Eesti uudised

Viit last kasvatav vanaema: "Mina enne alla ei anna, kui mul on 100 aastat täis." (112)

Maarius Suviste, 22. aprill 2013, 06:59
PEREPILT: Vanaema Heldila taga seisavad Helina (9) ja Janek (13). Ees on Markus (2) ja Janelle-Ly (3). Mamma süles istub pesamuna – kaheksakuune Emma-Ly on kasutütretütar, kes nende juures alaliselt ei ela. Pildilt puudub pere vanim laps, 16aastane Siimu. Aldo Luud
Traagilise elusaatusega Heldila: abikaasa ja poeg surid insulti, laste ema lapsi ei tahtnud, pidin nad endale võtma

"Elu tuleb elada ja raskustest tuleb üle saada. Aastaid on küll palju, aga peab hakkama saama," ütleb Heldila (79), kelle kasvatada on viis last. Tahtmist tal jagub: "Mina enne alla ei anna, kui mul on 100 aastat täis."

"Mamma! Mamma!" kilkavad lapsed, hüppavad vanaema Heldila sülle ja kallistavad teda. Nad ei kutsu teda emaks ega vanaemaks, vaid mammaks. Lihtsalt mammaks. "Kust nad selle mamma võtnud on, seda ma ei tea," ütleb Heldila, kelle kasvatada on saatuse tahtel viis last, neist vanim 16- ja noorim kaheaastane poiss. Kolmele lapsele on ta vanaema ja kahele pisemale vanavanaema.

Rakvere lähedal Sõmeru vallas elavat Heldilat pole saatus hellitanud. Viimase viie aasta jooksul on ta eluraskustega võideldes maha matnud kolm lähedast inimest. "Minu mehel oli viis korda insult. Kuus aastat oli ta voodihaige. Teda tuli sööta ja joota – teda tuli kogu aeg aidata," räägib Heldila.

Laps oleks jäänud käte ja jalgadeta

Abikaasa raske haiguse ajal tuli teinegi ränk hoop – suri poeg. Jälle insult. "Õhtul rääkisime veel juttu, kuid hommikul teda enam ei olnudki," meenutab Heldila. "Edasi sai nii, et laste ema ütles, et tema neid lapsi ei taha. Jäi üle, kas lastekodu või võtan nad enda juurde. Ma ei lubanud neid lastekodusse! Mitte mingil juhul!"

Nii võttiski vanaema lapsed enda hoole alla. Õige pea tabas peret aga järjekordne tragöödia – sünnituslaual suri vanima pojapoja naine. Väikesed lapsed jäid emata. Sestap ongi tubli ja energilise Heldila kasvatada viis last. Kolm neist on ametlikult tema juures eestkoste all, peale nende veel kaks väikest pojapojalast.

Kaks last on haiged. Janek (13) on puudega ja Helinal diagnoosimisel raske haigus. Väikest tüdrukut uuritakse Tartus. Eelmisel aastal käis Heldila temaga Tartus haiglas viis korda. Arstilkäike on olnud ka tänavu. "Helina raviarstile tuhat tänu!" Mamma sõnul on eriti suure tragöödia üle elanud Janek. "Seda on kohutav rääkida." Heldilal tulevad rääkides pisarad silma. Tol ajal, kui poiss veel vanaema juures ei elanud, oli oht, et ta jääb ilma käte ja jalgadeta. Õnneks nii traagiliselt see siiski ei läinud. "Kuu aega või rohkem oli ta haiglas. Nüüd peab ta rohtusid võtma. Muidu õpib ilusti, saab hakkama," räägib mamma.

Vahel pisarad silmas

Rakvere turul on Heldilalt küsitud, kust ta need lapsed saanud on. "Juhtub-juhtub, elus juhtub palju asju," on mamma siis öelnud. Ta ei tea ühtegi teist omaealist, kel samamoodi viis last kasvatada.

"Peab saama! Aastaid on küll palju, aga peab hakkama saama," ütleb Heldila, kuidas ta viie lapse kantseldamisega toime tuleb. Küsimusele, kus ta selle jõu ja energia võtab, vastab ta, et täpselt ei tea: "Vahel tulevad küll pisarad silma, aga küll jumal aitab."

Heldila teab kaljukindlalt: tülpimust ei tohi peale tulla. Kui ta on väsinud, siis paneb lapsed magama ja puhkab ise ka. Kas või kümme minutit. Ja siis on kõik jälle korras.

"Nad on nii kavalad," räägib mamma lastest. "Vahel tuleb mul unerammestus peale. Ütlen lastele, et mamma läheb kušeti peale natukeseks ajaks pikali, aga teie mängige siin ilusti. Jaa-jaa, me mängime, ütlevad lapsed. Nad on nii kavalad ja tulevad ukse peale vaatama, kas mamma magab nüüd. Ja oh issand, kui siis tulen 10–15 minuti pärast tagasi ja kui siis tuba näen!! Kõik kolud üle toa laiali!" Seda rääkides haarab Heldila endal peast kinni. "Aga noh, mis teha," rehmab ta hetk hiljem käega. "Elu tuleb elada ja raskustest tuleb üle saada."

Mamma teab, kes talle peale laste veel elujõudu annavad – loomad. Nemad aitavad ka elada. Talle meeldivad loomad nii väga, et majapidamises on kolm koera ja kümmekond kassi.

Kui tervisest rääkida, siis ütleb vanaema oma selga patsutades: "Muud pole midagi viga, aga vaat selg on haige..." Ta on elu aeg rasket tööd teinud. Enne oli õmbleja, seejärel töötas 35 aastat Tõrma karusloomakasvanduses. Enne oli seal farmis tööl, siis brigadir, kõige lõpus veterinaarpunktis veterinaartehnik.

"Ma ei ole ise mitte kunagi käinud kusagil abi küsimas," tunnistab Heldila. "Raskusi on, aga tuleme toime: kartulimaa on, juurikaid on. Lapsed on riides, näljas me ei ole, söönud oleme kõik.

Ega me keegi, jah, siia ilma igaveseks jää," lausub Heldila. Ja lisab energiliselt: "Ehk jumal annab mulle nii palju tervist, et elan 100aastaseks. Mina enne alla ei anna, kui mul on 100 aastat täis. Ma panen sada täis!"

Elu pärast "Kodutunnet": kadedaid inimesi on palju

Lastefond toetab iga kuu

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond toetab viit last kasvatavat Heldilat alates veebruarist iga kuu kuni 300 euroga – fond tasub kahe lapse ravimite ja abivahendite eest ning katab Tartu Ülikooli kliinikumis arsti juures käimise sõidukulud. "Heldila on väga kangelaslik naisterahvas ja loodame, et fondi abi ravikulutuste katmisel vähendab pisutki vanaema murekoormat," ütleb Lastefondi tegevjuht Agnes Karlson.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee