Elu

Naisalpinist Anu: võin küll kaotada sõrmeotsad, aga ma ei kahetse midagi! (26)

Kais Allkivi, 1. juuni 2013, 08:00
KANGE NAINE: Oht suuremast osast sõrmeotstest ilma jääda ei röövi Anu Nõuliku näolt naeratust. Tähtis on see, et ta tuli Himaalajast tagasi võitjana, mitte loobujana. Ja mis kõige tähtsam – elusana. Kannatada saanud käsi varjab ta mustade kinnastega.  Teet Malsroos
Esimese eestlannana üle 8000meetrise mäe tippu jõudnud Anu Nõulik sattus Himaalajas surmaohtu

"Ma jään tõenäoliselt ilma peaaegu kõigi sõrmede ülemistest lülidest. Ainult vasaku käe pöial jäi terveks," nendib Aasias Cho Oyu mäel 7500 meetri kõrgusel tormilõksu jäänud ja 40kraadises pakases ööbides raskeid külmakahjustusi saanud Anu Nõulik imetlusväärse rahuga. Võinuks minna palju hullemini.

Samal teemal

"Mulle hakkas küll tunduma, et nii see siis käibki. Nii siis inimesed mägedes ära lähevadki," meenutab Anu hirmuööd, mis järgnes maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho Oyu tipu vallutamisele 13. mail. Juba siis, kui nad koos abikaasa Uko Nõuliku ja šerpast teejuhiga (šerpad on Himaalaja nõlvadel elav kõrgmäestikurahvas) viimaseid tunde 8201 meetri kõrguse mäetipu suunas rühkisid, hakkasid pilved pahaendeliselt kogunema. "Iga sammuga need aina tihenesid meie ümber. Kui me hommikul pool kümme tippu jõudsime, olime täiesti halli pilve sees – ümberringi ei olnud mitte midagi näha," räägib Anu.

Üleval said nad olla vaid kümme minutit, sest murelik teejuht kannustas neid kähku lahkuma. "Tuul hakkas tõusma. Kõva tuult on sellel mäel ikka, aga torm, mis meid tabas, oli midagi erilist. Tuul lõi jalad alt, minu kehakaalust püstipüsimiseks ei piisanud. Vahepeal lehvisin ma nööride küljes, mida mööda me laskusime, nagu pesu! Mul oli tunne, et kas siis nüüd lähebki kehvasti. Kuskile polnud varju minna, tipp on lage," räägib Anu. Ehkki algul plaanisid nad ööbida keskmises laagris 7100 m kõrgusel, oli suur vedamine seegi, et nad pärastlõunaks lähimasse, 7500 m kõrgusel asuvasse laagrisse tagasi jõudsid.

Kiirtrükkijaks ja kaljuronijaks enam ei saa

Ülimadal tugevdatud kaartega telk, mida tuulel ei õnnestunud pikali lükata, pakkus neile kaitset, kuid 39kraadine pakane tegi oma töö. "Järgmiseks päevaks olid mu sõrmed tumelillad, paistes ja valutasid meeletult. Ilmselt hakkas organism oma perifeerseid süsteeme välja lülitama. Kurnatus oli selline, et keha ei suutnud end enam kaitsta," oletab Anu, kes võitles samal ajal ka nägemishäiretega.

Niipea, kui torm vaibus, jätsid nad enamiku asju – ka telgi, mis arvatavasti siiani samas kohas seisab, – maha ja laskusid nii kiiresti, kui Anu kahjustatud käed lubasid. "Ma pidin nende kätega kõiki abivahendeid kasutama. See oli üsna valulik, kõiki sõrmi katnud külmavillid lõhkesid," kirjeldab ta viimaseid katsumusi enne, kui ta baaslaagris austerlaste ekspeditsioonirühma kuuluvatelt arstidelt esmaabi sai.

"Nad ravitsesid mu käsi nii palju, kui see olemasoleva meditsiinivarustusega võimalik oli. Nende nõudmisel organiseeriti mulle ka järgmiseks päevaks transport Katmandu haiglasse. Meie jaoks hoiti isegi Hiina piiri kümme minutit kauem lahti. Tavaliselt on see avatud kella viieni, aga nad olid vastutulelikud," ütleb Anu tänulikult.

"Katmandu arstid konstateerisid, et see on kolmanda astme külmetus ja on suur võimalus, et sellele järgneb amputeerimine. Mul on olnud aega selle mõttega harjuda. See uudis ei olnudki nii suur šokk, sest ma nägin ju kohe kahjustuse ulatust," tunnistab Anu. Täpselt nädala eest poolteisekuuselt ekspeditsioonilt naasnud alpinisti siinne raviarst pole veel lõppotsust teinud. "Ilmselt tuleb operatsioon, mille käigus üheksa külmunud sõrmeotsa eemaldatakse," arvab Anu, kuigi lootus sureb viimasena. "Igal juhul usun ma, et arst teeb kindlasti kõik, et mu käte funktsioone võimalikult hästi säilitada."

Majapidamine on praegu abikaasa Uko õlgadel, kelle sõrmeotsad on lihtsalt tundetud ja ajavad nahka – see olevat tavaline pärast iga kõrgmäel käiku. "Tema teeb süüa, peseb nõusid ja aitab mind, kui vaja. Poeg aitab mul kampsuninööpe kinni panna. Seda ma vist ei saa enam kunagi ise teha," nendib Anu.

"Loodan väga, et pärast taastusravi saan ma tulevikus tavaeluga ise hakkama. Muidugi tuleb endale aru anda, et kududa, õmmelda ega klaverit mängida ei suuda ma ilmselt enam kunagi. Enim on mul kahju sellest, et kardetavasti ei ole must edaspidi kaljuronijat, kellel aitavad just ülemised sõrmelülid toetuspunkte leida. Kui, siis saan seda teha ainult köie ja haaratsi abiga," ütleb koos teiste Jaan Künnapi alpinismiklubi liikmetega pühapäeviti kaljuronimist harrastanud Anu kahjutundega. Jääronimist loodab ta siiski jätkata, kui jääkirkat vähegi peos saab hoida.

"Eesti entsüklopeedia" toimetaja ei pelga, et trauma takistaks tal arvutiga töötamist jätkata: "Sellist kiirtrükkijat, nagu ma olin, minust enam ei saa, aga toimetamistöös pole kiirusel erilist tähtsust, sest sa pead ju artikli sisu peale mõtlema ja laused oma peas kõigepealt ritta panema. Ma usun, et selle väikese klahvivajutusega saan ma ikka hakkama. Kasutan praegugi klaviatuuri, kuigi ma ei tunne sõrmeotstega midagi."

Kahetseks, kui tipp jäänuks võtmata

Kas lõiv, mida ta eneseületamise nimel maksis, pole liiga suur? "Ei, ma ei kahetse!" on Anu kindel. "Ma oleksin meeletult kahetsenud, kui mul polekski avanenud võimalust üritada sellisesse tippu ronida." Tema sõnul jäävad ronimata tipud mägironijat kogu eluks kummitama. Sestap ei andnudki nemad Ukoga alla, kui nendega koos alustanud grupid üksteise järel loobusid. Lumevaesest talvest tingitud kehvi ronimistingimusi trotsides olid eestlased esimesed, kes sel aastal Cho Oyu tipus seisid.

Tagantjärele targana oleksid nad tipputõusuga siiski mõne päeva viivitanud, sest hiljem pööras ilm päikeseliseks ja tuulevaikseks. "Ilmateade lubas, et just meie tipupäeval on pisut vähem tuult ja parem ilm kui eelmistel päevadel," räägib Anu. Osanuks keegi satelliittelefoni abil välismaailmaga ühendust pidanuist paari tormi eest hoiatada, oleks nad allapoole laskunud ja paremat päeva oodanud.

Anu, kes on varem käinud Kaukasuses 5642meetrise Elbruse tipus ja Hiinas Kunluni mäestikus 7546meetrise Muztagh-Ata tipus, ei luba, et Cho Oyu tema viimaseks mäeks jääb. "Minu käest on palju küsitud: miks sa käid seal mägedes," ei salga Anu, kes alustas mägimatkamist 1990. aastal ja on neli viimast aastat tegelnud kõrgalpinismiga. "Mul on oma ala vastu kirg. Miks keegi tahab kaugust hüpata või rattaga sõita? Miks purjetas Jaan Tätte aasta otsa maailmamerel? See on seletamatu asi. Mõni ütleb poeetiliselt, et kes on korra mägedeõhku hinganud, tahab sinna alati tagasi – see on mägede kutse. Kuigi ma arvan, et ei ole vaja seda üle poetiseerida. See on sport nagu iga teine," leiab Anu. "Ma ronin mägede tippu, et iseennast ja oma võimeid proovile panna."

Ronimine ööpimeduses ja lahti tulnud köied

Kui tavaliselt katab Tiibeti-Nepali piiril asuva Cho Oyu nõlvu paks lumi ning tugiköit pole mäkketõusuks eriti tarviski, siis lõppenud talvel ei tulnud lund peaaegu üldse juurde. "Uskusime naiivselt, et Cho Oyu on neljateistkümne üle 8000meetrise mäe hulgast lihtsaim. Ronimine kulges mööda helesinist jääd ja paljaid kivimeid. Lisaks on liustik viimaste aastate jooksul kuju muutnud: kirjeldustes oli mainitud vaid ühte umbes 50meetrist jääseina kusagil 6800 meetri peal, aga see jääsein oli kõrgemgi ja pärast seda tuli üle ronida veel viiest või kuuest väga sarnasest seinast," kirjeldab Anu tänavusi raskeid tingimusi.

Teine ärevushetk tabas neid ööpimeduses tipu poole pürgides: "Alustasime tipputõusu otsmikulampide valgel juba veidi enne südaööd, et hommikuks kohale jõuda. Teel tippu oli paar keerulist graniitkuluaari (piklikku süvendit taimkatteta nõlvas – K. A.). Ühes neist kukkus mu abikaasa minu kohal viis meetrit allapoole, kuna vana, aastaid tagasi üles pandud köis tuli lahti. Mina nägin pimedas ainult, kuidas tema kassidest vastu kivi sädemeid lõi. Seepeale tuli lahti pirakas pikliku kujuga kivi, mis lendas mulle rindu ja lõikas oma terava servaga mu sulejopesse paarikümnesentimeetrise lõhe, nii et mulle sulepilv näkku lendas. Õnneks rippus kõrval peotäis vanu köisi, millest Uko sai kinni haarata."

Unistas Himaalajast lapsepõlvest peale

10. aprillist 25. maini väldanud ekspeditsioonil täitus Anu ammune unistus näha oma silmaga kõrgeimat mäge Džomolungmat ehk Mount Everesti, mis on Cho Oyust linnulennul 40 km kaugusel. "Ühel ilusal päeval istusin ma palvelippudega ehitud mäeharjal ja kirjutasin oma päevikusse read: "Ma istun ja vaatan Everesti." Seal ta seisis, tohutu lumelipp lehvimas. See oli üks põhjus, miks ma tahtsin Himaalajasse minna," selgitab Anu. "Himaalaja-unistus on nii vana, kui ma ennast üldse mäletan. Kui ma lugema õppisin, tundus see nimi nii kummaline ja müstiline. Alati, kui olen kirjanduses selle kandi kohta lugenud, on mul tekkinud imelik kõhe tunne, et see on maailma kõige müstilisem koht. Ja nüüd ma sain seal käia!" rõõmustab Anu.

26 KOMMENTAARI

m
Mer 3. juuni 2013, 22:51
Jah, aga kahju ikkagi, et inimene peab elu lõpuni poolikute sõrmedega läbi ajama. Tavaelus, kus sõrmeotsad terved, ei oska arvatagi kui vajalikud on s...
(loe edasi)
t
to mõtetutele soigujatele! 3. juuni 2013, 15:47
Mida te vingute oma raha pärast, niikuinii läheb seda sinna karutagumikku, kust ei tule mingit au ega uhkust. See siin on üks haige ila ja alisemine, ...
(loe edasi)
Loe kõiki (26)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee