Eesti uudised

Pimekohviku giid: "Sealpool, kus heli on kõrgem, on avarus. Kus heli madalam, tajun seina..." 

Kristiina Tilk, 8. juuni 2013 08:00
KOHVIKU GIID: Heidi ei pea enda nägemispuuet raskeks haiguseks, vaid lihtsalt üheks elukorralduse muutuseks. Foto: Teet Malsroos
Lauluväljakul võib iga soovija siseneda pimedate maailma – selles on nii pime, nii pime ja välja tulles on valgus valus

"Sa pead kuulama minu häält, muud müra ei tohi tähele panna," juhendab mind giid Heili. Koputab oma abilise, valge kepiga vastu maad ja laseb mu käest lahti, kutsudes sisenema pimedate maailma.

"Mina kombin kepiga, et leida teele jäävad takistused, sina tule selle järgi, kust heli kostab," õpetab ta.

Lauluväljakul koguperepeol "Puude taga on inimene" on avatud pimekohvik, mis annab nägijatele võimaluse siseneda pimedate maailma ja omal nahal tunnetada, missugune on nende argipäev. Abiks on nägemispuudega giidid-teenindajad.

Kohviku ust varjab must kardin. Kui see selja taga kinni vajub, jääb vaid pimedus. Liikudes tuleb parema käega ümbrust kompida. Giid Heidi soovitab teise käe tema õlale toetada.

Esialgu toetungi õlale, ent kui ümbritsev pimedus hakkab silmadele lausa haiget tegema, soovitab Heidi silmad kinni panna.

Käed ja kõrvad said uue mõtte

Turvalisem tundub tema käest kinni hoida. "Sa pead kuulama ainult minu häält, muud müra ei tohi tähele panna," juhendab Heidi ja koputab oma abilise, valge kepiga vastu maad ja laseb mu käest lahti:

Astume edasi, kuni Heidi palub mul taas käe ulatada. Jõuame kohvikuleti äärde. Ehkki ma ei taju endiselt ümbritsevat, ütleb Heidi: "Siin on teenindajad. Toeta käed letile ja tunneta seda."

Käte all on külm pind. Kivi? Kohvikuteenindajad on selge häälega. Tellin endale teed ja saiakese.

"Tunneta kätega. Kui toit letil, siis libista vaikselt kätt edasi, ära seda kõrgemale tõsta. Suhkru ja teepaki soovitan siin tassi panna," jagab Heidi näpunäiteid.

Kohvikulaua leidmine pole eriline kunst – ma lihtsalt koperdan selle kõrval seisvale toolile otsa. Üritan lauda tunnetada ning panen asjad ettevaatlikult sellele.

Asun uuesti tooli otsima ja satun hetkeks segadusse, sest ei mõista, millisele toolile ma täpselt istuma peaksin.

Tundub, nagu oleks seljatugesid rohkem, ja sellele saan kinnitust Heidilt: "Meie laua ümber on neli tooli." Heidi elu pimeduses on kestnud 55 aastat. Nägemine kadus viieaastaselt. "Ema ei saanudki alguses aru, et ma ei näe. Riidles veel, et laps ei mõista tähti. Selgus tuli, kui ma vastu puud jooksin," räägib Heidi.

Valusaid emotsioone tal koos nägemise kaotamisega ei olnud. "Eks lapsena oli see minu jaoks üks elumuutus, ei muud. Lihtsalt tuli ümber harjuda. Oli keerulisem ronida vendadega kivide ja puude otsa, sest ma ei näinud enam ohte." Ta ütleb, et nii palju on talle nägemist veel jäänud, et suudab eristada valgust pimedusest. Ähmaselt silmab tumedaid kogusid, heledaid värve ta ei näe.

Koolis käis Heidi koos saatusekaaslastega. Punktkiri sai kiiresti selgeks. Tööd ta sai harjavalmistajana ja teeb seda siiani.

Tõsi, tellimusi on väheseks jäänud – peamiselt raudteepuhastusharjad. "Kätega ma tunnetan materjale, suurust, kuju. Kuulmine on oluline, et ära tajuda, kus võib takistus olla. Sealpool, kus heli on kõrgem, on avarus, ja seal, kus madalam, tajun seina."

Heidil on ka juhtkoer. Ilma ta oma elu enam ette ei kujutagi.

"Temaga saab palju liikuda. Õpib marsruudi selgeks ja juhatab mind vastavalt käsklustele üle tee, teise tänavasse ja pingile istuma. Eks mõnikord ta ei taha tööd teha ka. Nagu väike laps on. Tahab mängida, istub maha ja mõtleb, et nüüd ma ei taha midagi teha. Ja ei teegi," muigab Heidi ja ütleb, et ajani, mil koeral pole rakmeid, on ta tavaline seltsiline, kuid pärast nende kinnitamist algab tal tööaeg.

Vaid poes käies ei piisa koerast ja läheb vaja teise inimese abi, sest asju ei lubata katsuda.

Ometi ei leia Heidi, et tal oleks puude tõttu midagi tegemata jäänud: "Tööl käisin, abiellusin ja kasvatasin kaks last suureks."

Tahaksin teada oma laste nägu!

Kas sa kujutad nende välimust vaimusilmas ette? "Ei. Ma võin kirjelduse järgi mingi pildi kokku panna, aga näojooni ma ju ei näe. Ma olen mõelnud, et tahaksin teada, millised lapsed ja lapselapsed on, kuid tean, et seda võimalust ei avane mul mitte kunagi," räägib Heidi.

Ta lisab, et vabal ajal meeldib talle lugeda. "Selline programm on, mis loeb teksti ette. Mul on palju ajalehti tellitud ja loen neid iga päev. Raamatuid samamoodi."

Asume kohvikust lahkuma. Tee turvalise tooli juurest viib esmalt krobelisena tunduva seinani ning seejärel palub Heidi mul katsuda külma posti ja leida sealt üles üks "asi".

Kombin ja kombin, kuni surun käe kuskile sisse – prügikast.

Järgmiseks tutvustab Heidi mulle sooja ja ilmselt puidust eset ning palub arvata, mis see on. Millegipärast tundub, et see on pruuni värvi. Käega üle libistades tundub see pisikese pingina. Heidi aga tõstab "pingi" klapi üles ja palub mul seal all leiduvat tunnetada. Kogemata ühele klahvile vajutades saab selgeks, et see on klaver.

Ületan viimased takistused – uksepiidad – ja on aeg tagasi valguse kätte minna. Heidi palub mul silmad kõvasti kinni pigistada: "Hoia neid kinni. Ma ütlen sulle, millal võid silmad vaikselt lahti teha."

Teen täpselt nii, nagu ta õpetab. Taas päevavalgust nähes on silmadel ikkagi korraks väga valus.

Heidi märgib, et seda ütlevad peaaegu kõik pimedate maailma sisenenud nägijad: "Nad on öelnud, et valgus on pimedast välja tulles valus. Isegi väga valus."

Mida näeb ettevõtmisel "Puude taga on inimene"

Koguperepidu "Puude taga on inimene" peetakse Tallinna Lauluväljakul täna teist päeva. Selle idee autor Eestis on Sülvi Sarapuu, kes sai inspiratsiooni sarnastest festivalidest Soomes.

Koguperepidu toob sõltumata puudest või selle puudumisest hoolimata kokku muusikud, näitlejad, tantsijad, kunstnikud, sportlased ja käsitöömeistrid. Teiste seas "märkavad puude taga inimest" Siiri Sisask, Vaiko Eplik ja Eliit, Marten Kuningas ja Etturid ning Eesti Pimedate Liidu puhkpilliorkester.

Avanevad uudsed kogemustoad, pimekohvik ja lasteala. Kõige puhul on mõeldud nii puudeta kui ka puudega inimestele, mis tähendab, et esitletav looming on varustatud kirjeldustõlke, viipekeele, subtiitrite ja muu tarvilikuga.

Avatud on ka ühenduste ala, kus saab täiendada teadlikkust erivajadustega inimese temaatika vallas: pakutakse esmatasandi nõustamist, jagatakse informatsiooni, vahendatakse kontakte. On filmi-, tantsu-, teatri-, spordi-, kunstiprogramm ja käsitöölaat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee