Elu

Liisa Pulk: esimesel teatriaastal mõtlesin mitu korda – oli mul nüüd vaja sellist elukutset, et pean sellist närvipinget üle elama (18)

Aigi Viira, 29. juuni 2013, 07:24
 Stanislav Moškov
"Laulutunnid olid lavakunstikoolis mu kõige suuremad õudusunenäod, need lõppesid tihti pisaratega," naerab näitleja Liisa Pulk (28). "Ma pole just kõige suurem laululind. Ning laulueksam – see oli see kõige suurem õudusunenägu!" Mis mõttes ei laula, kui sarja "ENSV" vaatajad teavad vesiselgelt, et Liisa esitab koos Regatiga lugu "Kui kunagi veel näeme"?

"See on kõik stuudios ära miksitud," tunnistab Liisa muiates, et Regatiga lugu sisse lauldes tuli appi kõikvõimas tehnika. "Nad ütlesid kohe: ära muretse, kui mööda laulad, me keerame pärast kõik sul paika." Valenoodid timmiti õigeks ning loo esitajaiks nimetati Liisa Pulk ja Regatt. Ning Liisa sai ehmatatud.

"Tegin selle loo mõttega, et laulab "ENSV" tegelane Pille Kadak, mitte Liisa Pulk. Kui pärast olid esitajaiks Liisa Pulk ja Regatt, sain lausa śoki. Kui ma teen seda laulu tegelasena, siis ma väga ei põe, sest Pille võib laulda mööda – pole küsimust, las ta laulab." Nüüd, kui loos ei kõlksu mitte ühtegi valenooti, on Liisa siiski hittlaulust targu eemale hoidnud: "Ma pole julgenud seda lugu vaadatagi YouTube’ist."

Vähe veel Regati loost, muusikalisõbrad teavad omakorda, et Liisa laulab Vanemuise "Helisevas muusikas" kapten von Trappi vanimat võsukest – 16aastast Liesli. Või lasi ta vähematel von Trappidel enda eest laulud ära esitada?

"Laulan ikka ise," ütleb Liisa naeratades. "Seal teevad aga kaasa ka professionaalsed lauljad ja kui siis tullakse pärast etendust ütlema: Liisa, seal sa laulad pool nooti madalamalt ja seal võtad pool nooti kõrgemalt –, siis mõtlen alati ahastusega, et mis pool nooti. Ma ei taju sellist asja. Kahjuks."

Liisa meelest on see üldse kahe otsaga asi, et draamanäitlejad muusikalis kaasa teevad. "Ühest küljest tahaksid sa kuulata perfektset laulu, aga teisest küljest, kui ma vaatan muusikale, kus on peaosades lauljad, siis ma ei saa ka elamust – see on minu jaoks nagu kontsert. Kas siis peaks olema laval näitleja, kes nii hästi ei oska laulda, või ideaalne laulja, kes ei oska väga hästi näidelda – see on igavene küsimus. Vist."

Muusikal kui žanr sinus õudu ei tekitanud?

Ei, mulle meeldis väga muusikalis mängida. Kurb oleks, kui sind rakendataks ainult muusikalides. Et muusikalid võtavad sinult võimaluse teha draamarolle, sest sa oled nii hea laulja. See oht on Vanemuises olemas. Õnneks minuga seda ei ole juhtunud, mul jääb vähemalt pool nooti puudu ju. (Naerab.)

Sa ei pelga siis ühtegi žanri?

Muusikalid ajavad ikka hirmu nahka, sest tajun ka ise, et ma ei saa alati noodile pihta. Ja vahepeal tuleb närv niimoodi sisse, et pean keset laulu mingi koha peal neelatama ja siis jääb kolm sõna vahele. Ma ei saa sinna midagi teha.

Kui tihti sul laval on närv nii suur, et kolm sõna jääb vahele?

Draamatükkides seda ohtu pole. Laval ei tule enam närv sisse, siis pole enam aega muretseda ega muust mõelda. Laval oled juba täielikult loos sees. Aga lava taga vahel ikka tuleb. Ma mõtlen teinekord enne lavaleminekut, et issand jumal, oli mul nüüd vaja sellist elukutset, et pean sellist närvipinget läbi elama.

Kolm hooaega Vanemuise teatris töötanud Liisa on praeguseks Tartust läinud. Nüüd ongi ta Tallinnas. Vabakutseline näitleja. Kuidas uus staatus endisele riigiteatri näitlejale tundub, Liisa esiotsa öelda ei oska: "Praegu on väga põnev. Mul on nii palju asju, mida oodata." Töömärkmik on aga vaikselt, kuid järjekindlalt täitumas. "Uued tööd on tulnud nii ootamatult, ootamatutest kohtadest ja nii iseenesest. See annab julgust."

Sinu Tartust Tallinna liikumine käis kibekähku. Miks?

Võtsin selle otsuse vastu juba aasta aega tagasi. Täiesti üleöö. Ei olnud pooleaastast või isegi paarinädalast planeerimist. Tundsin sel hetkel, et mul on tarvis mingit suurt muutust. Ja siis aasta tagasi helistas ootamatult mu õpetaja Hendrik Toompere ja pakkus mulle rolli oma uues tükis "Hävituse ingel", mis esietendus Draamateatris mullu novembris. See on imeline materjal ja mind väga paelus mõte, et saan jälle Hendrikuga koos töötada. Mu arstist elukaaslane sai Tallinnas tööd. Üürikorter, kus elasime, pandi müüki ning pidime sellest välja kolima. Ja kui ma senini polnud aru saanud, milles see suur muutus täpselt peaks seisnema, siis tol hetkel mõistsin, et pean katsetama vabakutselise eluga. Vahel on nii, et inimene peab millestki väärtuslikust ilma jääma, selleks et ta seda hinnata oskaks. Praegu oskan oma Tartus oldud aega märksa kõrgemalt hinnata.

Mingi krõks pidi sinus ikka ju käima, kui otsustasid Tartust ära tulla?

Tegelikult ei käinud. Ma ei planeerinud ju teatrist äratulemist ette. Ausalt öeldes see lihtsalt juhtus nii. Aga õnneks ei ole ma seda otsust ka väga kahetsenud. Mingi hetk olen küll mõelnud – Liisa, mis sul arus on? Sul on korralik kuupalk, saad teha tööd, mida tahad teha, sul on mingigi kindlustunne olemas –, mis hea pärast pead sa selle kõik nurka viskama?" Aga ma tunnen, et süda on rahul. Ja ma olen Vanemuisega ikka tihedalt seotud. Mul jäi ju mängukavasse hulk tükke, mida edasi mängin. Ning sügisel teen külalisena kaasa ka uues komöödias.

Mis siis sel juhul muutunud on?

Aasta, kui Liisa Tartus uusi töid ei võtnud ning oli juba Tallinnas, oli järelemõtlemise aeg. "Mõtlesin, kuidas ma ennast näitlejana ette kujutan ja millistes töödes. Kuidas ja miks ma tahan teatrit teha. Minu jaoks on olulisim see, et oleks mingi põhjus, miks konkreetset tükki tegema hakatakse. Kas on tunne, et näidend on suurepärane või tahetakse tingimata teatud inimestega koos töötada või on selle tüki tegemine minu kui inimese või minu kui näitleja jaoks oluline. Alati peaks olema midagi öelda. Minu jaoks on näitleja elukutse juures kõige valusam hetk see, kui ma seisan laval ja ei saa aru, miks ma seal olen. Miks me kõik seal oleme."

Ütlesid, et sari "ENSV" läheb sügisel edasi. Selle järgi sind vist praegu kõige rohkem tuntaksegi.

Eks see vist nii ongi, et kui oled teles, oled tuntud.

Seda on tore vaadata, aga kuidas sul kui näitlejal seda teha on?

Minul on seda põnev teha, sest mina ei olnud neil aastatel veel sündinudki, kui meie sarja tegevus toimub. Nüüd uuel hooajal, mis läheb eetrisse sügisel, jõuamegi aastasse 1985, kui mina sündisin. Hoian stseene filmides aeg-ajalt kahe käega peast kinni – kas see oligi reaalsus? Aga nüüd ma hakkan juba ära harjuma, et see nii oligi. Mulle on kogu see sari nagu ajalootund. Ning esimene sarja tegemise kogemus ka.

Võtaksid heal meelel ka järgmise sarjapakkumise vastu?

Ma ei ole küll endale piire seadnud. Eks see oleneb konkreetsest rollist. Hetkel on minu jaoks huvitav see, kui kaua on mul võimalik vabakutselisena teha tööd nii, et kõik projektid, milles osalen, oleksid mulle millegipärast olulised. On väga kurb, kui olen laval, etendus saab läbi, publik plaksutab ja ma mõtlen, miks me praegu kõik siin oleme. On kurb, kui laval on piinlik. Et kui etendus saab läbi ja ma tahan koju minna, aga ma ei julge enne teatrist väljuda, kui olen kindel, et kogu publik on lahkunud. Et ma kellegagi jumala eest maja taga kokku ei satuks. Ma tahan, et ma saaksin julgelt oma nime alla kirjutada sellele, mida just laval tegime.

Sul on seda juhtunud?

On olnud hetki, kus ma olen tõesti mõelnud, mis see siis nüüd on, mida me siin teeme.

Juhtub seda eelkõige riigiteatris?

Ma ei julge küll seda väita. Ka vabakutseline näitleja võib sattuda projekti, mida tehakse ei tea mille pärast. Aga ma tahaksingi, et igal asjal, mis ma teen, oleks põhjus. Kas või see, et tunnen – see projekt on minu kui inimese jaoks väga vajalik.

Mida aga sellised sutsud, nagu sul näiteks "Saladustes" või "Kättemaksukontoris" olid, sulle kui näitlejale annavad?

Kaamera ees töötamise kogemuse. Ma ei arva, et noore näitlejana peaksin põhimõtte pärast millelegi ütlema ei. Kuidas sa saad siis kogemusi, kui ütled kõigele ei? Näiteks kaamera ees töötamise kogemust koolis ju ei saa. Meie lennul oli nelja aasta jooksul ainult paaripäevane kiirkursus. Ma ei ütleks, et seriaalides mängimine on halvem kui teatris mängimine. Oluline on lihtsalt see, et midagi ei tehtaks ülejala. Peab säilima vastutus televaatajate ees.

Ning kes seal sarjades peaksid siis mängima kui mitte näitlejad?

Kolm aastat tagasi otse koolist Tartu teatrisse tööle asudes kõnelesid, et see oli nagu pärismaailma tulek.

Kui lõpetad kooli ära, siis arvad, et oled valmis näitleja. Sul on oma kindel visioon, kuidas teater võiks ideaalis toimida. Siis satud teatrisse ning saad aru, et sa pole tegelikult veel mingisugune näitleja. Et teater ei toimi üldse nii, nagu see sinu ettekujutustes toimib. Siis üritadki kohaneda selles uues maailmas, mis tegelikult on reaalsus.

Kuidas see teadmine kohale jõuab? Kolleegi märkusest?

Mina tajun ise seda. Kui keegi ütleb, et ma ei tea veel midagi, siis võib just juhtuda, et mõtlen trotsist vastupidi: mis mõttes ma ei tea – sa ise ei tea midagi. (Naerab.) Ikka ise jõuad mingi hetk selleni, et sul on väga pikk tee käia ja väga palju õppida.

Mida Vanemuine sulle selle kolme hooajaga õpetas?

Vanemuine andis mulle võimaluse väga palju mängida ja suuri rolle proovida.

Esimesena said kohe raskepoolse Zara rolli "Puhastuses".

Tundsin tol hetkel, et see on väga suur vastutus. Et kui ma nüüd ennast kohe esimese asjaga ajalukku ei mängi, siis on halvasti. (Naerab.)

Kuidas siis toime tulid?

(Paus.) See tükk läks nüüd maha ja sellepärast on mul hea meel.

Miks?

Kuna tegin esimest asja teatris, siis püüdsin sinna igasuguseid nippe välja mõelda, et oleks huvitavam. Näiteks tundus mulle, et Zara peaks rääkima vene aktsendiga. Meie venelannast grimeerija treenis mu hääldust.

Paar kuud hiljem sain aru, et issake, mida ma olen teinud! Aga siis oli hilja midagi muuta. Üritasin küll, aga kontseptsioon oli nii tugevalt paigas, et ma ei osanud olukorra parandamiseks enam midagi ette võtta. Mida aeg edasi, mida rohkem ma arenesin näitlejana, seda valusam oli minna lavale ja teha asju, mis tundusid mulle endale naeruväärsed.

Lõpuks tahtis Liisa asju teistmoodi teha. Tüki viimasel hooajal loobus aktsendist täielikult. "Lavastaja siiani ei tea, et selle ära võtsin, sest ta elab Inglismaal. Aga ma vähemalt üritasin mingeid asju teha enda jaoks õigemaks. Kaklusstseenid, kuhu oli sisse kirjutatud, et Zara ajab vana Aliidet kirvega mööda kööki taga. See tundus nii loll lõpuks, et tegime selle ka omaette viimasel hooajal ümber. Seda vist ka lavastaja ei tea."

Kogemustejada, mille Liisa endisest koduteatrist kaasa võtab, on igal juhul uhke. Isegi see, et ta koges valdavalt koostööd külalislavastajatega, kes tulevad ja lähevad. Liisa lisab, et neil juhtudel ei tunne lavastaja näitlejat ning vastupidi. "Sa pead paljuski ise hakkama saama. See on olnud minu jaoks kool. Ehk siis algus kursusele "kuidas saada ise hakkama"."

Nüüd sai kursus "kuidas saada ise hakkama" lihtsalt läbi?

Ei, nüüd läheb see kursus lihtsalt edasi. Tartuga sai läbi esimene klass. (Naerab.)

Aga sina kui pärnakas, miks sa üldse kolm aastat tagasi Tartusse tööle läksid?

See, et ma peale lavakat Vanemuisesse sattusin, oli küll täiesti juhuslik. Hakkasin minema noorema Hendrik Toompere sünnipäevale. Olin Kristiine Prismas, hoidsin käes õllepudelit, mille kavatsesin Hendrikule kinkida, ja mulle helistas Sven Karja, kes tollal oli Vanemuise draamajuht: "Me ei ole küll tuttavad, aga kas sa tahaksid meile tööle tulla?" Mul jäi lihtsalt suu lahti. Seisin seal, rääkisin temaga, siis helistasin emmele, siis issile, siis elukaaslasele. Lõpuks sain aru, et olen pool tundi seisnud sama koha peal, sama õllepudel käes, täiesti loll nägu peas, ning helistanud ja öelnud: mind kutsuti just Vanemuisesse tööle. Ma ei saanudki seda õllepudelit Hendrikule kinkida, hoidsin seda kodus kapi peal mälestuseks. Kui Tallinna kolima hakkasin, avastasin, et säilivusaeg oli just läbi saanud.

See oli toona su ainus tööpakkumine?

Meie kursus lõpetaski sel ajal, kui tööpakkumisi oli vähe. Oli masu. Kui lõpetas üle-eelmine lend, siis neil kõigil oli tööpakkumisi rohkem kui üks, meie kursusel oli väga tore, kui said ühegi tööpakkumise. Kord kutsus Linnateatri direktor Raivo Põldmaa meid terve kursusega enda juurde. Ta rääkis hetkeseisust Eesti teatris ja majanduskriisist ning ütles, et võib juhtuda, et me ei saagi näitlejana tööd. Et ärge siis pahandage, vaid alustage lavamehe või inspitsiendina. Kui ajad paranevad, pakutakse ka näitlejatööd.

Kuidas te sellise jutu peale reageerisite?

Võib-olla natuke ehmatas, aga Hendrik oli meisse vist selleks ajaks piisavalt süstinud entusiasmi, et kui muidu ei saa, tuleb ise teha. Nii et me keegi ei võtnud väga tõsiselt seda juttu, et meist ei saagi näitlejaid.

Pärast kooli lõpetamist jäid mõned meist vabakutseliseks, sest nad ei tahtnud Tallinnast ära minna. Minul polnud midagi selle vastu, et minna Tallinnast mõnda väiksemasse kohta ja olla teatris, kus saan reaalselt mängida.

Tegelikult ei sattunud Liisa pärast lavakat esimest korda Tartusse. Enne teist katset lavakunstikooli õppis ta kaks aastat Tartu ülikoolis semiootikat. "Ma ei teadnud, mida õppima minna, kui ma ei saanud esimene kord lavakasse sisse. Ja semiootika kõlas nii võõrapäraselt. Ma ei mäleta enam, mis ma tol hetkel mõtlesin."

Andis ülikoolitaust sulle midagi juurde?

Tundsin, et mul oli möödas see etapp, et olen esimest korda kodust ära, elan vanematest eraldi, et elan üliõpilaselu. Kui ma siis olin lavakas, sain aru, et see, mida ma siin teen, on minu enda jaoks. Et ma oskan võib-olla sellest võtta maksimumi. Et mind ei paelu enam pidu-pidu ja uued sõbrad, et noorusehullus oli Tartus mööda saanud.

Täiel rinnal õppetööle?

Seda ma ka päris ei tahaks väita. (Naerab.) Mõtlen, et praegu oleks väga tore minna uuesti kooli ja teha uuesti see neli aastat läbi. Nüüd, kui tean, mis näitlejaelu on, oskaksin kõrva taha panna neid asju, mida tegelikult vaja läheb. See, et Hendrik mind oma tükki mängima kutsus, oli minu jaoks ka natuke kool pärast kooli. Hendrik ütles mulle otse: "Liisa, mis asja sa teed, sellest maneerist tuleb sul nüüd küll lahti saada ja niimoodi küll rääkida ei tohi."

Mismoodi sa siis rääkisid, et õpetaja märkuse pidi tegema?

Hendrik nimetas seda laulmiseks. Et ma ei pane punkte lause lõppu, vaid laulan teksti maha. On vajalik, et keegi ütleks neid asju, sest ma ise ei taju kõike. Kui keegi midagi ütleb, siis ma ei solvu. Võtan selle teadmiseks ja parandan ennast.

Sina pigem ootad ütlemist?

Ootan küll. Seda, et keegi ütleks konstruktiivseid asju.

Kriitikat sa ei karda?

Kardan ikka. Kui ma tunnen, et tegutsetakse õige asja nimel, siis ma ei karda kriitikat – tean, et vähemalt mina olen andnud endast 100 protsenti. Ideaalne näide on "Tappa laulurästas", mille Vanemuises Urmas Lennukiga tegime. Ma lähen lavale ja kui peaks juhtuma, et see tükk sel õhtul mitte kellelegi ei meeldi, on mul sellest täiesti ükskõik, sest see lavastus on tehtud nii siiralt, et alati, kui lõpus läheb pimedaks, on mul pisarad silmas ja ma tunnen, et see on nii õige asi.

Mõne teise lavastusega on sul sarnast tunnet ette tulnud?

Seda ma otsingi vabakutselisena. Et oleks neid tükke, millega mul tekiks see tunne. Olulisim on jääda iseenda vastu ausaks. Et süda oleks rahul.

Teatri liinitööline sa siis ka olla ei taha, et uuslavastuste käskkirjad on seinal ja palun väga – teie roll, näitleja Pulk.

Ma ei saa seda ka öelda, et mulle ei meeldiks riigiteatri süsteem. Arvan, et iga asja jaoks on oma aeg. Ju siis täna pole minu aeg seal olla. Võib-olla ülehomme ma jälle armastan neid käskkirju seina peal. Ma ei välistaks mitte midagi.

Kommentaarid

Urmas Lennuk, kirjanik ja lavastaja "Liisa, Liisa, Liisa. Liisal on tegelikult juba nii rõõmus nimi, et seda kuuldes läheb tuju iseenesest heaks. Aga kui Liisast näitlejana rääkida, siis on üks liisalik lugu küll. Tegime "Tappa laulurästaga" proove. Kaljujärv ja Olmaru tegid all stseeni, mina vaatan, et Liisa roomab ülemisel serval. Mõtlesin, et paljugi mis, kaotas midagi, ja tegime aga stseeni edasi. Järgmises proovis sama koha peal, Liisa jälle roomab üleval! Ja kolmandal korral sama! Läksin siis pärast proovi, küsisin vaikselt, kas ta ikka teab, mis tema ülesanne selles stseenis on. Liisa vaatas oma suurte silmadega mulle otsa ja vastas, et teab küll, aga ta tahtis lihtsalt vaadata, kuidas meistrid mängivad. Ka hiljem jäi silma, kuidas ta alati, silmad pärani, teiste stseene vaatas. Minu arust on see tal näitlejana juba ürgolemuses, et ta peab kohe kõike teada saama, mis proovides tehakse. Ja ta, sinder, oskab selle kõigega ka midagi peale hakata! On olnud ikka suur õnn temaga töös kokku puutuda."

Ain Mäeots, "ENSV" lavastaja "Alati, kui Liisa võtteplatsile tuleb, läheb kõigil tuju heaks. Isegi siis, kui on raske päev. Liisa ei pea pingutamagi, aga kõik kuidagi leebuvad: "Näe, Liisa tuli!" Ju siis temast kiirgab midagi. Peale selle on temaga väga kerge töötada: ta on enda vastu nõudlik, teeb sisulist tööd ning on paindlik. Ta ei suru ennast raamidesse, et olen selline, võtke või jätke, vaid on alati valmis uusi asju proovima.

Kui inimene on mulle sümpaatne, siis on ta minu jaoks naljakas. Heas mõttes. Võtteplatsil käib aasimine ja lõõp, vanemad näitlejad tavatsevad lõõpida nooremate kallal. Kuna Liisa pole nõukaajal elanud, siis on teda hea tillitada. Ta jääb ju alati uskuma. Kui teised ei suuda enam naeru pidada, siis saab ta aru: "Jälle tillitati!"

"ENSV" võtteplatsil, ses majas, kus filmisime, on muide Liisa Pulga nimeline noaauk. Uksevitraaži sees. Liisa pidi võtte käigus noa seina viskama, aga suutis visata täpselt meeter mööda ja tabas ukseklaasi. See auk jääb igaveseks meenutama Liisa Pulga noaviskamisvõimeid. Neid tal ei ole. Ning see on ka ainuke etteheide, mida talle võib teha."

Liisa Pulk

• Sündinud 12. juunil 1985 Pärnus • Lõpetanud 2004. aastal Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ja jätkanud õpinguid Tartu ülikoolis semiootika ja kulturoloogia erialal. • Lõpetas Lavakunstikooli XXIV lennu 2010. aastal. • 2010–2013 Vanemuise teatri draamanäitleja. • Alates juunist 2013 vabakutseline näitleja. • Peale teatrilava mänginud telesarjades "ENSV" (ETV, 2010), "Kättemaksukontor" (TV3, 2010), "Saladused" (Kanal 2, 2009). Osalenud aastavahetusprogrammis "Tujurikkuja" (ETV, 2009), laulab ansambliga Regatt muusikavideos "Kui kunagi veel näeme" (2011).

Lavaka XXIV lend koguneb Viinistus

Lavastuse "Mõnikord on kõik nii selge" algimpulss on neuroloog Oliver Sacksi raamat "Mees, kes pidas oma naist kübaraks", mis kirjeldab erinevaid kummalisi tajuhäireid, mis tõstatavad küsimuse: mis on õieti reaalsus?

"Selle tüki tegemine ongi hetkel minu jaoks see kõige õigem asi. Koos on inimesed, kellel on sarnane teatrinägemus ja vajadus koos seda ellu viia," räägib Liisa. Trupi moodustavad tema kursusekaaslased lavakunstikooli XXIV lennust.

"See on projekt, mida oleme kursakaaslastega pikalt mõtetes mõlgutanud. Kaks aastat juba. Oleme lihtsalt otsinud aega, mis kõikidele klapiks." Trupp teeb Liisa sõnul kõike ise: "Ise kirjutame, ise improviseerime. Meil pole inspitsienti, rekvisiitorit, kostümeerijat. Kui vaja, saeme ise poodiume. See tekitab palju suurema vastutuse selle eest, mis lõpuks välja tuleb."

Dramaturg on Maria Lee Liivak, lavastaja Kertu Moppel. Mängivad Hendrik Toompere jr jr, Jüri Tiidus, Roland Laos, Lauri Kaldoja, Katariina Ratasepp, Maarja Mitt, Liisa Pulk.

Lavastust, mis esietendus eile Viinistu kunstimuuseumis, mängitakse 28. juulini.

18 KOMMENTAARI

h
hm 2. juuli 2013, 08:28
väga tore näitleja, vaatan mõnuga ENSV'd, sinna on kokkupandud tugev seltskond, eriti meeldib Helene Vannari naabrimutina.
j
Juho 30. juuni 2013, 18:38
Liisa mängib vääga hästi ja ilmekalt,aga tee alles algab.See "radist",kes seal sõnuleb,pole veel kaineks saand.Anna aaega arenemiseks,ega kool veel näitlejas tee.Küll ta tuleb.
Loe kõiki (18)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee