurite kunstiga.



PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee