Eesti uudised

KODUABILINE – perenaise hea haldjas või võõrasema Tuhkatriinu (8)

Agnes Kuus-Korv, 18. mai 2013, 08:11
HEA INGEL: «Minu kogemused on positiivsed, kliendid on mind kutsunud kodupäästjaks ja ingliks. Halb on siis, kui kliendiks satub sündinud viriseja, kellel ei ole kunagi ega kuidagi hea,» räägib koristusfirma Kodu Uhkus omanik Ave Tito.
Perenaiste nõue: koduabiline koristagu võõrast kodu nagu oma

Koduabilise palkamine ja kontrollimine on peredes, kes seda luksust endale lubada saavad, peamiselt naiste asi. Nende jutust selgub, et hea koduabiline on nagu vesi – lõhnatu, värvitu, maitsetu, puhastab hästi, ning teda leida on sama raske kui allikat kõrbes.

Panid aususe proovile

Koduabiline käis Kristeli juures kaks korda nädalas, ning tema ülesandeks oli vaid koristamine, pesu triikimine ja mustad nõud tööülesannete hulka ei kuulunud. Kristeli sõnul selgus õige pea, et ta on sattunud kullasoonele – kogemusteta koristajas ilmutas ennast perfektsionist, kes koristas kaua ja põhjalikult. "Lausa nii põhjalikult, et laste toas olid sahtlid ka koristatud ja pliiatsid rivis. Põrandat pestes nihutas ta alati suurt diivanit ja kord nädalas vahatas parketti, köögikappide pealsed läikisid ja kusagil polnud tolmukübetki," kiidab Kristel. Töövahendid ostis Kristel koristaja näpunäidete järgi, need võttis abiline enda koju kaasa ja naasis uuel nädalal pestud ja puhastatud lappide ja moppidega. "See sobis mulle ideaalselt, kunagi ei vedelenud kusagil niiskeid lappe," oli Kristel ka sellega rahul.

Perenaise sõnul oli nende koostöös ka väikeseid viperusi ning koristaja proovilepanemist. "Alguses oli tihti olukordi, kus me ei saanud tema süsteemile pihta ning ei suutnud leida vajalikke asju üles. Talle helistades teadis ta alati sahtli täpsusega, kuhu ta mingi konkreetse asja oli pannud," meenutab Kristel. Tema abikaasa aga jättis sihilikult raha sahtlitesse, kusjuures suuri summasid, et kontrollida koduabilise ausust. "Meil ei tulnud temas kunagi pettuda," kinnitab Kristel. Töötundide üle pidas arvestust koduabiline, ning Kristeli sõnul oli ta ka selles punktuaalselt aus. "Ta keeldus rahast, kui kogemata tahtsin talle topelt maksta," märgib ta.

Teist sellist ei ole

Idülli lõpetas üks hommik. Oli kokkulepitud koristamise päev ja koristaja asemel tuli telefonikõne tema tädilt. "Ta ütles, et tuleb ise, sest meie koristaja ei saa tulla," räägib Kristel. Pärimise peale vastas vanem naine, et tema sugulane on surnud. Ta oli sooritanud enesetapu. Kristeli sõnul selgus, et tegemist oli kasiinosõltlasega, kel ühel hetkel kasvasid võlad üle pea ja kes ei osanud nendega teisiti toime tulla. Kristel tahtis pärast jahmatavat uudist tädi pakkumisest keelduda, aga kohusetunne oli sellel perel surmast suurem – Kristeli koduabiline oli märkmikusse kirjutanud päeva, mil peab koristama ja ka selle, et päeva eest oli juba makstud ning tädi pidas oma kohuseks palk auga välja teenida. Koduabilise elu kurb lõpp tuli ootamatusena nii tööandjale kui sugulastele. "Tädid ei teadnud tema probleeme, kuid meie puhul võis asi olla ka keeleprobleemis, ta ei rääkinud sõnagi eesti keelt."

Kristeli sõnul on nad hiljem katsetanud mitmeid koduabilise kandidaate, kuid keegi ei ole püsima jäänud. "Latt on nii kõrge, et ükski pole selleni küündinud," tõdeb Kristel.

Käiku läks perenaise kreemitops

Kahe lapse ema Kairit, samuti kolmekümnendates heal järjel daam Tallinnast, kasutab koduabilisi läbi firma. Siiski ei tähenda see seda, et tema maja oleks nagu läbikäiguhoov, kus igal nädalal tolmutab ja peseb uus inimene. "Reeglina on ikka üks kindel inimene, lihtsalt tema haiguse või puhkuse ajal on asendaja võtta," selgitab Kairit.

Kairiti sõnul eeldab ta koristajalt seda, et kodu saab koristatud sama hästi, kui seda teeks perenaine ise või veelgi paremini. Ta kinnitab, et enamasti on koduabilised oma ülesannete kõrgusel, kuigi vahel juhtub ka seda, et mõni lapse näpujälg on jäänud märkamata või on prügikott ununenud enne lahkumist esikusse. "Kui kasutasin veel eraviisiliselt, mitte läbi firma leitud koduabilist, siis oli kodu väga toredasti korda sätitud ja puhas, aga prouale meeldis katsetada minu kosmeetikavahendeid," meenutab Kairit ühte ebameeldivaimat kogemust. Kui see kreemide testimise vahejuhtum välja jätta, on Kairiti sõnul koduabilistega laabunud üsna sujuvalt. "Oluline on kohe reeglid paika panna ja kui arusaamatusi tekib, siis räägin esmalt töötajaga, ja kui see ei aita, siis juba firmaga," on Kairit konkreetne.

Koduabiliseks tahtjaid on palju

Harjumaal, 200 ruutmeetri suuruses eramus elav Kati on nüüdseks koduabiliste teenust kasutanud ligi kümme aastat. "Esimese palkasin, kui olin haige ja ei saanud ise kodus paljusid asju teha," meenutab ta. Praegu on Katil parajasti käsil uue koduabilise otsingud. Varasemad koduabilised leidis ta läbi tuttavate, seekord katsetas kuulutamist ja üllatuseks laekus vaid loetud tundidega kaheksa sooviavaldust. "Need, kelle ainus küsimus oli: "Palju maksate?" praakisin kohe välja," ütleb Kati.

Saladust makstavast palgast Kati ei tee. Koduabilise ülesandeks on kord nädalas puhastada põrandad, võtta tolmu, käia üle vannituba ja seinapinnad, kui sinna on tekkinud plekke, sest majapidamises on toimetamas ka väike laps ja koer. Koristamiskorra pikkuseks on ligikaudu neli-viis tundi ja Kati tasub selle eest 30 eurot, mis teeb kuus kokku 120 eurot.

"Ma arvan, et see ei olegi paha teenistus, kui mul endal peaks midagi tööga juhtuma, siis võiksin vabalt seda tööd teha," arvab Kati. Ta lisab, et tutvusringkond, kes seda teenust vajab, on tal olemas ja koristada talle tegelikult meeldib. "Ma olen väikestviisi puhtusefriik, aga praegu pere ja kahe töökoha kõrvalt leian, et mul on mõistlik oma vaba aega ka muuks kui koristamiseks kasutada."

Kati hinnangul on koduabilisel nende kodus üsna lihtne. Kui on vaja teha suuremat puhastust, triikida või aknaid pesta, siis see käib eraldi tasu eest. "Muidugi koristan nädala sees ka ise – kui ikka tolmu tekib, võtan tolmuimeja kätte ja enne koristaja tulekut panen kõik asjad ära, et pinnad oleks puhtad. Kappide koristamine ja nõudepesu ei ole tema töö," selgitab Kati.

Koduabiline põrus puhtusetestis

Vaid üks koduabiline kolmest on Katile peavalu valmistanud. "Tädi Helga on muidu igati vinks-vonks, huuled punaseks võõbatud ja soeng sätitud, ise väga uhke selle üle, et ta on töötanud koristajate tiimi juhina, aga minu kodus jäi ta jänni," jutustab Kati. Tädi Helgal olnud komme koristada veidi üle jala ja nii oli vanem proua ainuke, kellele Kati pidi korduvalt märkuseid tegema. "Tema aga kippus ikka vastu vaidlema, lõpuks leidsin, et ma ju maksan talle ja kui ma rahul ei ole, siis tuleb see asi ära lõpetada," oli Kati otsustav.

Sobimatust koristajast vabanemiseks Kati veidi luiskas, mõtles välja põhjuse, miks tal koristajat enam vaja ei lähe. "Päris otse halvasti öelda ikka ei tahtnud," möönab Kati. Samas kinnitab ta, et enese kehtestamisega saab ta hakkama ja koduabilistega pannakse piirid kohe alguses paika. "Kui on halvasti koristatud, siis sellele juhin kohe tähelepanu ja ütlen ka koduabilisele, et kui temale midagi ei meeldi, siis parem öelgu kohe – ei ole mõtet pingeid koguda," leiab Kati.

Uus koduabiline on Katil soovijate seast välja valitud ja seekord tükk maad noorem kui varasemad. "Eks näis, tundus usaldusväärne ja mulle meeldis, et ta ei häbene seda tööd. Selge, et keegi ei tee seda tööd puhtalt meeldimise pärast, aga raha ei tohiks olla ka ainus põhjus," selgitab Kati oma valiku aluseid. Kuigi enamasti leitakse koduabilisi tuttavate soovituste kaudu, on selles vallas ka omajagu kiivust. "Ega oma head koduabilist keegi naljalt teistega jagada ei taha, kui küsida, siis hakatakse keerutama, et ei vist ikka ei saa, tal on see päev ikka kinni ja sellel päeval ta ka ei saa," tõdeb Kati.

Tööinspektsioon soovitab kokkulepped kirja panna

Ehkki paljud koduabilised ja lapsehoidjad töötavad "mustalt" on tööinspektsiooni peajuristi Kairit Ehala kinnitusel vaikimisi tööleping ikkagi sõlmitud.

"Seadus nõuab lepingu sõlmimist kirjalikult, kuid leping loetakse sõlmituks ka siis, kui pooled on omavahelise vestluse käigus saavutanud kokkuleppe nende jaoks olulistes tingimustes ja asunud neid täitma," selgitab Ehala. Seega on koduabilise ja pererahva suhe nagu iga teine töösuhe ja probleemide korral, mida omavahel lahendada kuidagi ei õnnestu, võib abi otsida töövaidluskomisjonist või kohtust.

Ehala sõnul tehakse seda siiski üsna harva ja peamiselt küsitakse nõu telefoni teel. Näiteks pöördus mullu inspektsiooni lapsehoidja, kes kurtis, et sai lubatust vähem tasu. Kuna tal oli säilinud e-kirjavahetus tööandjaga, soovitas inspektsioon esitada kaebuse töövaidluskomisjoni või kohtusse. Ehala sõnul olekski arukas leppida sellistel puhkudel tingimustes kokku kirjalikult.

"Saates kas või sellise e-kirja: Eelneva vestluse käigus leppisime kokku, et... Kas ma sain õigesti aru, et... Vaidluse korral on midagi, millele tugineda," soovitab Ehala. Ta möönab, et tihti ei sõlmita kirjalikke töölepinguid, kuna üksteist usaldatakse. Keeruliseks lähebki siis, kui tööandja või töötaja ei soovi enam suulisi kokkuleppeid täita ja töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumise muudab keeruliseks tõendite puudumine.

Koduabilise meenutus: oma elu puudus täielikult

Neli aastat võõrastes kodudes lapsi hoidnud ja kodusid koristanud 25aastane Raili loobus sellest tööst, kui tundis, et ta elab oma elu asemel võõra pere elu.

Koduabilise rolli sattus Raili väikelinnast Tallinna ülikooli tulles, ikka selleks, et teenida veidi lisaraha. Alguses oli Raili peredes vaid lapsehoidja, kuid vaikselt hakkas töid lisanduma, kuni tööpäevad venisid enam kui kümne tunni pikkuseks, teinekord vajati teda ka öösiti. Ta triikis perede pesu, koristas kodu, tegi süüa, vahetas kassiliiva ja oli depressioonis ning üksindust pelgavale pereemale tolle abikaasa komandeeringute ajal seltsidaamiks.

Nelja aasta jooksul töötas Raili kolmes peres ja ehkki tema eesmärk oli teha tööd ülikooli kõrvalt, hakkas talle üha enam tunduma, et ta saab käia ülikoolis hoopis koduabilise töö kõrvalt. Makstud palgaga oli Raili rahul. Veidi üle 600 euro kuus tundus üliõpilasele päris hea teenistus. Ka kahe perega kolmest olid suhted head. "Nendega suhtleme edasi," kinnitab Raili, et ameti mahapaneku põhjus ei olnud inimestes ega töö sisus. Keerulisem oli seis ühes peres, kus perenaine oli kõrgeltarenenud kriitilise meelega. "Kutsus mind plekke vaatama, et kas need siis ei tulnudki maha. Nühkisime siis neid hallitusplekke koos ja selgus, et need tõepoolest ei tulegi maha," muigab Raili.

Kuigi praegu on Raili koduabilise ameti maha pannud, ei välista ta, et vajadusel seda veel teeks. "Lapsed mulle meeldivad, ka koristamine ei ole vastumeelne ja süüagi teen väidetavalt päris hästi," ütleb ta.

Edulugu: kuidas lihtsast koristajast sai firma omanik

"Tegin oma firma, et kaitsta ennast ja oma ametikaaslasi nende klientide eest, kes kippusid oma nõudmistega hulluks minema," ütleb ligi seitse aastat lihtsa koduabilise tööd teinud, nüüdne kodukoristusfirma Kodu Uhkus omanik Ave Tito.

Ave elustiil uuele staatusele vaatamata väga muutunud ei ole, firma on pisike ja selle juhtimise kõrvalt töötab ta ka ise koduabilisena edasi. Naine tõdeb, et enamasti töötavad koduabilised mustalt, makse maksmata, sest nii on rahaliselt nii tööandjale kui -võtjale kasulik. "Aga see tähendab ka kindlustunde puudumist ja kas või sedagi, et on küllalt neid, kes ei tule selle pealegi, et ka koristaja võiks tahta puhata ja vajab selleks raha," toob Ave esile ühe puuduse.

Lisaks kaotavad mõned kliendid oma nõudmistes mõõdutunde. "Ilma lepinguta kipuvad nõudmised aina kasvama, kuni hambaharjaga kempsu vuugivahede puhastamiseni välja, aina mõeldakse lisatöid juurde, aga tasu sellest ei muutu," räägib Ave.

Ta lisab, et sedasi võib ohus olla ka koduabilise tervis, näiteks kui klient leiab, et koristada tuleks kõrgelt lae alt. "Kui ta alla kukub ja viga saab, kes vastutab ja tasub tema haiguspäevade eest?" küsib Ave. Ta kinnitab, et ka kliendile on ametlikult töötada parem. Firma vastutab, et koristaja on õigel ajal kohal ja teeb oma töö korralikult.

Kui palju võib hea koduabiline teenida?

"Vanas rahas oli teenistus mustalt 15 000 krooni kanti kuus, nüüd, kui ametlikult maksta, siis 800 eurot, miinus maksud. Sellise summa teenimiseks tuleb koristada päevas keskmiselt kaks paarisaja ruutmeetri suurust maja või kolm korterit. Selle koormuse juures jaksab inimene ka kodus toimetada, mitte ei kuku õhtul poolsurnult voodisse. Rohkem teha oleks aga juba võimete piir. Kliendile maksab väikese ühe-kahetoalise korteri koristamiskord 35 eurot, 250ruudune maja maksab 50–60 eurot."

Kas tööandjad on valmis maksma heale koduabilisele nurisemata nõutud tasu või peavad seda liiga suureks?

"Suhtumine on erinev. Muidugi on neid, kes arvavad, et koristajale piisab miinimumtunnipalgast ja mingist puhkuserahast ei taha nad kuuldagi, kuid enamasti väärtustavad kliendid piisavalt oma aega ja on õnnelikud, et saavad seda osta sellise hinnaga."

Millised erilised omadused peavad olema koduabilisel, või piisab lapiga ringikäimise oskusest?

"Väga hea psühholoog peab olema. On koduomanikke, kes tahavad korraga seltsidaami ja koristajat, sina pead siis saama hakkama sellega, et samal ajal koristad ja oled hea kuulaja. Ise eelistan kohti, kus ei pea suhtlema ja saab rahus tööd teha. Mõnes kohas käin oma võtmetega nii, et pool aastat ei pruugi pererahvast nähagi."

Miks kurdetakse, et head koduabilist on väga raske leida?

"Ehk ei teata, kust otsida. Proovitakse tuttavate kaudu ja ilmselt on häid tegijaid vähem kui nende otsijaid. Käisin kaubanduskeskuses teenust möödujatele pakkumas ja uskuge või mitte, kuuekümnest kakskümmend inimest võtsid reaalselt ühendust, et endale koduabilist saada. Lihtsalt kuulutuse kaudu otsides kardetakse aga alt minna. Usaldus tuleb ju välja teenida ja see võtab aega."

Aga halvad kliendid, mida nendega teha?

"Minu kogemused on valdavalt positiivsed, kliendid on mind kutsunud kodupäästjaks ja ingliks. Halb on siis, kui kliendiks satub sündinud viriseja, kellel ei ole kunagi ega kuidagi hea, see käib ilmselt loomuga kaasas, nendega on muidugi raske ja neid on parem vältida."

Kuidas panna paika reeglid, et kumbki pool ei kannataks ega solvuks?

"Ise panen reeglid paika kohe. Üks põhjus, miks firma tegin, oligi see, et oleks selge: külmkapid, praeahju sisemus ja muud taolised eritööd ei ole kodukoristuse hinna sees, need on eraldi tööd ja tuleb eraldi tellida. Ka pererahvas peab ennast selgelt väljendama, sest mõni koduabiline kipub olema omamoodi ilumeelega ja hakkab asju sättima nii, nagu see on tema meelest kena. Koduomanikule ei pruugi see aga sugugi meeldida. Minu reegel on, et kui kliendi kastid seisavad nurgas, siis mina neid ei puutu, isegi kui need on seal aasta aega, kui omanik on need sinna pannud, siis las seisavad."

Kes on need inimesed, kes endile koduabilise palkavad?

"Neid on järjest rohkem, sest tundub, et inimestel on väga kiire, ja tülitsemise asemel, kas koristab mees või naine, peetakse mõistlikumaks abilise palkamist. Inimesed ütlevad, et sellest on meeletult abi, kui keegi tuleb ja kodu korra nädalas puhtaks teeb. Paljud on täiesti tavalised inimesed. Kui hinna poolest mõelda, siis paljud pered ostavad külmkapid toitu täis ja viskavad hiljem poole minema. Sellist raiskamist on palju, aga kui planeerida, saaks endale selle asemel hoopis koduabilist lubada."

Kas koduabiline on veidi ka staatuse näitamine, et vaadake, ma võin seda endale lubada?

"Ka selliseid inimesi on. Näiteks töötasin ühes peres, kus ma tõesti ei saanud aru, miks ma seal käisin. Korra kuus käisin ja teha ei olnud seal peaaegu midagi, maja lausa läikis puhtusest. Rohkem on aga selliseid, kes tõesti vajavad seda abi. Astud sisse ja vaatad, et nii, kust siis nüüd selles kaoses õieti alustada."

Maksuamet: tulu deklareerivad vähesed

Põhjus, miks eelistatakse ilma lepinguteta asju ajada, on maksud. Maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi sõnul esitavad eraisikud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioone väga vähe. Aastas vähem kui poolsada inimest. "Tõenäoliselt on selliseid töösuhteid rohkem," möönab Liivamägi.

Liivamägi sõnul sõltub koduabilise palkamisel maksustamine sellest, kas tegemist on töövõtulepinguga või töölepinguga. Kui tegemist on töövõtulepinguga, siis ei ole abilise palkajal maksude kinnipidamise ja tasumise kohustusi. Töövõtja peab sel juhul ise oma tulult tulumaksu tasuma.

Juhul kui aga tegemist on töösuhtega ehk töölepinguga, on tööandjal kohustus töötasult: tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kogumispensionimakse kinni pidada, ning tasuda sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;