Eesti uudised

Too öö andis võimaluse näha nii mõnegi riigiametniku tegelikku sisu... (64)

Andres Põld, 26. aprill 2013, 07:01
Foto: Tairo Lutter
Pronksiööaegse kaitseministri Jaak Aaviksoo kinnitusel on kurikuulsast monumendist eestlasi halvustav vägi igaveseks välja võetud

Täna õhtul möödub kuus aastat Tallinna pronksiööst, sündmusest, mis vapustas kogu Eestit. Lõhutud kesklinn, klaasikillud jalge all krigisemas, jahmunud ja tühi tunne eestlaste hinges... Kuid, nagu väidab toonane kaitseminister Jaak Aaviksoo, puhastas punamonumendi teisaldamine, mida olude sunnil tehti mässava inimhulga raevu saatel, mingil määral õhku, andis märku, kes on kes, ning kärpis provokaatorite ja ässitajate võimalusi edaspidi ajaloosündmusega seotud hauatähist ettekäändena kasutada.

Mis tundega te täna, kuus aastat hiljem Tõnismäelt mööda sõidate?

Juba ei tule midagi meelde. Esimesed aastad muidugi iga kord natuke oli mõtlemist. Aga praegu on see kõik ikka juba ajalukku vajunud.

Millised mõtted noil esimestel aastatel siis pähe tulid?

No eks ikkagi tulid need ärevad õhtud meelde. Esimesel ööl oli ju suisa valitsuse koosolek ja tehti põhimõttelised otsused. Aga järgmistel õhtutel ma käisin olukorraga tutvumas ja vestlemas nii politseinikega kui ka demonstrantidega, nii et ma olin sündmustega üsna lähedalt seotud. Eks tagasi vaadates on keskne mõte selles, mida see siis tähendas, mis oleks võinud olla teisiti ja kus me täna oleme pärast neid sündmusi. Need on need mõtted.

Kas meeleavaldajatega kohtudes hirmu polnud?

No ma nüüd tüli norima sinna ei tükkinud. Eks seal oli siiski ka väga suur hulk inimesi, kes olid kõrvaltvaatajad, vähemasti algses faasis. Ja vägivaldseks ei muutunud ju kaugeltki kõik, vaid ikka väiksem osa.

Kas teid ka üldse kuulati?

Jaaah. Öeldi nii ühte kui teist. (Muigab). Kõige selle kohta. Eks sel hetkel olid emotsioonid muidugi laes, aga võib-olla minu jaoks kõige olulisemad või kõige emotsionaalsemad olid need vestlused politseinikega, kes olid Narvast tulnud Tallinna. Ja siis Kaarli kiriku ümber sai õhtusel ajal nendega mõtteid vahetatud nende arusaamadest ja rollist. Ja see andis mulle toona ja annab ka praegu kindlustunde, et vaatamata oma elupaigale ja etnilisele tagamaale oli tegemist siiski lojaalsete Eesti kodanikega, kes küll võib-olla paljusid asju ka poliitilisel tasemel heaks ei kiitnud, aga ometi täiesti ühemõtteliselt Eesti riigi huvide eest seisid.

Nii et kahtlust ka ei tekkinud, et Narva politseinik võiks n-ö oma relva Eesti riigi vastu pöörata?

Eiii! Ja ma tean, et niisuguseid spekulatsioone on olnud nii korrakaitsjate kui ka Eesti armee puhul. Minu kogemus nendest õhtutest ja nendest jutuajamistest on mind veennud, et meil ei tasuks oma teiskeelseid kodanikke mittelojaalsuses kahtlustada, kui tegemist on Eesti riigi saatusega.

Nii et see oli siis nagu positiivne kogemus noist päevadest?

See oli kindlasti positiivne kogemus. Muidugi sellel foonil oli ju siiski noh... üllatus või hämmastus, et niisugune vastasseis Eestis põhimõtteliselt siiski võimalik oli. Me oleme neid tänavarahutusi näinud küll Lääne-Euroopas ja palju tagasihoidlikumatel ajenditel. Ebaõnnestunud jalgpallimatš võib ka autosid põlema panna. Aga et see on võimalik Tallinnas, seda muidugi ei kujutanud ette. Ja siis, kui ta kohale tuli, oli see ka minu jaoks teatud šokk. Aga see vähemalt ei takistanud kainelt talitamast neil hetkedel.

Millest vastasseis ikkagi alguse sai?

Kõigepealt kindlasti üks äärmiselt oluline märkus. Paljud Eesti inimesed arvavad siiani, et valitsusel oligi plaan hommikul tara ümber [Tõnismäe monumendi] panna ja öösel see pronkssõdur ära viia. Niisugust kavatsust valitsusel ei olnud. Olin ise otseselt nende plaanide eest vastutav. Meie soov oli vältida 9. mail neid konflikte, mis 2005–2006 mais kasvavalt tekkisid. 2006. aastal oli vägivallast ikkagi väga vähe puudu. [Meenutus – toona rebisid venekeelsed võidupüha tähistajad maha vastasleeri kohale toodud sinimustvalge lipu.] Tahtsime vältida sümboliväärtusega vägivalda. Ja see oli selle otsuse põhjuseks, miks me soovisime enne 9. maid selle ümber piirata. Et sinna sümbolkohta ei oleks võimalik kohale tulla. Ja teiseks, et võimaldada koos ümberpiiramisega ka neid väljakaevamisi, et kindlaks teha, kas sinna on kedagi maetud, ja kuidas selle mälestusmärgi ümberpaigaldamine ja siis ümbermatmine teoks teha. Need olid need kaks eesmärki. Mõlemad rahumeelsed ja mõlemad suunatud sellele, et see protsess kuni ümbermatmiseni oleks kestnud suveni, ja suvel oleks suhteliselt rahulikus õhkkonnas ja pärast vastavaid selgitusi ja arutelusid selle monumendi äraviimine siis ka sündinud. Ma mäletan, et käisin ise Tallinna volikogus üsna pingsas õhkkonnas esinemas ja kinnitasin, et sellised plaanid on, ja kinnitasin, et keegi ei hakka seda monumenti ära viima arutlemata ja ühepoolses korras. Aga paraku, tuleb tunnistada, et see vägivald sundis kiiretele otsustele.

Aga ikkagi, millest see alguse sai? 1990. ja 2000. aastate algul oli ju olukord täiesti rahulik? Ja siis äkki hakati kogunema ja nii see läks.

See on spekulatiivne, aga need organisatsioonid, kes mõlemalt poolt pinge üleskruvimise taga seisid, on üsna radikaalsed grupeeringud. Pinge tekib alati siis, kui on ka vastupinge. Me teame, et kõik need vastasseisud sündisid provokatiivsel alusel, aga alati oli olemas ka teine pool. Ja me võime spekuleerida, miks need radikaalsed rühmitused aina enam ja enam seda pinget kruttisid. Ja me nägime ka seda, et aina rohkem ja rohkem oli välismaist pressi kohale organiseeritud.

Igaüks võib siit ise edasi spekuleerida, valitsuse liige peab oma spekulatsioonide kinnituseks omama ka fakte. (Naerab) Paljast sündmuste jälgimisest ei piisa. Aga ju siis oli gruppe, kelle huvides oli pingete kruvimine. Ma ei oska siin muid põhjusi esile tuua. /.../ Ma usun, et erinevate asjade kokkulangemine oli see, mis viis selle vastasseisuni. Tõenäoliselt – kui tallinlased 26. aprilli hommikul tööle minnes nägid, et see ausammas on ümber piiratud, siis levisid ka kõige erinevamad kuulujutud sellest, mis valitsusel võib kavas olla. Ja tõenäoliselt ei õnnestunud valitsusel jõuda eriti venekeelse elanikkonnani, et see [monumendi aiaga piiramine] pole tehtud selleks, et pronkssõdur maha lammutada ja minema vedada, vaid et tõepoolest on kavas väljakaevamised, et selgitada, kes on sinna maetud, ja siis korraldada ümbermatmine koos hauatähise ümberpaigutamisega kunagi tulevikus ja kõikide asjakohaste auavaldustega, nagu see sõjahaudade puhul kombeks on. Aga me ei suutnud seda sõnumit viia piisava hulga inimesteni, eriti venekeelse elanikkonnani.

Kus te olite, kui agressiivne rahvamass kogunema hakkas?

No ma pinge kasvu nägin küll, ma lootsin, et see rahuneb maha. Kella 20 ajal läksin koju, elasin toona mitte väga kaugel Tõnismäelt, kuskil paar kolmsada meetrit raudtee poole. Enne keskööd, pärast valitsuse kriisikomisjoni kohtumist, kutsuti ka valitsuse liikmed nõupidamisele ja see oli juba pärast keskööd, kui me saabusime sinna Pärnu maantee politseimajja [endine Kalevi kommivabriku hoone]. Kuna vastasseis mitte et oleks olnud täielikult kontrolli alt väljunud, vaid ei hääbunud nii, nagu me lootsime eelmisel õhtul.

Mis tunded teid valdasid, kui nägite agressiivselt meelestatud kaaslinlasi?

No eks see õhustik oli ärev, tuleb tunnistada. Õhus lendav helikopter, huilgavad politseisireenid ja televiisorist tulevad pildid ja pärast ka turvakaameratest nähtud pildid – need väga selgelt süstisid ärevust, ja seda ärevust oli väga selgesti tunda ka politseimajas. Ka minu jaoks oli see šokeeriv kogemus. Me ei olnud selliseks vastasseisuks valmis. Me teadsime, et see võib areneda konfliktiks, aga et see niisugused mastaabid võtab, see oli üllatav. Selle olukorraga harjumine, sellest ülevaate saamine, see vajas väikest jõupingutust.

Te läksite kell 20 koju lootusega, et konflikt rahuneb. Kas oli ikkagi mingi sündmus, mingi oluline ajend, miks tuli kokku valitsuse kriisikomisjon ja seejärel kogunesid ka valitsuse liikmed?

Politsei oli ju suurendatud koosseisus tänavatel ja Tallinna oli toodud täiendavaid politseijõude. Me teadsime, et see vastasseis võib pingeliseks kasvada. On arusaadav, et valitsuse kriisikomisjon, mida juhtis siseminister [Jüri Pihl], tuli sellises olukorras kokku. Aga kuna see olukord omandas mõõtmed, mis väljus siseministri otsustusalast, siis selle puhul oli põhjendatud ka valitsuse kokkutulek. Mina ja peaminister saabusime sinna pärast keskööd. Ja siis sai selle protsessi juhtimine valitsuse poolt üle võetud ja korraldati ka valitsuse telefoninõupidamine öösel, mille tulemuseks oli otsus see mälestusmärk demonteerida.

Kas valitsus oli selle otsuse langetamisel üksmeelne?

Valitsus oli üksmeelselt nõus. Me saime kätte ka kaugel välismaal viibivad kolleegid. Küll mitte esimese helistamise peale, aga Saksamaal näiteks ajas hotelliteenija haridusminister [Tõnis] Lukase voodist üles. Temale muidugi tuli selline öine helistamine ja nõupidamine suure üllatusena. Aga minu paremat teadmist pidi saadi kõik valitsuse liikmed toona kätte ja hommikul vara toimus juba füüsiline koosolek selle olukorra arutamiseks. Eks ta üks niisugune erakorraline kogemus oli. Ka tagantjärele vaadates tuleb positiivselt märkida seda, et Eesti valitsus oli kriitilisel hetkel võimeline nii formaalselt kui ka sisuliselt otsuseid vastu võtma.

Kas oli ka kõhklejaid?

Eks otsuseid tuli kaaluda. Ma arvan, et ma ei ülehinda peaministrit, kui kiidan ta niisugust üsna rahumeelset ja otsustuskindlat stiili. Otsusteks valmis stiili. Peaministri roll nende otsuste väljatöötamisel ja kokkuleppimisel oli oluline.

Kuuldavasti olite just teie üks otsusekindlamaid ministreid tol ööl, teised olla olnud üsna peata olekus?

Ma ei tahaks siin midagi kommenteerida. Inimesed käituvad kriitilistes olukordades väga erinevalt. Ma võin öelda, et eks mina sain ka mitmegi inimese, mitte ainult valitsuskolleegi, vaid ka mõnegi riigiametniku n-ö sisu palju lähemalt näha kui tavaolukorras.

Täpsustate ehk?

Jätame selle! Jätame selle nii-öelda...

Oli ka paanikat?

Kindlasti polnud paanikat, ei, seda kindlasti mitte. Toona viibis politseimajas paarkümmend kõrgemat riigiametnikku ja poliitikut. Mitte kellelegi neist ei saa teha etteheiteid paanilises käitumises või siis n-ö paanika külvamises või siis hirmu levitamises. Seda kindlasti mitte. Aga kindlasti oli inimesi, kellel oli kõhklusi rohkem, ja oli neid, kes selles protsessis osalesid vaatlejatena, ja oli neid, kes võtsid vastutuse ja esitasid mitte lihtsaid ettepanekuid otsustamiseks.

Kas need kõhklused puudutasid monumendi teisaldamist, meeleavaldajate mahasurumist või mida?

Kõige olulisem otsus on jõu kasutamine. Jõu kasutamine on väga selge otsus, mille eest inimesed kannavad vastutust kuni isikliku füüsilise vastutuseni, sellest tuleb aru saada. Ja kui need otsused oleks olnud vastutustundetud või seadusega konfliktis või oleksid kaasa toonud inimohvreid – siis me peame endale aru andma, et ega nende otsuste langetamine polnud lihtne. Ja oli ettepanekuid jõu kasutamisega kaugemale minna. Mul on hea meel, et me tervikuna säilitasime kindlameelsuse, et seda tuleb hoida sellisel tasemel, nagu ta oli. Tõsi – konkreetsetes üksikjuhtumites võib olla etteheiteid ja me teame. et on olnud ka kohtuasju, kus mindi üle piiri – väidetavalt mindi üle piiri –, aga tervikuna suutis Eesti riik jõudu kasutada seadustega kooskõlas.

Kas kaitsevägi oli plaanis tänavale tuua?

Sõjaväe tänavale toomiseks puudus niisuguses formaadis seaduslik alus. Seda keegi ei kaalunud. Küll oli meil õiguslik debatt Kaitseliidu kasutamise osas. Kaitseliitu ei saanud kasutada kaitseväelise struktuurina, vaid ainult abipolitseiniku õigustes ja seda formaati ka järgiti.

Kas oli mingeid kontakte, soovitusi Eestile sõbralikest välissaatkondadest?

Ei, niisuguseid otseseid sekkumisi öisel ajal kindlasti polnud. Niisugustest kontaktidest pole ma ka mitte midagi kuulnud. Küll loomulikult hiljem oli erinevaid seisukohavõtte.

Kas Vene saatkonnaga oli ka mingeid kontakte neil päevadel?

Ei.

Mitte mingisuguseid?

Ei, mitte mingisuguseid sellega seoses. Ei ühelt poolt ega teiselt poolt. Ja ma arvan, et mitte ainult nii, et minule pole teada, vaid ma olen üsna veendunud, et niisuguseid kontakte polnud ka tegelikult.

Kas mõistlikuks jõu kasutamiseks tuleb lugeda ka seda, et Pärnu maantee ärid lasti maha lõhkuda?

No niisugused on kogenud riikide nõuanded. Ja Eesti politsei oli niisugustest nõuannetest juba eelnevalt teadlik. Senikaua, kuni kahju on materiaalne, on kahju hallatav. Kui on oht inimese elule ja tervisele, siis see on kõrgema suurusjärgu väärtus. Seda on küll ette heidetud, miks politsei ei kaitsnud seda vara, aga ma arvan, et kui välja arvata see üsna kahetsusväärne juhtum, mis ilmselt üsna teistel ajenditel, mitte riigivõimu sekkumise tõttu, viis ühe inimese hukkumiseni, siis, kui see välja arvata, tegelikult tõsiseid kehavigastusi, rääkimata surmaga lõppenud sündmustest, ei olnud. See on kindlasti positiivne tulemus. Ja näitab politsei vastutustundlikkust.

Kui nüüd natuke taas spekuleerida – ma tean, riigiametnikule pole see kohane –, siis kuidas oleksid võinud sündmused edasi areneda, kui ohvreid oleks mingitel põhjustel olnud rohkem?

Ma küll julgen arvata, et Eesti Vabariik oli tol hetkel võimeline haldama ka olukorda, mis oleks läinud kaugemale, sealhulgas ka inimohvritega. Me olime teadlikud, et see pole välistatud, aga õnneks nii ei läinud. Ma arvan, et see vaoshoitus aitas sellele kaasa. Ma usun, et Eesti riik oli ka tol hetkel võimeline haldama kriitilisi olukordi veelgi kriitilisematel juhtumitel ja on selleks kaugelt rohkem valmis täna.

Kas te tol öösel magada ka saite?

Tol öösel ei saanud!

Mis tundega läksite vastu järgmisele päevale?

No ega ta lihtne polnud. Aga järgmisel päeval oli siiski selge, et selle vastasseisu selgroog oli murdunud. Ja oluline panus selles oli ka otsusel pronkssõdur teisaldada. Kui see oleks jäänud tegemata, oleks igal järgmisel päeval olnud vastasseisu võimalusi tunduvalt rohkem.

Kas teie usute, et tegu oli spontaanse meeleavaldusega? Et üks rääkis ühele ja teine kutsus teist ja kolmas helistas kolmandale ja nii nad kokku tulidki. Või tõmbas ikka keegi kuskil niite?

Päris kindlasti mõned organisatsioonid, näiteks Notšnoi Dozor, kes tegelesid pronkssõduri valvamisega, nemad tegutsesid organiseeritult. Kas selle organisatsiooni taga oli keegi veel ja kas need niidid viivad Eesti Vabariigist väljapoole, need on spekulatsioonid.

Aga päris selge on see, et lihtsalt spontaanselt see kokkusaamine ei sündinud. Aga kindlasti ei olnud kuskil ka olemas nende rahutuste organiseerimise staapi. Tõde on kuskil nende kahe vahepeal. Olid organisatsioonid, kes olid huvitatud ja kes aktiivselt tegutsesid, nende koordinatsioon oli mingil määral olemas. Aga mingi suur kurikaval vandenõu, kuskilt keskselt juhitud – see pole ka kindlasti adekvaatne olukorra kirjeldus.

Millise tundega teie kui Eesti kodanik võtsite vastu kohtu otsuse Klenski ja kompanii õigeks mõista?

Vastuoluliste tunnetega. (Pikk paus) Minule teadaolevate andmete põhjal oli nende inimeste roll nendes rahutustes siiski oluliselt suurem, kui nende kaitsjate sõnadest välja paistis. Kui kohus leidis, et need inimesed ei ole piisavalt tõendatult süüdi, siis ma olen nõus selle otsusega edasi elama. Ma ise loodan, et see kohtuotsus kasvatas nende inimeste usku Eesti riigi kohtusüsteemi sõltumatusesse, kes nägid selles [pronkssõduri teisaldamises] vandenõu venekeelse elanikkonna vastu.

Teie hinnangul oli pronkssõduri teisaldamine väga õige otsus. Aga äkki oleks see kuju tulnud ikkagi üldse hävitada?

Meie rahva suhe punaarmeega on äärmiselt vastuoluline. Ma mõistan neid, kes on punaarmee all otseselt kannatanud ja Nõukogude repressiivorganite käe läbi oma lähedasi kaotanud ja kes seda otsust ette heidavad ja peavad seda ebamõistlikuks. Aga Teisel maailmasõjal olid teada põhjused ja teada tulemused. Ja kogu maailma avalikkusele on peaaegu võimatu selgitada, miks Eesti ei respekteeri sõjahaudu kui sõjahaudu. Nii et sõjahaudade osas olen ma üsna kompromissitu – me peame ühtviisi lugu pidama nii punaarmees kui ka Wehrmachtis langenud inimeste mälestusest.

Mis puutub hauatähisesse ja tema sümboliväärtusesse, siis see on keerulisem küsimus. Aga tänaseks on see otsus niimoodi langenud ja ma usun, et need, kes siiralt näevad selles mälestusmärgis mälestust fašismi vastu võitlemisest, saavad seal langenud kaasmaalasi või sugulasi austamas käia. Ja nende jaoks, kes näevad selles eesti rahva allaheitmise sümbolit, neil seda võimalust enam pole, sest see vägi on sellest sambast välja võetud!

Kuus aastat on möödas, aeg rahulikumalt juhtunule tagasi vaadata. Mis tehti toona õigesti, mis valesti?

Mul on kahju, et pronkssõdurit ei teisaldatud 1990. aastate algul. Üheksakümnendate lõpul olime juba leppinud. Paraku ajalugu paisutas need pinged pronkssõduri ümber üles ja 2007. aastaks oli teisaldamine vältimatu. Ja see otsus oli õige. See otsus, et pronkssõdur teisaldada kahes etapis – väljakaevamised ja püüda seda teisaldada suvel –, ka see otsus oli õige.

Tõenäoliselt oli ebapiisav see selgitustöö, mida me selliseid otsuseid tehes oleksime pidanud tegema. Osa venekeelsest elanikkonnast on tagantjärele väitnud, et oleks nad teadnud, et need plaanid on rahumeelsed ja pole suunatud pronkssõduri hävitamisele ja lõhkumisele, oleksid nad suutnud seda otsust mõista. Aga seda selgitustööd me ei suutnud teha. Vabandused, et aega oli vähe ja mõistust ei jagunud, need on tagantjärele õigustused. Ja kindlasti oli õige otsus ka öösel ta kiirkorras teisaldada ja pimeduse katte all, see oli juba sundotsus. Väiksematest detailidest ma rääkima ei hakkaks.

Täna on Eesti elu rahulikum ja niisuguseid provokatsioone, mida me kartsime 2005.–2007. aastal, nendeks põhjust enam kindlasti pole. See on kindlasti positiivne. Tagasilöök integratsioonis, ma usun, ei ole ka põhimõtteliselt kahjustanud seda ühist edasiliikumist, millesse ma siiski jätkuvalt usun.

Kas on midagi, mida ise teisiti teeksite kui toona?

(Pikk paus) Eks see kommunikatsiooni ülesanne lasus ju ka kaitseministril. Sest teisaldamine ja väljakaevamised olid ju meie vastutusala. Kommunikatsiooni pool ongi kindlasti kõige kesksem koht. Ma tean kindlasti seda, et see emotsionaalne etteheide suure osa venekeelse elanikkonna puhul on seotud sellega, kuidasmoodi nad tajusid Eesti riigi suhtumist ausambasse, mitte tõsiasja, et see mälestusmärk viiakse sõjaväekalmistule. Seda on väga paljud venekeelsed elanikud mulle hiljem möönnud. Mis näitab seda, et see jutt jäi rääkimata. Me räägime sellest nüüd, aga me ei rääkinud sellest enne. See on see kõige olulisem viga.

Pronksiöö(d)

• Pronksiööd olid 2007. aasta 26. aprillist 29. aprillini Tallinnas ja mujal Eestis toimunud rahutused.

• Rahutuste ajendiks olid 26. aprillil Tõnismäel pronkssõduri monumendi juures tehtud ettevalmistused säilmete arheoloogiliste väljakaevamiste ja identifitseerimise alustamiseks.

• Säilmete väljakaevamine ja identifitseerimine pidi algama 27. aprillil kell 10, kuid need lükati rahutuste tõttu edasi.

• Kaevamiste eesmärk oli selgitada sinna maetud inimesed ning anda võimalus nende säilmete teisaldamiseks koos monumendiga Sõjaväekalmistule.

• Pronksiöö korraldajate (Dmitri Linter, Dimitri Klenski, Maksim Reva, Mark Sirõk) üle peetud kohtuprotsessil selgus, et aktsiooni hakati ette valmistama vähemalt aasta varem, toetust saadi Vene Riigiduuma mõnedelt liikmetelt, kavas oli jõulise aktsiooni läbiviimine ja selle näitamine rahvusvahelistes teleuudistes.

Allikas: Vikipeedia

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee