Kommentaar

KOMMENTAAR | Banaanivabariigi juurutamine Kadrioru näitel (12)

Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond, 25. mai 2013 07:57
Asi pole ju lihtsalt kallites kleitides, ilma milleta eelkäijad ilma suurema kärata hakkama said. Asi on käitumismallis. Ja selles signaalis, mis kogu ühiskonnale välja saadetakse.

Toomas Hendrik Ilves teatavasti kurtis enne presidendi ametisse saamist Ameerika saatkonnas, et presidendi amet on liiga niru tema jaoks. Palka ja võimu – kumbagi pole ollagi.

Saame siis üllatuda või imestada, et esimene asi, mida Ilves presidendiks saades teha laseb, on muuta presidendi ametihüvede seadust, mis tõstab tal palka ja tekitab esinduskulud tema abikaasale. Ametis olles rakendab ta kõige piinlikumaid skeeme, et maksumaksjalt siiski enamat välja pigistada.

Nagu me ahne naise ja vägeva vähi loost teame, oma naisele aina suurema varanduse välja kauplemise must töö jäi tossikesest mehe õlule. Niisiis kasutab mees oma positsiooni, et tema abikaasa ei peaks EASile tagasi maksma raha, mis anti Ärma talu arendamiseks, kuid mille tingimusi ei täidetud. Kui paljud teised sellist leebet erikohtlemist ja tagastamatut finantsabi maksumaksjalt saavad nautida? Mis viga nii äri ajada? Ta saab peale enda väga suure palga esindustasusid. Tema abikaasa saab esindustasusid, mis ületavad kaks korda Eesti keskmist palka.

Ja kui palju on siis presidendipaaril igapäevakulusid? Erinevalt tavakodanikust ei maksa nad elektri ega bensiini eest, ei siruta kätt enda rahakoti poole, kui käivad väljas söömas, ei pea maksma oma hotellide arveid.

Vanad riided ERMile

Presidendil ja tema proual ei ole selliseid argiseid kulutusi, nagu igal reakodanikul. Sisuliselt jääb neile kogu palk kätte ning peale viisakalt riides käimise ja rulluiskude muid kulusid palju polegi.

Ometi ei ole sellest kõigest veel küll. Mõnel kuul kulub rohkem, mõnel kuul vähem, aga keskeltläbi 900 euro eest kuus. See tähendab, et riiete ja ehete peale kulub presidendiproual rohkem kui keskmisel eesti inimesel üldse kuus sissetulekut on.

Mind jätab külmaks, kui ükskõik milline eraettevõtja või tema abikaasa kulutab ehetele 1500, 2500 või kas või veerand miljonit eurot kuus. Tingimusel muidugi, et eraettevõtte ainsaks kundeks pole abikaasa juhitud riigiasutus. Aga olukorras, kui pooltel eestlastel on nädal enne palgapäeva rahakotis ainult tühjus, on see lihtsalt kohatu. Kas neilt kantselei kuludesse sokutatud arveilt erisoodustusmaksu ka maksti? Mina ei saa oma firmas kohvi ja suhkrut ka ettevõtte kuludesse panna ilma erisoodustust maksmata. Kui Ilvesed saavad, siis ei ole tegemist mitte jokkskeemiga, vaid karjuva vajadusega lasta presidendikantselei majapidamist maksuametil ja riigikontrollil põhjalikult puistata.

Teatavasti peavad kantselei arvel ostetud asjad jääma kantseleile. Kas ikka iga viimane kui kõrvarõngas ja juuksenõel on arvel ja antakse mantlipärijale üle? Kleidid, mis ju kiiresti moest lähevad, pidi Evelin kõik lahkelt Eesti Rahva Muuseumile andma, aga ehete väärtus on ajatum. ERMist muidugi kahju natuke, igasugust jama nad ka oma hoidlatesse võtma peavad, aga vähemalt ruumi peaks neil varsti laialt olema, küllap neil on kogudes veel maitselagedamaid keha- ja peakatteid.

Kõige suurem kahju Ilveste tegevuse juures ei seisne aga rahas. Hoopis hullem on kahju, mis nad tekitavad, tõugates kodanikke oma riigi institutsioonidesse põlguse või halvakspanuga suhtuma. Oma suutmatuses käituda minimaalsegi väärikuse ja seisusekohase taktitundega, on igavast põhjamaast jutlustav Ilves kehtestanud Eestis banaanivabariigi standardi.

Oma täiesti süsteemse käitumismustriga saadavad Ilvesed välja signaali ühiskonnale ja ühiskond saadab neile signaali vastu: presidendipaari või presidendi institutsiooni populaarsus pole kunagi olnud nii madal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee