Eesti uudised

Koolikiusamise ohver: "Mind kutsuti lõbunaiseks, loobiti lumega ning lükati peaga vastu kiviseina!" (51)

Piret Parik , 11. juuni 2013, 06:59
Pilt on illustreeriv. Alamy
"See lumesõda, mis mulle korraldati, polnud üldse sõbralik. Kaks poissi hoidsid jõuga kinni, kolmas viskas pallidega ja hõõrus lumega näkku," meenutab koolis karmi kiusamist ja vägivalda taluma pidanud naine. Kirjeldatud episood oli vaid üks paljudest.

Mari-Liis (nimi muudetud) on 20aastane. Tal on hea töökoht, armastav poiss-sõber ja kena kodu. Kuid tema elu ei ole alati nii roosiline olnud – veel kuus aastat tagasi oli see täielik põrgu, täis piinu ja kannatusi. Ta pidi aastaid taluma mõnitamisi ja füüsilist vägivalda. Mari-Liis on koolikiusamise ohver.

"Raske on öelda, millal, kelle algatusel või mispärast see algas. Inimesed on pärit eri taustaga peredest. Kui vanemad on nii-öelda ebapädevad inimesed, siis see ei tähenda veel, et nende laps oleks samasugune. Või kui vanemad on rikkad ja edukad, siis nende laps ei ole ilmtingimata hellitatud. Kuid kahjuks just selle põhjal koolilapsed teisi õpilasi hindavadki," jutustab naine.

Kuigi enamasti hakatakse kiusama õpilasi, kes erinevad teistest välimuse poolest, põhjustas Mari-Liisi ohvriks langemise just tema vanemate staatus. Kiusajaks oli seejuures tema koolikaaslane, kelle vanemad töötasid samamoodi kõrgemal ametipositsioonil. "See noormees kiusas ka teisi lapsi, aga ühel hetkel ta ilmselt otsustas, et oleks lahe ka mind sihtmärgiks võtta," räägib ta. "Olin koolivägivalla ohvriks väga jõhkral ja inetul viisil."

Mari-Liisi kiusajal oli nii-öelda oma gäng. "Kuni see kamp tema seljatagust kaitses, oli noormees kõva tegija. Üksi olles hoidis ta end aga pigem tagasi," meenutab Mari-Liis.

Poistekamp ühe tüdruku kallal

Neiu oli alles 12aastane, kui terroriseerimine alguse sai. "Kiusamine kestis vahelduva eduga kokku umbes kolm-neli aastat," meenutab Mari-Liis. Ette tuli nii väga hullu kui ka rahulikku aega. "Põhimõtteliselt öeldi mulle kõike, mida sülg suhu tõi. Polnud ka vahet, kas see oli otseselt minu, mu sõprade või lähedaste kohta," ütleb ta. "Mäletan väga inetuid sõnu – ühel päeval olin ma lits, teisel päeval hoor ja nii edasi."

Mõnel korral pidi tüdruk taluma ka päris karmi füüsilist vägivalda. "Kõigepealt meenuvad talvised jalutuskäigud: läksin poodi või kõndisin niisama ringi, aga kui kiusajate kampa nägin, üritasin kiiresti suunda muuta. Mõnikord pääsesin ilusti, aga kui nad mind märkasid, läks olukord kahtlaseks," jutustab naine.

"Mulle korraldati ikka korralik lumesõda ja see polnud üldse sõbralik. Kaks poissi hoidsid mind jõuga kinni, kolmas viskas lumepallidega ja hõõrus lumega näkku," mäletab Mari-Liis.

"Üks vahejuhtum meenub mulle ka koolis vahetunni ajast. Seesama noormees lükkas mu pea ees vastu kiviseina – nii kõvasti, et lõpetasin arstikabinetis. Pääsesin küll haavadeta, aga suured sinikad katsid mu keha veel pikalt. Kooliõele ei julgenud ma muidugi öelda, mis tegelikult juhtus – valetasin talle, et kukkusin," pihib ta.

"Kooli tualetis sai ikka pisaraid valatud!"

Väga intensiivsel kiusamisperioodil valetas tüdruk koolis käimise kohta ka oma vanematele. "Hommikuti ütlesin neile, et lähen kooli, aga tegelikult veetsin oma päevad sõbranna juures niisama tšillides," jutustab Mari-Liis. "Koolis käisin ainult siis, kui oli väga tähtis kontrolltöö." Palju puudumisi ja saamata hindeid tõid kaasa aga rohkelt käskkirju.

Esialgu oli tüdruk abi ja toetust otsinud ainult sõpradelt, kuid kui asi oli juba nii kaugele jõudnud, et kiusaja hakkas kooliski füüsilist vägivalda kasutama, pöördus ta psühholoogi poole. "Peale seda viimatikirjeldatud intsidenti olid minu enda jaoks nagu kõik piirid ületatud. Samuti helistas õpetaja minu põhjuseta puudumiste pärast vanematele ning siis oli aeg ka neile tõtt rääkida," räägib naine.

Õnneks olid Mari-Liisi vanemad väga toetavad ning kuna noormees lõpetas samal aastal kooli, siis lõppes ka kogu senine terror. "Tänu ema-isa abile sain ma kiusamisest lõplikult üle," lausub ta. Tagantjärele mõeldes ei tunne naine kiusaja suhtes midagi, isegi viha mitte.

Kiusamise ajal tundis Mari-Liis ennast aga väga vastiku inimesena. "Mõtlesin, et mind kiusataksegi sellepärast, et ma ise olen halb inimene. Tundsin end pidevalt häbistatuna ning see tekitas minus igasuguseid emotsioone," meenutab ta. "Kord karjusin, teinekord naersin ja siis nutsin – kooli tualetis sai salaja ikka korralikult pisaraid valatud."

Kuigi Mari-Liis on eluga edasi läinud ja kiusamise minevikku jätnud, on see ikkagi temasse sügava jälje jätnud. "Sellel ajal ma ei mõelnudki, kuidas kiusamine mulle tulevikus mõjuda võiks. Aga kuna toonased juhtumid leidsid mõnikord aset just õhtusel ajal, siis ei julge ma näiteks praegu üldse üksi pimedas olla. Ma ei mõtle enam nendele asjadele niipalju, aga üksi jalutades kipun ikka pidevalt selja taha vaatama – tekib niiöelda déj? vu efekt," jutustab naine.

Mari-Liis soovitab inimestel, kes on sarnases olukorras, kindlasti abi otsida. "See pole häbiasi või kaebamine, vaid iseenda päästmine," ütleb ta. "Üksi on väga raske sellise koormaga hakkama saada, aga elu väärib võitlemist, sellepärast peab ka abi saama."

Koolikiusamine oli, on ja jääb alati mingil kujul eksisteerima, usub Mari-Liis. Loodan aga, et õpilased on muutnud sallivamaks ning õpetajad ja lapsevanemad suudavad kas või natukenegi seda kontrollida," arutleb ta. "Õpilased peaksid teineteist austama ja mõtlema sellele, et kõik, mida nad teevad, tuleb neile endale kunagi ringiga tagasi."

Kuidas teha lõpp koolikiusamisele

Nii kannataja kui ka kiusaja tahavad abi – mõlemad vajavad turvalisust ja tunnet, et nad on olulised ning kuuluvad kellegi hulka.

Kannataja esmaabiks on usaldusisikuga (lapsevanem, sõber, õpetaja, koolipsühholoog) rääkimine. Sageli on kiusamise ohver ise nii hirmul ja muresse uppunud, et ei oskagi end aidata. Mure jagamine aitab aga probleemile koos sobivaid lahendusi leida. Ja olgugi, et enamasti on kõik klassis toimuvast kiusamisest teadlikud, hakatakse sekkuma alles siis, kui keegi sellest valjusti räägib.

Lapsevanem peaks julgustama oma last murest rääkima. Kui laps aga räägibki toimuvast kiusamisest, tuleb väga tundlikult ja targalt edasi tegutseda. Kiusajale kraesse kargamine ei ole õige lahendus, sel võib hoopis vastupidine efekt olla. Tõhusamad sekkumised on konfliktilahenduse põhised, väärtustades mõlema osalise panust ja tahet.

Kiusamise lõpetamiseks rakendatakse niinimetatud ühise mure meetodit. Eesti koolides on rohkelt tugispetsialiste ja õpetajaid, kes peale kiusamise lõpetamise annavad osapooltele ka positiivse konflikti lahendamise kogemuse. Nii õpitakse edaspidi ise sarnaseid olukordi edasi viivalt lahendama. Aga kindlasti on vaja tegeleda mõlema poole abistamisega!

Kiusamisvaba kooli programmiga on Soomes liitunud 90% koolidest

"Tõenäoliselt ei õnnestu kunagi sada protsenti kiusamist ära hoida, kuid kiusamisvaba kooli programm suurendab võimalust, et selle tagajärjed ei oleks nii tõsised," kommenteerib KiVa eestvedaja Kristiina Tropp.

Kiusamist on igal pool, kus inimesed on sunnitud pikemat aega koos olema, ka töökohtades, kuid sellest räägitakse oluliselt vähem. Kiusamisvaba kooli ehk KiVa programm on Turu ülikoolis välja töötatud süsteem koolikiusamise vähendamiseks. 2013. aasta sügisel käivitub pilootaasta ka Eestis, mille eesmärk on kohandada programmi vastavalt meie koolidele ning kontrollida selle tõhusust.

"KiVas on kokku koondatud parim nüüdisteadusteave ja praktiline kogemus ning see sisaldab laias valikus konkreetseid materjale õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele," ütleb Tartu ülikooli õppejõud ja KiVa programmi eestvedaja Kristiina Tropp.

"KiVa toimib kolmel tasandil – ennetav, sekkuv ja uuriv. Ennetuslikud tegevused koosnevad teavitusest, lapsevanemate kaasamisest ja õpilastele mõeldud KiVa tundidest," räägib Tropp. "Sekkumisi viivad läbi spetsiaalse ettevalmistuse saanud õpetajad ning iga õppeaasta lõpus tehakse ka uurimus olukorra kaardistamiseks."

Soomes on KiVa programmi põhjalikult uuritud. "Tulemustest selgus, et programmiga vähenes olulisel määral nii teiste kiusamine kui ka kiusamise all kannatamine ning seda mitmes vormis: füüsilises, sõnalises ja ka küberkiusamises," jutustab eestvedaja. "Avaldus ka mitu positiivset tulemust – suurenes kooli meeldimine, aga ka õpimotivatsioon ja õpiedukus. Samuti paranesid suhted kaaslastega ning vähenes õpilaste ärevus ja depressiivsus."

Praeguseks on juba 90% Soome üldhariduskoolidest KiVaga liitunud. Programmi on rakendatud ka Rootsis, Hollandis, Whalesis ja Delawares USAs.

51 KOMMENTAARI

e
Elust enesest 26. aprill 2016, 23:03
t
13. juuni 2013, 11:55
Taaskord jõuan tõdemuseni, et Õhtulehe otsustajad on väga näruse hingeeluga: on arusaadav kui tasuliseks tehakse mingid kõmuteemad, kuid ühiskondliku ja sotsiaalse väärtusega artiklite tasuliseks tegemine näitab ülimat küünilisust ja mölaklust.
Loe kõiki (51)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee