Eesti uudised

Kes aitavad meie kannatada saanud lapsi? (31)

TEET TEDER, 6. mai 2013, 07:02
Foto: Alamy
On ääretult õudne teada, et meie hulgas liigub inimesi, kes väärkohtlevad lapsi. Veel õudsem on tõsiasi, et elame riigis, kus sellistele lastele professionaalse abi andmine on keeruline kui mitte lausa võimatu.

Eestis on kümneid, kui mitte sadu lapsi, keda seksuaalhälbega inimesed on julmalt ära kasutanud. Karm tõde on, et sellise kohtlemisega lastel on raske ja omal käel kohati isegi võimatu professionaalse abini jõuda, et üleelatuga toime tulla.

"Eestis ei ole palju võimalusi, et neid lapsi aidata," nendib Tallinna perekeskuse kriisipsühholoog Tiiu Meres.

Abi saab vaid Tallinnas ja Tartus

Samal teemal

Kui Õhtuleht püüdis leida inimest, kes aitab pedofiilide ohvreid, saime politseist ühe aadressi ja sotsiaalministeeriumist teise. Sellest teabest jäi mulje, et perverdi ohver saab abi vaid Tallinna perekeskuses ja Tartu laste tugikeskuses.

Kas väljaspool suurlinnu ei aidatagi lapsohvreid?

Tiiu Merese sõnul on Eestis üleriigiline süsteem, kus kõik abistajad nimepidi üles loetud. See on ohvriabi. "Kui on kriminaalasi olnud, laps on ohver, siis on vanematel õigus minna selle maakonna ohvriabi töötaja juurde. Nemad on sotsiaalministeeriumi kodulehel ja maakondade kodulehtedel olemas. Häda on see, et ohvriabi töötajad ise enamasti ei ole psühhoterapeudid ja nad peavad lihtsalt ohvri mujale suunama. Ja ega väga kuhugi suunata tõesti ei ole," räägib Meres.

Tegin katse. Helistasin üle Eesti neljale suvaliselt valitud ohvriabi töötajale ja esinesin mures isana, kes kahtlustab, et tema laps on kannatada saanud. Kõik ohvriabi töötajad olid sunnitud tõdema – maakonnas ei ole inimest, kes minu lapsele professionaalset abi osutaks. Soovitati pöörduda politseisse ja kinnitati, et kui on algatatud kriminaalasi, siis saab taotleda hüvitist sõitmaks spetsialisti juurde Tallinna või Tartusse.

Hüvitist on võimalik saada nii otsesel ohvril ühe kuupalga alammäära ulatuses ehk 320 eurot kui ka tema perekonnaliikmetel kokku kuni kolme kuupalga alammäära ulatuses perekonna kohta ehk 960 eurot.

"Kui lapsevanem on probleemi ees, et minu laps on kannatada saanud ja ma tahaks talle abi, siis kohta, kust ta saaks järele vaadata, et kus abi antakse ja kui palju see maksab, sellist kohta tegelikult ei ole. Info levib suust suhu ja nende juurde, kellel seda abi kõige rohkem vaja on, ega see info ka väga ei jõua," tõdeb Meres. "Eestis ei ole mitte kellelgi päris täpselt ülevaadet, missugused teenused lastele üleüldse olemas on. Mitte kellelgi ei ole ühelt poolt kohustust seda registrit pidada ja teiselt poolt mitte kellelgi ei ole ka õigust neid andmeid küsida. Eestis ei ole mitte ühtegi inimest, kes oleks täielikult spetsialiseerunud seksuaalsete hälvete ravile. Kõik teevad seda muu tegevuse kõrvalt ja veidral kombel see on nagu iga inimese oma hobi. Meil ei ole ühtegi seksuaalhäiretele spetsialiseerunud psühholoogi või psühhiaatrit, kellel oleks teadmisi rohkem kui erinevatel lühikoolitustel saadu."

Merese sõnu kinnitas ka meie eksperiment. Iga ohvriabi töötaja, kellele helistasime, kinnitas, et vastavas maakonnas on häid psühholooge, kes muu kõrval tegelevad ka lastega ja nad on väga head. Kuid ainult lastega tegelevaid ei ole.

Ühe ohvriabi töötaja sõnul on olemas psühholoogide kutseregister, kuid sealt kodukoha järgi aitajat leida ei saa.

Lapsi aidatakse eraviisil missioonitundest

Tiiu Merese sõnul on Eestis küll mitmesuguseid koolitusi psühholoogidele, aga need ei ole piisavad. "Meil on hästi palju igasuguseid sissejuhatavaid koolitusi – kuidas seksuaalselt väärkoheldud last ära tunda, kuidas teda intervjueerida. Ühe-kahepäevased koolitused. Aga kui on ikka tõsiselt traumeeritud laps, siis traumateraapia on üks pikemaid ja kallimaid psühhoteraapia alaliike üleüldse. Kui laps on juba kaotanud usu sellesse, et täiskasvanuid võib usaldada ja et nende käest võib midagi head oodata, siis sageli võib kuluda aasta selleks, et üleüldse temaga mingit kontakti saada," kirjeldab Meres. "Kõik see peaks toimuma turvalises keskkonnas. Mitte projektipõhises, kus keegi ei tea, kas kahe kuu pärast see asutus üldse toimib," räägib Meres, kelle hääletoon järjest vaiksemaks muutub, nagu paljastaks ta just üleriigilist hästivarjatud saladust.

"Haigekassa kompenseerib seda tööd, mida teevad kliinilised psühholoogid meditsiiniasutustes, aga see, mida nimetatakse psühhosotsiaalseks rehabilitatsiooniks, on midagi niisugust, mis jääb sotsiaalsfääri ja meditsiinisfääri vahele. Ja selle eest ei hoolitse otseselt mitte keegi," ütleb Meres.

Merese sõnul põhineb kogu traumateraapia Eestis inimeste entusiasmil. "Praegu on nii, et oskusteavet kõige rohkem on ühel eraisikul, Maire Riisil. Tema on omast huvist korraldanud traumateraapia koolitusi Eestis. On Tartu laste tugikeskus, kes on seotud maailmas seda laadi probleemidega tegelevate võrgustikega. Aga nad tegelevad ka väga paljude muude asjadega."

Merese sõnul ei ole Eestis sellist erialagi, nagu lastepsühhiaater. "Mujal maailmas on. See tähendab seda, et need psühhiaatrid, kes lastega tegelevad, nemad on oma lastega tegelemise oskuse pidanud omal käel ja omal kulul juurde õppima ja kogu oskusteave, mis peaks tulema, see ei tule mitte ülikooli ja finantseeritud täienduskoolituse kaudu, vaid see tõesti tuleb inimeste erahobina. Nii nagu mõnel on huvi margikogumise vastu, nii mõnel on huvi lastepsühhiaatria vastu."

Mängis kaks kuud lapsega kaarte

Ka ei taha seksuaalselt haiget saanud lapsed saviteraapiat teha. "Osa seksuaalselt haiget saanud lapsi ei ole mitte mingi hinna eest nõus libedat asja üldse puutuma. Vahel nad on nõus värvima, mõned tahavad rääkida. Mõne lapsega on vaja kõndida ümber kvartali, siis saab juttu rääkida, muidu ei saa. Ühe poisiga mängisime kaarte. Kaks kuud iga kord mängisime kaarte ja rääkisime nendest asjadest. Alguses mängisime potikat ja siis hakkasime valetamist mängima," räägib Tiiu Meres oma tööpäevadest.

Õiguskantsleri kantselei: kui omavalitsus ei suuda oma lapsi aidata, toetagu rahaliselt

Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi: "Lastele ja peredele mõeldud teenuste kohta omavalitsuses annavad infot kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajad. On selge, et omavalitsuste võimalused on erinevad ning igas omavalitsuses pole võimalik kõiki teenuseid arendada – siinkohal on oluline omavalitsuste omavaheline koostöö. Kompenseerides teises omavalitsuses asuvate teenuste kasutamist, on omavalitsusel enda elanikele võimalik pakkuda nõu ja abi, mille andmiseks seadus omavalitsust kohustab."

Tänavu koostas laste õigusvahemees koos erialaspetsialistidega infovoldiku psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi saamise võimaluste kohta Eestis, mis on nii eesti- kui ka venekeelsena leitav kodulehel www.lasteombudsman.ee. Voldikus on tutvustatud nii tasuta kui tasulise psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi saamise võimalusi. Sealt leiab ka telefoni- ja internetinõustamise kontaktid, mille kaudu vanemad esmast nõu saavad küsida.

Omavalitsustel napib lastekaitsetöötajaid

Tänavu valmis riigikontrollil aruanne, kus kontrolliti laste hoolekande korraldust valdades ja linnades. Aruandes kinnitatakse, et laste hoolekandes ja lastekaitses on riik jätnud omavalitsustele suure otsustusruumi, mis ei ole hea. "See ei õigusta end, kuna mitmel pool saab valdkond vähe tähelepanu ja kannatab alarahastamise all," kirjutab riigikontroll oma auditis. Eraldi lastekaitsetöötaja on vaid 38 protsendil omavalitsustel. Iga viies laps on järelikult nende kaitsest ilma.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee