Juulist alates on nüüd ka Horvaatia Euroopa Liidu liige. Selle Lõuna-ida-Euroopa riigi sisseastumisega kaasnesid mitte ainult puhkpilliorkestritega peod ja ilusad kõned, vaid ka kriitika, kus räägiti probleemidest, nagu korruptsioon või puuduvad majandusreformid.

Klubil on nüüd 28 liiget ja nii pole see enam nõnda eksklusiivne nagu varem, sest enamik Euroopa riike kuulub sinna. Lääne-Balkanil on kindlasti veel mitu kandidaati ELiga ühinemiseks, aga potentsiaalsete liikmete nimekiri üha väheneb. Neil kas pole huvi liikmeksoleku vastu nagu Šveitsil ja Norral, või on kriteeriumide täitmine nendele väga kaugel nagu näiteks Ukrainal, Moldoval või Gruusial, või on see nende nüüdses olukorras võimatu nagu Valgevenel.

Eesti on vahel liigagi enesekriitiline

Eesti liikmeks astumisest on nüüd juba rohkem kui üheksa aastat, ja suurest laienemisest 1. mail 2004 mööödunud ajal on ka Bulgaaria ja Rumeenia ELi liikmeteks saanud. Täie õigusega ei räägita nüüd enam Eestist nagu "uuest liikmest", kuna need kaks riiki on veel "uuemad".

Eesti on finants- ja võlakriisi ajal osutunud stabiilseks ankruks ja meie peaminister kuulub (nagu näiteks ka Donald Tusk Poolast) nende ELi riigijuhtide hulka, kes on kõige kauem ametis püsinud. Need faktid aga korrigeerivad ka pilti Ida-Euroopast kui poliitilise ebastabiilsuse pesast, ja sellega toetatakse Eesti vana soovi kuuluda "tuumik-Euroopasse" või olla Euroopa keskuse osa.

Kuid Eesti edu ei ole veel piisavalt nähtaval ei Euroopas ega Eestiski, kus enesekriitika ja rahulolematus on mõnikord suuremad kui vaja.

Euroopa murelaste rolli on nüüd üle võtnud ühelt poolt Rumeenia ja Bulgaaria, mis tekitavad oma korruptsiooni, kerjuste ekspordi ja poliitilise kaosega negatiivseid pealkirju ja mis seetõttu ikka veel ei kuulu Schengeni ruumi, ja teiselt poolt Lõuna-Euroopa kriisiriigid, esmasjoones Kreeka, aga ka Küpros, Portugal, Hispaania, Itaalia ja üha enam Prantsusmaagi.

Jälgides debatte Saksamaal, võib tõdeda, et nüüd räägitakse üha enam vastuoludest põhja ja lõuna vahel ning üha vähem ida ja lääne vahel.

Kümme aastat tagasi oli suur hirm, et Euroopa kokkuvarisemine võib alata idast, nüüd nähakse neid riike – või vähemalt osa nendest – üha rohkem kui tõsiseltvõetavaid partnereid, kes ei ole rikkunud lepinguid ega võltsinud näitajaid, et saada eurotsooni.

Eesti kui Põhjamaa?

Ja kuidas on olukord Eestis? Ka siin näib vähenevat soov distantseeruda näiteks Lätist või Leedust. Kuid Lätis pole veel unustatud, kuidas president Toomas Hendrik Ilves selgitas, et Eesti ei kuulu mitte Baltikumi, vaid Skandinaaviasse. See oli kindlasti selle debati kõrgpunkt, missugune pilt Eestil on iseendast või kuhu ta tahaks kuuluda.

Mitte aga see "lääs" või "põhi" tegelikult tähendavad? Need vanad lööksõnad muutuvad ju üha nõrgemaks nagu teised vanad loosungid või sõnad "parem" ja "vasak" poliitilises kontekstis.

Sobivam oleks kindlasti välja uurida, kuivõrd on Eesti osaline debattides, mis leiavad aset lääne- ja põhjanaabrite juures. Neid arutelusid võrreldes on aga näha, et erinevused on veel suured.

Põhjamaades on küll ka tarvitusele võetud säästumeetmeid, kuid riiklik sotsiaalne turvalisus on täiesti vaieldamatu põhiväärtus. Eestis aga on näha süsteemi, mis meenutab rohkem Vene või Ukraina röövkapitalismi ja oligarhe.

Rootslased ja soomlased vaidlevad sookvootide üle, et tugevdada võrdõiguslikkust meeste ja naiste vahel. Eestis aga on naiste osas poliitika, majanduse ja ühiskonna juhtpositsioonidel seisak või see isegi väheneb. Vanu rolle mitte ei eemaldata, vaid tsementeeritakse.

Saagem täiskasvanuks

Debatid registreeritud samasoolise partnerluse või isegi samasoolise abielu ja homoseksuaalsuse diskrimineerimise eemaldamise kohta on Eesti täiesti maha maganud. Selle asemel levivad keskaegsed eelarvamused, mis tunduksid Soomes või Rootsis lihtsalt piinlikud ja meenutavad ka rohkem Putini seadustikku.

Ja ärgem unustagem: rahvusvahelises korruptsiooniindeksis on Põhjamaadel tippkohad, Eesti on alles kusagil keskpositsioonis.

Kindlasti on üht ja teist, mida võib selgitada kommunismi ajajärgu ja minevikuga, aga mitte kõike – on palju, mida eestlased võivad praegu ise otsustada. 20 aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist peaksid eestlased lõpuks täiskasvanud olema, ja neil on võimalus valida ise oma suund – kas ida või lääs.

Eestlasi tundma õppides saab igaüks kiiresti aru, et tegelik eesti mentaliteet on küll väga Põhjamaade moodi – ent see on rohkem inimeste sisemine hoiak. Kui eestlased aga kasutaksid oma seisukohti rohkem debattides ja riigi struktuurides, saaksid nad tegelikult veel skandinaavialikumaks ja läänelikumaks, nagu nad ise seda sisimas soovivad.

Jaga artiklit

7 kommentaari

L
lääneriik  /   10:58, 27. juuli 2013
on eesti tõesti aga oma loomult siiski banaania.
J
Jumal  /   08:29, 10. juuli 2013
hoidku, või Soome kes võtab meie rahva ja aitab ellu jääda on korrumpeerunud. Aga Saksamaa, kes on suurim röövel ja mahhinaator, on midagi väärt. Millest Saksamaa rikkus kasvab? Keegi ei keela nendel imetlejatel siit Saksamaale minema tõmmata - ärge ainult mulle kärbseid pähe ajage.Muidugi hoolib Saksamaa oma rahvast palju rohkem kui eesti. Aga Soome hoolib nii eesti-kui oma rahvast. Tõmmake Saksamaale.Tänu Soomele oleme elus.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis