Elu

Mart Toome: ma tavaliselt olen mänginud teise ja kolmanda ringi mehi, esimesi armastajaid mitte eriti. Aga tahaks küll (5)

Aigi Viira, 6. juuli 2013, 08:00
ÜHISTÖÖ: Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühisprojektis «Utoopia rannik. Laevahukk» kehastab Mart Karl Marxi.  Mati Hiis
"Kord elus on mul hääl ära olnud. "Hecuba pärast" etendus on algamas, aga mul tuleb suust ainult sooja õhku!" kõneleb Tallinna Linnateatri näitleja Mart Toome (33). "Mulle hakkas see juba nalja tegema, et mis nüüd saab," muigab ta. "Siis sai natuke kasutatud kangemat kraami, et häält järele aidata. Ja sõna otseses mõttes piiksusin selle etenduse ära. See oli karm."

Piiksumine ise ehk nii karm polnudki, kui Mardi peas poleks pendeldanud ehe hirm, et pärast taolist pingutust juhtub kõige hullem: "Kartsin, et kui nüüd selle peale käib krõks ära ja ongi valmis. Jääbki mingi jama külge, häält enam pole. Et enam midagi ei saa teha ning ongi näitlejatööga kõik. Niimoodi võib vabalt juhtuda."

Ei juhtunud. Õnneks. Hääl on Mardil alles ja mängimata rolle üksjagu ees. "Esimesi armastajaid pole ma eriti mänginud, pole kahjuks vedanud nendega," tõdeb ta naeratades, et võtaks heal meelel mõne taolise tegelase mängida. "Oleks huvitav. Oleneb muidugi esimesest armastajast, neid on ju ka igasuguseid." Peab tõhusa pausi ja puhkeb naerma: "Ma tavaliselt olen mänginud teise ja kolmanda ringi mehi."

Neid teise ja kolmanda ringi mehi on Mardil aga tulnud sellise tihedusega laval mängida, et tänavu sai ta koduteatri juhtkonnalt preemia kui möödunud aastal enim etendusi andnud meesnäitleja. "See on mingisugune periood, kus sul on hästi palju tegemist," tähendab Mart, et ülimat hõivatust igal hooajal ette ei tule. "Mõne aja pärast tuleb hõredam periood, kus oledki rahulikult. See lihtsalt käib sedasi. Näitleja puhul on kõige naljakam see, et kui tööd on ja tegemist on, siis oled kurb, et kuradi palju tööd, peaks ikka puhkama. Aga nii kui tuleb väike paus, on kohe jama: keegi mind ei taha! Sellest tekib kohe rahutus sisse. Tunned ennast kuidagi imelikult."

Praegu näitleja Toome end imelikult ei tunne. Just said läbi Linnateatri lavastuse "P?l-tänava poisid" mängukorrad, kohe algavad tüki "Lambasööjad" proovid Jõgevamaal. Kalevipoja kojas. Koos kursusevend Anti Reinthaliga. "Mõni aasta on tõesti niimoodi järjest läinud, et suviti ei puhka ning ongi töö ja töö," lausub Mart, et puhkust jalad-seinal-stiilis tal plaanis võtta ei ole. "Aga sügishooaja algul on mul teatris rahulikum periood, kus proove peale ei tule. Saab paar nädalat puhata."

Sinu rahmeldamist vaadates ei kõla just usutavalt, et sa kavatsedki puhata. Oletan, et loed selle ajaga järjekordse portsu multifilmide tekste peale.

Neid ma kogu aeg küll ei loe. (Naerab.) Aga samas – kõik näitlejad loevad ju. Trenni mõttes on see väga kasulik. Hoiad oma diktsiooni ja suuvärgi korras. Kiired tekstid tuleb ilusasti selgelt välja hääldada. Eks ta muidugi on raske. Seda tuimalt teha ei saa, pead ikka teksti läbi vaatama. Et ei komistaks.

Mitu multikat järjest suudab inimene peale lugeda?

Poolteist kuni paar tundi järjest jaksad lugeda. See on lagi. Tavaliselt multikas kestab paar­kümmend minutit, mõnikord on teksti suhteliselt vähe, aga teise koha peal palju. Ega see lihtne ole, et istud maha ja hakkad kütma.

Sinu 2aastane tütar Marta vaatab sinu pealeloetud multikaid?

Meil juhtus selline asi, et telekas läks katki. Jäigi uus ostmata ja nüüd on läinud pool aastat nii, et telekat ei ole. Hetkel tõesti puudust ei tunne. Jõuab palju rohkem muid asju teha. Vanasti oli nii, et hakkasid mingit asja vaatama ja jäidki. Kell oli juba pool viis hommikul, sina ikka vaatad. Sealt tuleb ju igasuguseid huvitavaid saateid ja siis vaatad ja vaatad. Huvitav on ju. Aga tekitab sõltuvust.

Telekasõltuvus on sul läinud, aga milline sõltuvus alles jäi?

Käisin kalal just. See on küll sõltuvus. Hoog tuleb peale ja siis tuleb minna. See on mul poisikesest peale. Mingi aeg mõtled, et aitab küll, kaua ma käin seda lanti loopimas. Aga siis jälle tuleb nihuke hullus peale, et raiskad hunniku bensiini ära, sõidad igale poole ning rahmeldad kuskil metsas ja võsa vahel.

Eile võttis jube hästi, ilm oli paras just. Sain kaks suurt haugi. Paarikilost. Aga enamasti ei saa. Tulen tühja kotiga tagasi. (Naerab.) Jääd veel landist ka ilma ning raiskad raha.

Kui vihane sa oled, kui järjekordne lant kõige kaduva teed on läinud?

Oleneb landist. Valus on, kui ikka õigest asjast ilma jääd. Tuleb järele ujuda, aga enamasti tuleb kadudega leppida.

Kalalkäik on pingete maandamise vahend?

Asi on ikka adrenaliinis. Meestel on ju jahikirg. Sa lähed ikka käima seest. See tunne, kui kala just nagu võtab või otsa tuleb – see on hea.

Oled sa näitleja, kes võtab kõik tööd vastu?

Oma teatris muidugi võtan, aga muidu kindlasti mitte. On olnud igasuguseid pakkumisi, ma ei hakka rääkimagi. Ma olen mänginud ka igasuguseid kahtlasi tegelasi, see on (köhatab teatraalselt) minu ampluaa.

Niinimetatud kahtlane tegelane on vist kaunis kergesti külgekleepuv silt ning sellega on pärast raske elada.

Natuke on jah. Inimesi on ju ka erinevaid, mõni hakkab näitlejat kohe rolliga samastama. See ületab teinekord Eestis ikka igasugused piirid. Kas hakkavad samastama või sõimama: miks sa selline oled? Ma ei mäleta enam, mis tükk see oli, aga igatahes üks vanem proua astus mulle kord ligi ja oli väga pahane. Seoses laval ropendamisega. Ta oli väga kuri ja tegi etteheiteid, et niimoodi ikka ei saa ega tohi.

Aga mida sel juhul näitleja Mart Toome öelda oskab?

Ei oskagi öelda midagi, käed vajuvad rüppe. Samas on ju hea, kui talle asi nii tõsiselt hinge läks. Järelikult meeldis. (Naerab.)

Kohe pärast kõrgema lavakunstikooli XX lennu lõpetamist üksteist aastat tagasi sai Mardist Linnateatri näitleja. "Mõtle vaid, üksteist aastat!" ohkab ta naerdes. "See aeg on läinud siuhti!" Mis temas endas selle aastatelasuga muutunud on, Mart esiotsa öelda ei mõistagi: "Eks elutarkust on ikka juurde tulnud. Aga muutunud? Ega oskagi öelda." Ehk siis vaid see, et tema brünetti juukselasusse on tekkinud märgatavalt halli. "No ma räägin, ma räägin – üksteist aastat näitleja ja juba oled hall!" naerab ta. "Tegelikult on mul vist juuksetüüp selline. Andero Ermelil on ka samamoodi, tal on ka minu tüüpi juuksed." Saabub paus. "Nii kiireks on läinud," tõdeb Mart ühtäkki, et muutusi on veelgi. See on vist kõigil nii, et mida enam vanust juurde tuleb, seda kiiremini hakkab asi minema. See hirmutab mõnikord."

Toona, lavakunstikooli diplomandina vastu lõpuaktust kirjeldasid sa mulle elavalt kooli esimest tantsutundi, mille käigus olid valmis kohemaid kojusõiduks kohvreid pakkima.

Jajah, see oli Tatjana Jakobsoni tantsutund. Oled maalt tulnud ja sul pole absoluutselt aimu, mis keskkonda sa satud – sa oled ju nii puhas ja nii roheline leht. See oli metsikult raske. Kui sa ikka tõstad jalga ja loed kaheksani, siis hoiad kaheksa, lased alla kaheksa ja nii igatpidi –– mäletan, et vaatasin seinakella, mis seisis justkui paigal. See poolteist tundi oli nagu terve päev. Mõtlesin, et see kool pole ikka õige koht. Ei jaksa lihtsalt. Siis vaatasin ümberringi, täitsa lõpp! Kõik ümberringi niimoodi pingutavad, et hambad ristis! Mõtlesin, et ma lihtsalt ei saa alla anda, tuleb edasi panna! See on tõesti hästi ere mälestus.

See oli vast hetk, kui taipasid, et nüüd tulebki päevast päeva pingutama hakata?

Täpselt. Et ega muidu saa. Meil oli "P?l-tänava poistega" ka see, et oled vahepeal läinud lõdvaks. Elad oma igapäevaelu, teed proove, annad etendusi, okei, mõnikord tegeled spordiga ka vaikselt, kõksid palli või midagi... Aga Märt Agu oli lavastuse liikumisjuht ja siis ta tegi – oi, jumal, oi, jumal – selliseid trenne...

... et trupp nuttis tal käes?

Täpselt! See oli ikka üliraske! See oli hullem veel kui koolis. Nii karm, et higi pritsis. Selle prooviperioodiga kaotasin ma kuus kilo. Parim oli veel see, et lavastuse "Hecuba pärast" ühes stseenis tegime kätekõverdusi. Tegid 15 tükki ära ja tundsid, et huh, juba võtab võhmale. Kõigil poistel. Et ega jaksagi suure pingutamisega rohkem. Aga pärast "Pal-tänava poiste" proove kõik poisid pumpavad, 40–50 tükki pole mingi probleem. See mõjus kõik väga positiivselt, vorm läks kohe korda.

Pidi ikka karm trenn olema.

Jah, saad aru, kui nõrk sa oled. Nädal aega oli raske ja nutsid, seejärel hakkas vaikselt mõnusaks minema. Aga see esimene kivi veerema lükkamine, see oli ränk. Ajalugu kordus – läks mööda see kooliaeg, aga tuli ringiga tagasi.

Ses mõttes pole kooliaeg aga ringiga tagasi tulnud, et oma kursusekaaslastega, kes teistes Eesti teatrites tööl, naljalt lava jagama ei satuta. "Korra aastas Panso päeval näed teisi ja kõik," lausub Mart. "Õnneks on meil Linnateatris suurem seltskond, seal oleme saanud." See tuumik hoiab senini kokku. "Nüüd on ju sedasi, et oleneb, kellega ühte tükki satud ning muidugi on omadega hea. Kuid meil on üldse minu meelest väga hea trupp. Usaldusväärne. Ei ole mingit noa selga löömist ega nagistamist ja sahistamist. "P?l-tänava poiste" trupiga klappis kõik ka kuidagi nii hästi." Just seetõttu võinuks ju naisnäitlejad intriigitseda, et mängivad ainult mehed ja naisi mängu ei võeta? Mart naerab: "Ei, meil on kõik hästi."

Tegid kaasa sarjas "Parim enne", kus mängisid memmepojast perearst Marti. Kuidas sa telesarjadesse õigupoolest suhtud?

Tuleb teha.

Raha on mõistagi tähtis, kuid oluline on ka see, et saad kaameraga töötada. Palju siin Eestis ikka neid asju tehakse? Mõnikord, kui pole tükk aega kaamera ees teinud, siis oled nii rooste läinud, sest kaamera ees mängivad ikkagi hoopis teised asjad kui laval. Pead kaamerat tajuma.

Sarja "Parim enne" oli hea teha?

Jah, meeskond töötas väga professionaal­selt. Ja minu jaoks oli see hea kogemus. Ma polnud teab mis ajast kaamera ees pikemat tööd teinud. Kui, siis ainult sutsakaid.

Kunagi tegid mäletamist väärt sutsaka "Kättemaksukontoris", kui kehastasid igerikku meest, kellele sümpatiseerisid jõulised naised.

(Naerab.) See oli meil Kaire Vilgatsi ja Triin Lepikuga. Oli hästi tore. (Ei saa kuidagi naeru pidama.) Vilgats haaras mu sülle ja viskas mind igale poole! Ta oli nii tugev! Oi, jummel, see oli äge! Endal oli ka naljakas teha. Üheski seriaalis pole midagi halba, kui ta on hästi kirjutatud.

Snelli pargi purskkaevuesisest pingist, kus vestlus aset leiab, müdistab kolmandat korda mööda jooksjate rivi. Mart saadab möödujaid pilguga. "Kunagi me ka jooksime – need, kes me lavaka ajal ühikas elasime – mina, Karol Kuntsel, Ott Aardam ja Argo Aadli. Otsustasime, et jookseme siit Toompealt ühikasse. Et teeme võistluse. Hakkasime siis jooksma vaikselt pärast kooli. Ühikasse, mis siis oli Kivimäel Jannseni poe taga. 12 kilti siit, isegi rohkem. Vaikselt lasime, ketsid jalas. Jooksime sinnani välja, kus praegu on Järve keskus. Seal läks tempo tegemiseks. Enne oli soojendus, et oleme kõik koos seltskonna mõttes, sest muidu hakkab igav. Saare mehed – Karol ja Ott – jäid Hiiu peatuses maha ja mina panin jooksu kinni."

Millega see pöörane ettevõtmine päädis?

Kui sa pole kordagi varem eriti jooksnud pikka maad ja veel mööda asfalti tambid – me ei teinud mingeid venitusharjutusi ka pärast –, siis järgmine päev olid kondid nii valusad, et voodist püsti ei saa. Lõpuks kuidagi said, aga siis oli jama, et trepist üles said minna, aga alla ei saa tulla. Nii valus! Pisarad silmis, kuid me pidime minema veel kooli erialatundi. Etüüdi tegema. Istud seal, püsti ei saa. Kõik itsitavad, Elmo Nüganen küsib, mis teil nüüd viga on. Kuidagi suure higistamisega saime etüüdi tehtud. Nojah, tegime tervise­sporti! Kõik neli meest neli päeva järjest haiged! See oli tõesti metsik. (Naerab.)

Pakun, et see sporditegu jäi viimaseks korraks.

Jah, pärast nii jõhkrat pauku ei ole ma enam niimoodi jooksnud. Sama asi oli mul Tartu maratoniga: tuleb mingi hullus peale sulle, telekast vaatasin, et kõik seal suusatavad, kõik on nii rõõmsad. Mõtlesin, et põrgu küll, ma pean selle ära tegema. Aga see oli raske – suusatasin ära pool maad 30 kilomeetrist ja siis mõtlesin küll, et miks ma tulin siia? Tead küll, kui tuleb mingisugune surnud punkt. Aga pärast, kui ära lõpetasin, siis oli muidugi vägev tunne.

Takkajärele on kõik äpardused naljakad, kuid kui palju sul laval neid on juhtunud?

Igasuguseid asju juhtub. Mängisin "Kuritöös ja karistuses" Lebezjatnikovi. Oli peielaua stseen. Laua peal oli söök ja siis vesi – et panevad viina, eks ole. Alati pidin iseendale vett valama, et seda nn viina juua. Ükskord läksin peale, klaas oli juba täis. Mõtlesin, et väga tore, esimest korda on klaas juba täis, muidu peab alati ise valama. Pidin oma teksti ära rääkima, siis klõmaka võtma ja edasi põrutama. Panin selle litaka ära, terve klaasitäie. Oli puhas viin! See oli nii jõhker pauk, et mõtlesin sekundi murdosa, kas pööran selja ja sülitan selle välja, aga siis käis jõnks ja viin läks alla. Mul silmist vesi lendas. Pöörasin, et vaadata, kes kurat seda tegi. Kõik olid peadpidi laua all ja vappusid naerust.

Kuidas klõmaka peale teksti anda oli?

Sain oma teksti kuidagi ära öeldud, aga ma polnud päev otsa midagi söönud. Pidin minema veerand tunni pärast uuesti lavale. Ja täitsa lõpp – see viin tõmbas niimoodi ära! Diktsioon oli null! Hästi kiire tekst oli ka veel. (Naerab.) Pärast seda on nii, et kui laval on kuskil midagi vaja juua, nuusutan üle, et ei tabaks ootamatult.

Taolist tüüpi naljad, kui lavale kolleegi kiusamiseks alkohol sokutatakse, kuuluvad teatriklassikasse. "Seda tehakse igal pool," ütleb Mart. "Aga põhinaljad on ikka siis, kui keegi jääb lavale hiljaks. "Nõksu" etendusega oli nii, et etendus algas ja meie vaatame äkki, et Külli Teetamme pole. Täitsa lõpp! Valgus läks peale, hüppasime lavale, aga mis asja me nüüd teeme. Siis lahendasime olukorra nii, nagu Külli oleks kõrvaltoas." Alo Kõrve, kes läks Küllit maja peale otsima, leidis kolleegi rahulikult ajalehte lugemast. "Ta lihtsalt ei kuulnud märki. Aga see viis minutit – oi, see tundus jälle sama pikk kui tund! Tegelikult aga sai etendus erilise õhkpadja alla ja läks väga hea hooga lõpuni.

Mis aga on peale puuduva hääle hullim, mis võib näitlejaga laval juhtuda?

Hiljuti, kui lavastuses "Utoopia rannik. Laevahukk" Karl Marxi mängisin, oli mul mingi viirus. Hommikul tundsin, et imelik on olla. Mõtlesin, et pole midagi, õhtuks läheb mööda. Käin proovis ära, söön, lähen õhtuks draamateatrisse ja tunnen, et pagan küll, asi ei ole õige. Sees vaevab, jube paha on. Tegime grimmi ära, lähen garderoobi, olen diivanil pikali, ja täitsa lõpp, järjest hullemaks läheb. Vaatan peeglisse, näost täiesti lubivalge. Sihuke tunne, et sure ära. Mõtlesin, et ajan näpud kurku, ehk saab kuidagi paremaks. Aga juba oli laval minu koht käes. Ütlesin oma repliigid, siis oli mul väike paus. Seisan draamateatri suurel laval, enesetunne hakkab järjest ära minema. Sees keerab. Mida ma nüüd teen, ma ei saa ju laval oksendada! Ning mul peab stseen edasi minema. Midagi teha ei olnud, astusin sirgelt akside vahele, kuid et ühtegi anumat ligi ei olnud, oksendasin lihtsalt lavanurka. Kõik. Siis tõmbasin suu puhtaks, Priit Võigemast just lõpetas oma teksti, astusin lavale, ütlesin oma repliigid ära. Õigel ajal. (Naerab.)

Praegu ajab naerma, tol hetkel oli pigem õudne, kujutan ette.

See oli nii jube, et Priit pärast ütles, et kui ta mu silmi nägi, mõtles ta, et mis nüüd juhtus. Tegin oma sutsu ära, vaatasin, et nii halb on olla, et läheks ära koju. Aga taksot ka ei julgenud tellida, äkki hakkab seal ka paugutamine. Siis mõtlesin küll, et täitsa lõpp: mõtle, kui sa pead sellises seisus kogu etenduse aeg laval olema! Neli tundi laval ja sul on nii halb olla. Mida sa teed? Jube, mul polnud kunagi varem sellist asja juhtunud.

Et lähed praktiliselt koolnuna lavale?

Jah, see oli jõhker. Nüüd alati, kui kuskile lähed, vaatad igaks juhuks enne valmis, kas mõni ämber on lava taga olemas. Kui on, siis pole hullu! (Naerab.)

Selliste ekstreemjuhtumite korral pole sul kunagi peast läbi käinud mõtet, et miks sa üldse näitlejaks õppima läksid?

Nojah, et oli mul vaja sealt Toompea mäest üles lavakunstikooli ronida? (Naerab.) Aga eks sellepärast, et teatritöös mingi eriline asi ikka on ning tegelikult on see kõik vägev!

Mart Toome

Sündinud 7. märtsil 1980 Pärnumaal

2002. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia kõrgema

lavakunstikooli XX lennu

Mitu multikat järjest suudab inimene peale lugeda?

Praegu mängukavas: "Hamlet" – Horatio; "Hecuba pärast" – Näitleja, Horatio, Arst, Trull, Munitsipaalpolitseinikuks pürgija, Parm; "Aeg ja perekond Conway" – Earnest Beevers; "Eesti filmi laulud" – esitaja; "Maailmale nähtamatud pisarad" – Ivan Gavrilovitš, Ivan Kuzmitš Grjabov, reisija; "P?l-tänava poisid" – Leszik, klient.

Kuidas lammast kirvega nülgida?

Soome kirjaniku Veikko Huovineni sulest ilmunud "Lambasööjad", mille lavastaja on soomlanna Veera Marjamaa ja kus Mart koos kursusevend Anti Reintahliga sel suvel mängib, on Mardi sõnul väga mitmekülgne materjal. "See räägib kahest heal järjel olevast mehest, kes tahavad, et põhjamaa niigi lühike suvi jääks meelde," kõneleb Mart. "Et oleks, mida talvel meenutada. Tavaliselt on ju nii, et ootad ja ootad seda suve terve pika talve ja kui ta lõpuks päral on, siis ei saa argugi, kui sügis jälle käes. Tuleb end käsile võtta ja midagi teha. Mulle meeldib nende meeste mõttelaad, see väga eluterve."

Retkel läbi kogu maa kütitakse lambaid, küpsetatakse röövlipraadi, räägitakse tõeliste meeste jutte ja arutatakse maailmaasju. Veidikeseks ajaks muutubki maailm paremaks paigaks. Aga kuidas lammast kirvega nülgida? Ja kuidas õiget röövlipraadi teha? Ja mida räägivad mehed naistest siis, kui neid silmapiiril pole?

Seda, kuidas lammast kirvega nülgida, Mart ei tea. Ehk saab proovis teada.

Küll teab ta, mis teda Kääpal, Anti kodukülas, ees ootab. "Olen seal viimased suved tal külas käinud ja seal puhanud. Hästi ilus koht!" kiidab Mart paika, kuhu ta sattus siis, kui Veikko Täär seal lavastas. "Keegi näitleja hüppas alt ära ega saanud tulla. Siis Anti helistas, et äkki sa saad aidata ja selle jupi ära teha. No ja siis kuidagi hakkas see asi seal arenema. Praeguse lavastuse puhul võtadki prooviprotsessi nagu puhkust. Oled metsade vahel, mõnus õhk, käid kalal... Eks mõtted ole ka kogu aeg töö juures. Sellest ka see tükk räägib. Et tuleb ikka osata puhata."

"Lambasööjaid" mängivad Mart Toome ja Anti Reinthal 18.–27. juulil ja 1.–4. augustil Kalevipoja Kojas Kääpal Jõgevamaal.

5 KOMMENTAARI

p
publik 8. juuli 2013, 10:44
Mnjah, see rong on paraku läinud, esimest armastajat oleks pidanud mängima 10-15 aastat tagasi... lohutuseks olgu seegi - nooremaks ei muutu keegi!
r
riina 6. juuli 2013, 18:06
Mõnusaid rolle edaspidiseks...
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee