Kommentaar

KOMMENTAAR | Miks poliitik tahab ühendada haiglad? (2)

Adik Levin, meditsiiniteaduste doktor, 4. juuli 2013, 07:02
Foto: Andres Varustin
Tallinna haiglate ühendamine on tõsine probleem, mis vajab esmalt meditsiiniasjatundjate ja alles siis poliitikute otsuseid, kirjutab lastearst Adik Levin.

Hiljuti ilmus ajalehes Postimees Tallinna abilinnapea Taavi Aasa artikkel “Haiglate ühendamine on aja küsimus”. Lugesin läbi ega saanudki aru, miks on vaja haiglaid ühendada.

Reform ajas EMOsse

Tallinna haiglate ühendamine on väga tõsine probleem, mis vajab teadmistepõhist lähenemist. Meie kiidetud demokraatias on aga nii, et meditsiini ja tervishoiu probleeme otsustavad inimesed, kellel ei ole ei meditsiinilist haridust ega ka kogemusi selles valdkonnas. Peamine, et oled ustav parteisõdur. Siis on sul võimalus töötada linnavalitsuses ja kui seal ei jätku kohta, siis tehakse sulle ettepanek töötada haigla nõukogus. Poliitikud väidavad, et haiglate nõukogud on võimul oleva partei käepikendus. Kui partei otsustab haiglad ühendada, siis see tehakse koos haigla nõukogudega ära. Kui võimule tuleb mõni teine erakond, siis suure tõenäosusega on meetodid, kuidas tehakse ebakompetentseid otsuseid, samad.

Lastearstina võin näiteks tuua, kuidas 90ndate aastatel hävitasid poliitikud esmatasandi pediaatria. Praegu on peredel näiteks imiku ägeda haiguse puhul raske abi saada. Tänu tollele esmatasandi reformile reeglina arsti koju kutsuda enam ei saa ning lastehaigla vastuvõtuosakond (EMO) ei ole ka kummist ega vasta sellisele haigete hulgale, kes soovivad saada abi lastearstilt. See pudelikaela sündroom, mis on tekkinud ägedate haigetega, ei ole ju viimaste aastate probleem, see situatsioon on tulemus, mida saavutati läbimõtlematute reformidega 90ndate aastate keskel.

Tollase poliitikute möödalaskmise eest ei vastuta nüüd keegi. Sellepärast väidan, et kahe suure haigla ühendamine on väga tõsine probleem ja see ei pea olema ainult poliitikute pärusmaa. Kui asjatundjad on oma jah-sõna öelnud, siis võivad poliitikud teha oma otsuse, aga mitte vastupidi.

Eelnimetatud artikli autor märgib, et abilinnapea doktor Merike Martinson on olnud kogu aeg kahe suure haigla ühendamise vastu. Loomulikult on Merike Martinsonil pikaajaline haigla juhtimise kogemus Tallinna lastehaigla näol. Peale selle vastutab tema selle valdkonna eest ja saab aru, kui keeruline see ühendamise protsess oleks. Arvatavasti pole tal suurt toetust, sest ühendamise poolt olevate poliitikute ja arvatavasti ka mõnede juhtivate arstide arvamus on ülekaalus.

Poolt ja vastu

Tuuakse ära, et majanduslikult on see kasulik kas või kokkuhoiuna ühe haigla juhtkonna arvelt. Ka väheneb haigla nõukogu koosseis, milles on suurem meditsiinis ebapädevate inimeste hulk, ja neile ei ole vaja maksta palka. Ehk lõpeb ka erialade dubleerimine ja võib-olla kasutatakse kallihinnalist aparatuuri ratsionaalsemalt.

Kuid kas see on ikka nii? Ega raha ju haigekassast juurde ei tule, summa summarum jääb ikka samaks. Mul ei ole olnud võimalust lugeda, kui suur on see kokkuhoid haigla juhtkonna arvelt. Kas see aga saabki olema kokkuhoid? Kuna koormus juhtkonnale uue haigla loomisel kindlasti suureneb, siis tuleb ka neile soliidne palgalisa.

Artiklist jäi täiesti arusaamatuks mõte, kuidas on seotud kahe suure haigla liitmine noorte ja tulevaste arstide võõrkeele õppimisega. Tõepoolest, keelt õpitakse sellepärast, et oleks võimalik lugeda võõrkeelset kirjandust, õppida ja saada kogemusi teistest riikidest. Kui aga mõeldakse, et keelt õpitakse, et pärast õpinguid Eestist lahkuda, siis jääb täiesti arusaamatuks, kuidas haiglate ühendamine lõpetab või vähendab arstide lahkumist Eestist. Eestist minnakse ära kõigepealt sellepärast, et meil on võrreldes paljude teiste arenenud riikidega palgad kaks või rohkem korda väiksemad. Eesti vabariigis on meditsiini kuluefektiivsus väga kõrge. Selle suhteliselt väikese rahaga, mis on meie haigekassal, osutatakse samu kõrgtehnoloogilisi teenuseid, mida saab teistes arenenud riikides palju suurema raha eest. Probleem on aga selles, et nende kallite teenuste kättesaadavus muutub iga aastaga raskemaks. Vaevalt et kahe suure haigla kokku panemine nüüd seda tunduvalt parandab.

Peale selle, mida vähem on raviasutusi, seda raskem on meditsiinis töötavatel inimestel leida tööd situatsioonis, kui suhted töötaja ja kollektiiviga või haigla juhtkonnaga halvenevad või tekib läbipõlemise sündroom. Piiratud töökohtade valik sunnibki inimesi kodumaalt lahkuma.

Tervis tagaplaanile

Et lahendada haiglate ühendamise protsessi, peaks kõigepealt esitama küsimuse: kelle jaoks on haigla? Kas haigla on poliitikutele, et teha valimiste eel populistlikke otsuseid, saada valimistel hääli juurde? Oleks ju õiglane ja objektiivne, kui oleks loodud erapooletu komisjon, mis analüüsiks mitte ainult majandusliku kasutegurit, vaid ka teisi faktoreid ja kuulaks ära ka arstide, õdede, ämmade ja teiste haiglas töötavate inimeste arvamuse. Minu teada seda diskussiooni ei ole küll veel toimunud ja kui on, siis avalikustatud seda ei ole.

Probleem on aga selles, et paljude reformide ja pseudoreformide taga on raha vähesus. Otsitakse ikka mingisuguseid sisemisi reserve. Tekib küsimus, kas neid on veel? Kui jah, siis väga vähe.

Meie kõige tähtsam rikkus on meie rahva tervis ja selle peavad ükskord poliitikud endale selgeks tegema, mitte aga tegelema poliitiliste manipulatsioonidega, mille puhul jäävad teisejärguliseks probleemid meie rahva tervisega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee