Kommentaar

KOMMENTAAR | Kingitus kõige nõrgemaile? (1)

Heljo Pikhof, SDE aseesimees, riigikogu liige, 30. märts 2013, 08:01
 Andres Varustin
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatustepakett, mis riigikogus esimesel lugemisel käis, on toores ja vastuoluline. Vähe sellest, ka vastutustundetu, sest lähtudes suuresti vaid raha kokkuhoiust, on ette nähtud tootmagi praaki ehk kooliheidikuid.

Lõhkuda on uhke, poole uhkem kui lappida vana. Miks siis mitte raginal üle sõita alles jalule tõusvast kooli tugiteenuste süsteemist, kui nõndaviisi saab õpetajatele alampalka juurde joonistada? Ent seda pidi ju valitsus mulluse õpetajate streigi peale lubama.

Meil on haridusministeeriumi andmetel viis ja pool tuhat, koolide endi arvates koguni 24 000 hariduslike erivajadustega last (HEV). Eks käärid arvudes tulene metoodikast, õieti küll praktikast. Meil on käimas nn kaasavale haridusele üleminek, mis tähendab, et lõviosa "ebastandardsetest" lastest peab edaspidi tavakoolis hakkama saama.

Tugispetsialistid kaovad

Just samal ajal jätaks aga "säästuhariduse eelnõu" koolid ilma riigi rahast, mida seni on nn hariduslõtku arvelt kasutatud näiteks logopeedi, psühholoogi, eripedagoogi, abiõpetaja tasustamiseks. Kogu kunst seisneb selles, et asendada sõna "pedagoog" seaduses õpetaja-sõnaga.

Mil moel siis õppekava läbimiseks kõrvalabi vajavaid lapsi tavaõppesse kaasata – kui kool ei saa pidada tugispetsialiste, kes lapse omapära ja vajadusi märkaksid-mõistaksid? Aineõpetajal ju vastavat ettevalmistust pole, liiati on tal selletagi käed-jalad tööd täis. Koolipidaja asi, leiavad PGSi uutjad. Teisisõnu: las omavalitsused, kes enamjaolt ongi koolipidajad, hoolitsevad selle eest. Järjekordne kohustus, mille riik alla delegeerib, näitamata ära, kust võtta selleks raha.

Haridusministri salarohi HEV-laste jaoks – õppenõustamiskeskused, mida riik toetaks – on aga nõnda salajas hoitud, et maakondlikud nõustamiskeskused ise ei tea sellest midagi. Nii või teisiti: lapse jaoks, kes vajab pidevat õpiabi, ei ole kodust-koolist kaugemal nõustaja juures käimine mitte mingi lahendus.

Sadakond parandusettepanekut on PGSi muudatustele juba soolas ja millal seadus kord kooliküpseks saab, teab ainult Jumal taevas. Üks on ometi kindel: kooli tugispetsialistide rahastamise peab riik enda kanda võtma. Teisiti laseme mitte üksnes nn kaasava hariduse, vaid kogu süsteemi põhja.

Koer poiss teeb karutükke

Asja mõistmiseks ei pruugi ju keerukaid liitvajadusi näiteks tuua. Vaadelda võib ka tuge vajavate laste alamseltsi tingnimetusega "koer poiss". Enamikku neist ei arvata isegi HEV-laste sekka, ometi piisab paarist taltsutamatust jõnglasest, et lüüa uppi kogu klassitöö.

Mõnel kärssab juhe kohe läbi, kui esimese hoobiga seletatavale ainele pihta ei saa, teab mu tuttav koolipsühholoog oma kogemustest. Laps hakkab õpetajast üle rääkima ja mööda klassi ringi käima. Joonlauaga talle näppude pihta ei löö, isegi ukse taha ei saada – säärased korralekutsumise võtted on praegusaja õpetajale rangelt keelatud. Ja lapsed teavad seda rohkem kui hästi, mis ainult lisab õli tulle.

Tihti suhtub võimatult käituv õpilane töösse hoopis teisiti, kui ta kõrval istub abiõpetaja. Kes teda jälgib, seletab vaikselt, kui vaja, või viib omaette ruumi, kus laps oma ülesande ilma publikumenuta lõpuks tehtud saab.

Meie galoppivas ajas, kus liig paljud lapsed kasvavad omapäi või on kodus kindlalt ekraani külge naelutatud, peetakse õpiraskuste põhjusteks üha sagedamini hüperaktiivsust, tähelepanuhäireid, käitumisprobleeme. Hooliva suhtumise ja erialainimeste toega saaksime paljudel puhkudel ennetada või leevendada raskemaid psüühilisi probleeme, koolist väljalangemist, ka katkijäänud kooliteest tulenevat asotsiaalset käitumist hilisemas eas.

Pole saladus, et põhikoolist väljalangejate seas on poisse ligi 70%, ja enam-vähem sama sooline jaotus on püsinud juba aastatuhande vahetusest peale. Vahe poiste ja tüdrukute õpitulemustes saab ilmsiks juba algkoolis ja kuuenda klassi tasemetööks suureneb veelgi. Edaspidi? Meie hariduslik ebavõrdsus on üsna pretsedenditu terves maailmas: saja suurkooli lõpetanud mehe kohta on meil 250 kõrgelt haritud naist.

Tuge vajavad nii poisid kui tüdrukud

Üheseid põhjusi on raske välja tuua, aga tõsi, noormehed küpsevad pisut hiljem kui neiud. Ja võtavad ka hiljem aru pähe. Teiseks ongi tüdrukud poistest usinamad, sest teatud vanuses paelub poisse pinginühkimisest hoopis enam musttuhat muud asja. Kui aga mehepoeg mingis kriitilises eas või ka kõigele käega löömise meeleolus kännust-paarist üle aidata, võib tast sirguda mees magu muiste. Võib-olla haridusministergi.

Saksa tunnustatud rahvatervise- ja haridusteadlase Klaus Hurrelmanni meelest vajavad koolitüdrukud tuge, et tõsta enesehinnangut, poisid aga, et parandada enesedistsipliini ja -kontrolli. Ent märkamist, hoolivust ja tunnustust vajab igaüks.

Kui nüüd kooli säästutulevikule mõelda, siis küllap võiks karutükkide tegijaks arvata ka meie haridusministri. Jah, koerad poisid ei ole enamasti nii kõrge IQga kui Jaak Aaviksoo, ega ka võrdväärse töövõimega, vähemalt mitte maast madalast. Aga igaühel on koht siin päikese all, ja üks eeldusi, kas oled valguses või varjus, on võimetekohane haridus. Kahaneva rahvastikuga väikeriik peaks seda ometi mõistma.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee