KOMMENTAAR | Majanduskasvust ei piisa, seisak ei aita (15)

Gunnar Lambing, majandusteadlane 12. juuli 2013 07:00
08. juuni Õhtulehe vestlusringis tollase Eesti Panga nõukogu esimehe Jaan Männiku ja Šveitsi ajaloolase Kaspar Näfiga on välja toodud nii mõnedki hetke peamised Eesti probleemid: nii vajadus majanduskasvu järele kui ka kahanev sündimus ja elanikkonna madalad sissetulekud.

Intervjuus väljendatud põhiseisukohad olid, et Eesti vajab hoogsamat majanduskasvu ja valitsuse asi on seda kõigi vahenditega ergutada ja et jätkusuutlik majandus saab tulla vaid innovatsiooni kaudu. Samas kurdab Jaan Männik Eesti madala sündimuse üle, viitab Eesti madalale keskmisele kuupalgale (900-950 eurot) ning ka sellele, et inimesed lahkuvad Eestist, sest keskmine kuupalk Eestis on võrreldes Soome ca 3000 euroga oluliselt madalam. Sellise palga korral ei ole võimalik väljarännet pidurdada ning see võtab rahvusliku katastroofi ilme.

Pool Eestis saab masendavat palka

Seega on küsimus pigem selles - kuhu see majanduskasv kaob?

Enamikul Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel oleme majanduskasvu kõrval näinud ka püsivat kaubandusbilansi ja maksebilansi negatiivset saldot, mis viitab sellele, et majanduskasv liigub Eestist välja. Kui kaupu ja teenuseid tuuakse sisse suurema summa eest kui välja viiakse ning raha liigub Eestist välja rohkem kui sisse tuleb, siis ei ole kohane rääkida Eesti majanduse indikaatorina ainult majanduskasvust ja innovaatikast, mis tegelikkuses on tähendanud Eestis üldjuhul töökohtade arvu kadumist ja elanikkonna põhiosa reaalsissetulekute langust.

Olen nõus, et üks osa majandusindikaatoritest võiks olla esitatud majanduskasvu kontekstis, kuid asjal on alati ka teine pool, milleni vestlusringis osalenud ka jõuavad, kuid jätavad analüüsimata mõningad olulised seosed ja mõjud. Ühe ümarlaua vahendusel ehk ei olegi seda piisava selgusega võimalik teha.

Toetudes Maksuameti 2011. aasta maksumaksjate palgastatistikale (ÄP, 03.09.2012) ei ole õige rääkida elanikkonna sissetulekutest 900-950 euro suuruse keskmise brutopalga kontekstis, sest nii kõrget tasu saab vaid kaduvväike osa tulusaajaist. Maksuameti 2011. aasta kokkuvõtetest nähtub, et ligi pool Eesti tulusaajatest (46,2%) saab vähem kui 400 eurot brutopalka kuus (keskmisena on see kindlasti oluliselt väiksem).

Alla 800 euro kuusissetuleku saajaid on aga enam kui 77% kõigist tulu deklareerinutest, mis tähendab hinnanguliselt mõnesaja eurost keskmist kuusissetulekut elanikkonna valdavale enamusele. Niinimetatud mediaanpalgaks kujuneks seega vaid nelisada eurot. See on ilmne vihje sellele, et esitatud statistika kohaselt elab enamik meie elanikkonnast sügavas vaesuses. Arvestada tuleb siinkohal, et tegemist on brutotuluga, millelt arvestatakse maha maksud. Ning tulu deklareerinuid oli vaid 561 453 inimest, mis tähendab, et selle rahaga peetakse üleval vähemalt teist sama palju Eesti elanikkonnast.

Inflatsiooniga sammu

Enam kui 1200 eurot brutopalka kuus deklareeris Äripäeva andmetel vaid 9,7 protsenti Eesti elanikkonnast. Seega on küsimus pigem hiiglaslikus sissetulekute diferentseerituses, mille tulemusena elatusmiinimumiks kohane keskmine palk on kättesaadav vaid tühisele osale elanikkonnast. Millega peaksid siis Eesti naised oma järeltulevat põlve üles kasvatama? Ilmselt majandusliku kindlusetusega.

Kui veerand elanikest on sunnitud oma Eesti keskmist palka välismaal teenima ja sellele vaatamata püsib Eesti registreeritud töötuse tase ühtlaselt kõrge, siis on see artikli autori arvates kindel viide majanduspoliitika puudulikkusele. Ka kõneks olnud tööjõu puudus on selles kontekstis kunstlik, sest sama töö eest makstakse Eestis oluliselt vähem kui mujal.

Lisaks eeltoodule jäävad valdava enamiku eestimaalaste töötasu kasvunäitajad alla kasvavale inflatsioonile. Reaalpalk langeb. See tähendab vaesumise suurenemist ning tarbitava toidu ja olme kvaliteedi langust.

Oluline on, et majanduskasvuga kaasneks ka sotsiaalseteks vajadusteks mõeldud ressursi suurenemine. See saab aga tänastes eelarve kujundamise tingimustes suureneda ainult reaalpalga suurenemise kaudu. Seega on elanikkonna edasise püsiva vaesumise vältimiseks vajalik elanikkonna tulude kvantitatiivne kasv. Tuleks arvestada, et euroala tabanud finantskriiside tulemusena võidakse Euroopa Liidu eelarve kaudu ringlusse suunata üha suurenevates kogustes katteta raha, et katta pankade poolt tekitatud auke ja elavdada majandust. Seetõttu on ka meil vaja kasvava inflatsiooni tempoga töötasude osas sammu pidada.

Ajaloolasena on Kaspar Näf viidanud ka erinevate revolutsioonide, sõdade ja muude ajalooliste kriisiolukordade tekkimise põhjustele ja aru saanud sellest, et sõltumata ajaloolisest formatsioonist vajavad töötegijad, valdav osa elanikkonnast, vahendeid, mis võimaldavad neil katta oma elementaarsed igapäevased eluvajadused (peavari, riie, toit jne). Suuremate vajakajäämiste tingimustes on tagajärjed ajaloo lehekülgedel olnud võrdlemisi karmid.

Riik rakendagu vajalikke hoobasid

Piirsituatsioonide vältimisel peaks olema olulisel kohal riigi roll. Lisaks innovatsiooni soodustamisele tuleks tagada ka elementaarsed eluvajadused riigi kodanikele, sealhulgas ka võimalus mikrotasandil ettevõtlusega tegelemiseks. Minu arvates on kõigi ettevõtjate huvides, et lõhe suurettevõtluse ja masside vahel ei ületaks kriitilist piiri ning piisaval hulgal vahendeid suunataks elanike sotsiaalvajaduste katteks.

Kui majanduskasvu ja innovatsiooni abil sisemajanduse koguprodukt kasvab, kuid tulusaajate arv väheneb, tuleks riigil rakendada hoobasid, mis tagaks tasakaalu. Nendeks on täiendavate töökohtade loomine, maksumaksja raha kulutamise hajutamine regionaalselt, riigieelarve strateegia, maksupoliitika ja majandusstrateegia kui terviku eesmärkide kujundamine ja vahendite kulutamine eesmärkidele vastavalt.

Eelarve peab olema tasakaalus ning laenude osakaal eelarvekulude katmisel peab olema minimaalne. Väga õige põhimõte, kuid see ei saa olla eesmärk. Nendest raamidest peaks lihtsalt kinni pidama, kui me oma majanduspoliitiliste eesmärkide realiseerimiseks kulusid planeerime. Eesmärk peaks tulenema pigem sellest, mis on meie majanduspoliitilised prioriteedid ja kuidas neid saavutada. Kas tasakaalustatud eelarve raamides on vaja elanikkonna heaolu kasvatada või langetada? Mida teha, et riigi elanike heaolu kasvaks ja rahva sissetulekud suureneksid nii, et eelarve kulud ja tulud oleksid samal ajal tasakaalus?

Eesmärk ja vahend on segi läinud

Kaitsekulutused peavad moodustama vähemalt 2% sisemajanduse koguproduktist. Kui nõue on selline, siis võib niisugune raam olla. See ei saa olla aga käsitletav majanduspoliitilise või eelarvepoliitilise eesmärgina. Eesmärk peaks olema kaitsevõime suurendamine, sealjuures fikseerides meetodid selleks. Raha kulutamine või eraldamine ei suurenda kaitsevõimet. Kaitsevõimet suurendavad sisulised sammud riigikaitse materiaaltehnilise baasi ja elavjõu kasutamisel ja stimuleerimisel.

Astmeline või mitteastmeline tulumaks - sellega on nii ja naa. Astmeline tulumaks ei ole eesmärk, see on hoob eesmärgi saavutamiseks. Kui meie eesmärk on elanikkonna reaalsissetulekute suurendamine, siis on üheks tööriistaks selle saavutamisel maksuvaba miinimumi kehtestamine ja selle suurendamine. Eelkirjeldatud statistikat arvestades võiks 97%-le tulusaajatest (kuusissetulekuga kuni 2000 eurot) kohaldada tulumaksust vabastuse, sest tänaste hindade juures ei ole nende puhul tegemist märkimisväärse sisetulekuga. Isegi kui seda läve alandada 1,5 tuhandele eurole, oleks väikeste sissetulekutega inimesi hinnanguliselt 95% elanikkonnast.

Kui aga 3 protsendile 4 tuhandet eurot ületava kuusissetulekuga inimesele rakendada kõrgendatud maksumäära (näiteks 30% tuludest)? Ka siis ei ületaks lisasissetulek eelarvesse 10-20 miljonit eurot aastas, mis on eelarve kogumahu juures võrdlemisi tagasihoidlik summa.

Selleks, et elanikkonna heaolu parandada, on vajalik tagada elanikkonna hõivatus ning tema sissetulekute kasv. Kui riigile on omane majanduskasv, siis tuleks riigil leida majanduslikud hoovad, mille kaudu kasvava majanduse arvelt suureneks ka elanike heaolu ja paraneks sotsiaalne teenindamine.

Lõpetame koondamised ja palgakärped

Tänane majanduspraktika näitab Eesti ühiskonna põhivajadustega mittearvestamist. See põhjustab minu arvates kriisisituatsiooni ja vastuolusid ka meie poliitilistes parteides.

Olen seisukohal, et Eesti ei vaja niivõrd suuremat majanduskavu, kui pigem abinõusid olemasoleva majanduskasvu proportsionaalseks kanaliseerimiseks loodavatesse töökohtadesse ja elanikkonna põhiosa sissetulekute kasvu. See võiks samuti olla üheks Eesti majanduskasvu nurgakiviks. Iga majanduskäibesse suunatav euro (ka töötasuna välja makstav) tähendab omakorda majanduskasvu.

Kohe tuleks lõpetada riigi kokkuhoiumeetmete rakendamine töökohtade koondamise ja töötasude alandamise või külmutamise näol. Riigieelarve kulude kokkuhoiuks kohasemad on pigem sellised materiaalsed kulud, mis tähendavad raha väljavoolu riigist. Majanduskasvuga paralleelselt tuleks tänases situatsioonis soodustada töötajate reaalpalga kasvu.
Algatuseks tuleks majanduskasvu ideoloogia kõrvale või isegi asemele tuua selline mõiste nagu ressurssisäästev normaalset äraelamist võimaldav majandus.

Majanduskasvu ideoloogia peaks olema tasakaalus riigi kodanike üldise heaolu tagamise ideoloogiaga. Ei saa kuidagi pidada kommunistlikuks seisukohta, et ka kapitalistliku ettevõtte töötajad peavad hea töö eest saama äraelamist võimaldava sissetuleku.

Riigi tasandil võiks alustada eelarve- ja majandusstrateegia üldiste põhiseisukohtade ümbersõnastamisest rahvale arusaadavasse ja vastuvõetavasse keelde.

Samal teemal

Kommentaarid  (15)

Mari 14. juuli 2013 19:32
Olen nõus autoriga selles osas et meie valitsus ajab tihti segamini abinõu , vahendi või raami muutes selle eesmärgiks omaette. SKP, eelarve tasakaal, 2% kaitsekulutusi SKP-st.
Kaitsekulutuste sisulisest poolest näide- osteti 3 miinilaeva hinnaga ca miljard- ja mis kuuldavasti roostetavad kai ääres. Mis oli eesmärk?
Ühelt majandusteadlaselt oleksin oodanud sügavamat käsitlust, millega siis ikka täita riigieelarve kulupoolt. Kas aina kärbime ja tõstame makse?
alf 13. juuli 2013 08:23
Asjaolu ,et eestis majandus on ca.20 aastat pehmelt õeldes isevoolu teed läinud ja juristijurakate tehtud ebakompetentsed seadused on ainult vaesust tootnud ,ei ole üllatav.
Männik on kirjeldanud ainult eesti majanduse seisu , aga seda analüüsimata ,mis on põhjused.
Üldsõnaline viide innovatiivsusele ei aita ,kui eestil puudub reaalne majandusprogramm . Seni toiminud maksude ja hindade tõstmine ei ole jätkusuutliku eesti majanduse alus. Tehtud vead finantsalal on mõjunud eesti majandusele juba katastroofiliselt- kreeka jm.laenud ,Estonian Air, arutu raharaiskamine muuseumite ja kohtumajade ehitamisteks, igasugu 4x keskmiste palkade maksmised lisandväärtust mittetootvatele bürokraatidele.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS