JUHTKIRI | Kus on koera koht? (7)

Õhtuleht 21. mai 2013 07:00
Pole vist inimest, kes poleks võpatanud tema poole tormavat võõrast koera märgates. Sel juhul ei lohuta vigasaanut koeraomaniku kinnitused, et koer tegelikult ei hammusta või et ta tahab lihtsalt mängida. Ründava koera eest tohib end ka relvaga kaitsta, nentis prokuratuur mullu, kui relvaloaga tudeng lasi enesekaitseks maha agressiivse koera.

Jah, koergi võib olla stressis, lihtsalt kasvatamatu, omaniku jõud ei käi koerast üle või – kõige hullemal juhul – naudib kaaskodanikke terroriseeriva koera omanik sel moel oma üleolekut. Kuigi vanasõnagi ütleb, et parem karta kui kahetseda, siis kas on ikka õige, et haljasalal lahtiselt jooksvat koera nähes peame pelglikult oma teekonda muutma või lapsega pargis mängimisest loobuma? Poodigi sisenedes peame mööduma ukse taha kinni seotud koertest ning ega kortermaja koeraomanikudki naabrite koertepelgusega eriti arvesta. Kui me aga ei taha koerte hirmuvalitsuse all elada?

Mõjutusvahendeid ju jagub: inimest rünnanud koera omanikult äravõtmine ja magamapanek, ohtlike koeratõugude pidamise keelustamine teiste riikide eeskujul, sarnaselt relvaloa taotlemisega eelkontrolli kehtestamine teatud koeratõuge kasvatada soovivate isikute suhtes jne. Miks mitte vajalike kulutuste katmiseks ja koeraomanike distsiplineerimiseks ka koeramaksu kehtestamine ja olmetasandil nulltolerantsi kehtestamine rihmata ja suukorvita liikuvate koerte suhtes – omanikele trahv, kinnipüütud koerad varjupaika oma saatust ootama.

Samal teemal

Kommentaarid  (7)

Tupsut lugedes 22. mai 2013 12:55
Tsiteerin eespool kommenteerijat:
Kas koeraomanikud on süüdi selles, et paranoiliselt koeri kartvaid inimesi on palju ja nad ei jõua endale psühholoogilist nõustamist selle kartuse vastu osta?
Milline ense(või täpsemalt oma koera) kesksus! Nüüd siis vastuküsimus. Kelle jaoks siis meie asulad on rajatud, kas siiski inimestele elamiseks või hoopiski koerafanaatikutele loomapolügoonideks? Miks mina pean alaliselt kartma ning mõistatama, kas ründav koer mind tõepoolest hammustab või ehk siiski mitte? Miks ma pean välja minnes pidevalt närveerima ning oma püksisäärte, tervise või kogunisti oma elu pärast kartma just nagu oleksin kusagil sõjatsoonis?
Ja nüüd veel need Tupsu enesekindlad praalimised. Et kui sa julged minu koerale vastu hakata, saad gaasi näkku!
Jätka aga rahulikult jooksu? Mina ise sain kord sellise käitumise korral kihvad säärde. Lõhkised püksid, verine säär ning seejärel traumapunktid kümmekond marutaudivastast süsti nabasse, ülepäeviti. Sest koera omanik laskis aralt jalga ning keeldus minu küsimustele üldse vastamast. Et kas tema koer oli ikka vaktsineeritud vüi mitte. Aga süstima pidi, sest marutaud on kaasajal ainus viirushaigus, mis on ravimatu ning haigusnähtude ilmnemise korral 100% kindlusega kiiresti hauda viib.
JEEP 22. mai 2013 12:51
Pigem tuleks küsida, kus on kiiksuga koeraomanike koht. Sest loom iseenesest pole süüdi, ikka vastutustundetu või hoolimata peremees.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS