KOMMENTAAR | Eesti karu küttimine jääb vaid välismaalaste lõbuks? (12)

Jahindusega seonduv on saanud keskkonnaministeeriumi piinlikuks konnasilmaks - ministeerium likvideeris senise hästitöötnud jahikorralduse, uue seaduse vastuvõtmine venib ja tekitab pahameelt nii jahimeestes kui maaomanikes. Riskides tõsiselt kogu ministeeriumi mainega, prooviti jõuga ja läbi ähvarduste sundida jahindusorganisatsioone uut vastuolusid täis jahiseadust kiirustades heaks kiitma.

Lõputu segadus uue jahiseadusega

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri katse jahimeestele survet avaldada viis aga selleni, et paljud Läänemaa, Jõgevamaa ja Viljandimaa jahimehed pöördusid ministeeriumi vastu kohtusse. Selle tulemusel oli ministeerium sunnitud oma varasematest seisukohtadest loobuma ning kinnitas, et jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid siiski ei asuta kehtetuks tunnistama, nagu ministeerium oli varem planeerinud.

Suur segadus Eesti jahinduses algas juba 2009. aasta oktoobris, kui keskonnaministeerium muutis Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse töö korraldust - jahimaakorraldusosakond likvideeriti ja funktsioonid kanti üle metsakorraldusosakonnale.

Seda põhjendati, nagu valitsusel kombeks, töö efektiivsemaks muutmisega. Pärast muudatuste rakendamist ei ole keskkonnaminister aga enam jahiseadust juba üle 3 aasta täitnud - pole moodustatud ühtegi jahipiirkonda ega uuendanud jahimaakorralduskavasid, kuigi Eesti jahinduse arengukava 2008-2013 ja kehtiv jahiseadus seda nõuavad.

Jahimeeste jaoks tähendab see, et tegelikult ei tea jahipiirkonnad, mis nende tulevikust saab: kes võib kus ja kuidas millise seaduse järgi jahti pidada. 64 üle Eesti asuva rendijahipiirkonna tulevik on aga päris ebaselge.

Seniste tegematajätmiste varjamiseks ja olukorra seadustamiseks vajab ministeerium nüüd kiiresti uut jahiseadust. Paraku on võrreldes kehtiva seadusega sealt välja jäetud terve teaduslik lähenemine jahindusele ehk jahimaade korralduse peatükk. Siiani on see paika pandud jahimaa korralduskavaga, mis määrab, mis loomi kui palju lasta võib.

Suur raha tõrjub kohalikud kõrvale

Üha häälekamalt kõlavad arvamused, et mõningatel reformierakondlastel on tekkinud ambitsioon jahiseltside piirid vägisi ümber joonistada ning kohalikud jahimehed metsast välja peletada. See läheks kokku nende üldise müümise ja erastamise loogikaga.

Eestis on tekkinud viimasel kümnendil suhteliselt jõukas seltskond suurmaaomanikke, kelle hulgas on arvukalt väliskapitali esindajaid, kes koondavad enda alla kümneid tuhandeid hektareid maid.

Ministeeriumi plaan oli lihtne. Esmalt lõhutakse tänane jahimaade korraldamise süsteem, sest suurmaaomanikud - paljud neist rahvusvahelised korporatsioonid - ei taha riiklikku sekkumist jahindusse.

Seejärel pannakse jahipiirkonna kasutusõigus sõltuvusse maaomandi suurusest ja aetakse olemasolevad jahiseltsid kahjunõuetega pankrotti. Seejärel moodustatakse uus jahiselts, kes kandideerib uueks jahipiirkonna kasutajaks pankrotistunud kohalike jahimeeste asemele.

Uues jahiseltsis ei ole aga enam neid kohalikke mehi (reeglina väikemaaomanikud), kes sellel jahimaal elavad, vaid sinna hakkaksid kuuluma suurmaaomanikud ja nende sõbrad, kelle firmade peakontorid asuvad tihti Helsinkis, Stockholmis, Luxemburgis ning parimal juhul Tallinnas. Kohalikud maaomanikud peavad edaspidi jahindust puudutavates küsimustes suhtlema aga suurfirmade advokaatidega.

Õnneks on jäänud Reformierakond ulukite erastamise plaaniga üksi. Eesti jahindusel on pikaajalised traditsioonid. Meie jahimeestel on kõva närv ja läbi tugeva organisatsiooni on kõige hullemad plaanid suudetud tagasi lükata. Eks näis, mis on ministeeriumi järgmine käik ja milline saab olema jahinduse tulevik vaadatuna Eesti jahimehe seisukohalt. Kas tulevikus jääb jahipidamise õigus ka kohalikele?