Kommentaar

KOMMENTAAR | Tööjõupuudusega vabandavad tööandjad oma kehva juhtimist (13)

Toomas Reisalu, ajakirjanik, 20. juuli 2013 08:00
Mind sundis sulge haarama 2. juuli Õhtulehes ilmunud Heinart Puhkimi artikkel "Kes tulevad Eestist lahkujate asemele?", kus ta kirjeldas meie riigi immigratsioonipoliitikat ja rääkis ka sellest, kui rumalad on kutsekooli lõpetanud noored ja et Eestis valitseb tööjõupuudus.

Kui aus olla, siis olen sarnast juttu kuulnud viimaste kuude jooksul mitmel majanduskonverentsil ka tunnustatud majandus- ja sotsiaalteadlaste suust. Sellele vaatamata olen veendunud, et need väited on absurdsed.

Rumal ja oskamatu eestlane

Kiitleme, kui targad on eestlased ja kui hea on meie koolide tase muu maailmaga võrreldes. Seda kinnitavad uuringud ja statistilised näitajad. Kui jutt läheb tööturule, siis tuleb välja, et eestlane on hoopis rumal ja oskamatu. Seda kinnitavat samuti statistika ja uuringud.

Statistika on salakaval relv, sellega saab kõike tõestada. Olukorras, kus inimeste poolt on surve kõrgemate palkade ja inimlikuma suhtumise järele, proovitakse eestlastele hoopis selgeks teha, et nad on rumalad ja oskamatud töölised ning ei väärigi suuremat palka. Väited, et meie haridussüsteem on ajale jalgu jäänud ja meil valitseb tööjõupuudus, väljendavad lihtsalt tööandjate huve ja need argumendid ei vasta tegelikkuses tõele.

Mis puudutab meie kehva haridussüsteemi, siis nõustun, et see on liialt faktipõhine ja nõuab palju pähetuupimist.

Tööjõupuudus on absurdne väide, sest Eestis valitseb umbes 9% tööpuudus. Reaalne tööjõupuudus puudutab spetsiifiliste tehniliste teadmistega erialasid. Tööjõupuudusest rääkivate inimeste jutust jääb aga mulje, nagu oleks tegemist üleüldise probleemiga igas valdkonnas.

Samuti pole kuskil maailmas kooli, mille lõpetanud noored on otsekohe valmis oma erialal töötama. Unustage fakt, et kutse- või kõrgkoolid toodavad valmis tööinimesi. Õppimisega luuakse teadmiste baas, kuid praktilise töötegemisega tulevad kogemused.

Võõrtööjõud tuleb niikuinii

Eestis juba töötavad ukrainlastest keevitajad, kuid mitte sellepärast, et meil oleks neid vähe. Põhjus on hoopis selles, et eestlastest keevitajad näevad, et kodumaal ei kohelda neid vääriliselt: neisse ei suhtuta töö juures nii hästi kui Skandinaavias ja neile ei maksta ka piisavalt kõrget palka.

Sellest saab järeldada, et tööandjad ja juhid on teinud suhtumises töölistesse suuri vigu. Seega on see juhtimisalane probleem. Tööandja valib, kas ta tahab kallimat või odavamat tööjõudu. Kui ta valib odavama ukrainlasest keevitaja, siis teenib ta lihtsalt rohkem kasumit. Aga see ei tähenda taas, et eestlastest oskustöölised oleksid kehvad või valitseks meil selles vallas tööjõupuudus.

Paljud ettevõtjad, kes tööjõupuudusest räägivad, peavad ka seda silmas, et uued töölised, keda nad palkavad, ei saa oma tööga hakkama. Sellises olukorras on vale tööline valitud või pole teda oskuslikult juhitud – mõlemal juhul on tegemist pigem ettevõttesiseste juhtimise probleemidega.

Juhid vaadaku peeglisse

Tööjõu liikumisel ühest firmast teise ei arvestata sellega, et inimene, kuigi ta hakkab tegema sama tööd, mida kogu aeg on teinud, vajab uues kohas sisseelamiseks aega ja õiget suunamist juhi poolt. Inimesel võib olla hea haridus ja kümneaastane töökogemus, kuid ta võib ikkagi uues firmas tööle asudes põruda. Tavaliselt eeldavadki juhid nii kogenud töölistelt juba esimesest tööpäevast alates tipptulemusi. Kui avastatakse, et tööline ei saa hakkama ja põrub, siis pole mõtet seda vigade virvarri tööjõupuuduseks nimetada. Iga uus tööline vajab kohanemisperioodi.

Suur viga on kannatuse katkemine ja põrunud töölise vallandamine ning hilisem kurtmine, et riigis valitseb tööjõupuudus. Sellist asja nimetatakse juhtimisveaks ja juht peaks pigem vaatama peeglisse ning küsima, mis ta on valesti teinud, sest just tema asi on alluvad kasumlikult tööle panna või neid motiveerida.