Elu

"Me ei teadnud hipidest mitte õhkagi, olime 60ndate alguses lihtsalt noored." 

Kaja Roomets, 18. märts 2013, 07:00
AEG LÄHEB ARMUTULT: Omaaegsetel suurkujudel Aleksander Mülleril (keskel) ja Päärn Hindil (tema taga) avanes vahetult enne lillelaste näituse avamist põgus võimalus heita pilk eksponaatidele. Ammuks see kõik oli, kõigest ühised 40 aastat tagasi! Hetk hiljem vallutasid ERMi Näitusemaja koridorid ja trepid juba sajad hipide sõbrad.  Aldo Luud
Poetess Ave Alavainu lahkab lillelaste näituse avamise puhul enda seoseid 1960. aastate lõpu hipindusega Nõukogude Eestis

"Ma ei ole kunagi olnud hipi, küll aga olen ma hipide suur sõber!" mõtiskleb luuletaja Ave Alavainu enda ja lillelapsenduse suhete üle. "Me ei teadnud hipidest tookord mitte õhkagi, me olime 60ndate alguses lihtsalt noored."

Luuletaja Ave Alavainu ütleb, et tegelikult ihkas tema hing reedel ikka hullult Eesti Rahva Muuseumisse Nõukogude lillelaste näituse avamisele. Kasvõi selleks, et vanad sõbrad üle kallistada ja Tunnetusüksuse muusika saatel Zassa joonistushappening’i nautida. "Aga aastad veerevad kui autorattad," on üks põhjusi, miks Alavainu mere tagant Hiiumaalt mandrile ei pääsenud. Selle eest oli avamisel kohal legendaarne Tartu tegelane Mülleri Sass.

Hipide ja punkarite sõber

Alavainu – enda sõnul padusuitsetaja – tõmbab sügava mahvi ja kõhistab naerda: "Ju Mülleri Sass ja mina olime mingis mõttes ühed näituse vapiloomadest. Nimi müüb!" Ja tõsisemal häälel jätkates ütleb Alavainu, et tal on südamest hea meel, et Sass näituse avamisele pääses. Et Päärn Hint ja teised sõbrad selle eest hoolt kandsid, sest teisiti poleks see kujuteldavgi – avada hipinäitus legendaarse Sassita!

Kui Alavainu pole hipi olnudki, siis kuidas ta üldse lillelaste punti sattus? "Me ei teadnud hipidest tookord mitte õhkagi, me olime 60ndate alguses lihtsalt noored. Ma ei ole kunagi olnud hipi, küll aga olen ma hipide suur sõber! Näituse kuraatorid Kiwa ja Terje Toomistu otsisid mind lihtsalt üles. Nad ütlesid, et nad tahavad 60ndate aastate nooruse kohta üht-teist teada."

Poetess lisab, et seda teadsid nad kohe, et temast, kes kahe kepi toel liigub ning teatris jaksab istuda vaid ühe vaatuse jagu minuteid, pole näitusele tulijat. Alavainu nendib, et sõber aeg on kõigi suhtes ühtviisi armutu. "Reedel oli väga tore telefonikõne, helistajateks minu leerivend Toomas Raudam, noorpõlvesõber Hannes Varblane ja Tiina Sööderman Soomest," meenutab Alavainu. "Nad olid erakordselt toredad. Et mina olen meie põlvkonna ainukene hipi." Alavainu naerab südamest – et tema pole miski hipi. Ja vabandab avalikult Varblase, Raudami ja Södermani ees: "Ma ei ole kogu hipinduse au endale võtnud, pange see kirja!"

Alavainu sõnul oli ta omal ajal kambas hipidega ja ka punkarid võtsid ta oma kampa. Punkaritega seoses meenub Ave Alavainule üks hirmus vahva lugu eelmise sajandi viimasest veerandist: "Mina – tsivilist Hiiumaalt, korralik täiskasvanud naine – lähen mööda Harju tänavat. Korraga: "Ave, tule meiega!" Kulinaid täis punkarid tulid lähemale, võtsid mind käte peale ja kandsid Harju tänava lõpuni."

Vabadus on sisemine asi

"Elu on paganama ilus olnud! Mingil ajal oli ka heavy-periood – nahktagid ja puha. Mul oli teatris parajasti poistetrupp, meil olid ägedad proovid ja siis nad kinkisid mulle heavy-rihmad, naastud küljes. Poisid ise tegid mulle need ehted!"

Alavainu ütleb mõttepausi järel, et teda on tegelikult alati kampa võetud. "Mul oli 25. sünnipäev, sünnipäevaliste seas oli nii ülikooli õppejõudusid kui ka katlakütjaid. Kõik astmed olid kohal!"

Ave Alavainu nõustub väitega, et nõukogude lillelaste subkultuur irdus ametlikust ideoloogiast, väljendades end nii rokkmuusika, armastusekultuse, patsifismi, sise- ja välismaailmas rändamise kui ka nõukogude kodanikule ebasobilikuks peetava välimuse kaudu. Seda kõike vabaduse ihaluses. "Sa ära näita mulle pragu selles müüris ja ära anna võtmeid ka mu kätte," kirjutas väga noor Alavainu 1968. aastal. Tsensuur lubas "Müüri" trükki alles kolmandal katsel.

"Vabadus on sisemine asi, see ei olene riigikorrast. Me olime lihtsalt vabamad kui teised." Samas ütleb Alavainu, et vabadus on tänaseks devalveeritud. "Kui kõik on vabad, siis ei ole keegi vaba. Need ei paista enam silma, kes teistest vabamad on."

Nõukogude lillelapsed: 70ndate underground

Iseseisvast algatusest täiendada ERMi kogusid materjaliga Eesti hipipõlvkonnast videointervjuude näol kujunes välja mahukas mälu- ja popkultuuriuurimuslik projekt. Näitus on alles esimene etapp. See dokumenteerib ja analüüsib mitteametlikku noortekultuuri ning esitleb alternatiivset Eesti mõttelugu, keskendudes hipiliikumise ilmingutele Nõukogude Eestis.

Avamisele olid sõna võtma kutsutud näiteks rokitaat Riho Baumann, kirjanik Johnny B Isotamm, rändurhipi Babai ehk Aare Loit, kirjanik Vladimir Wiedemann, legendaarne rätsephipi ja kollektsionäär Aleksandr Dormidontov, kirjanik ja muusik Aleksander Müller, luuletaja ja elukunstnik Päärn Hint, muusik Paap Kõlar ja toimetaja Jaakko Hallas.

Näituse kuraatorid on Kiwa ja Terje Toomistu. Toetasid Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu nõukogu, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Kinotehnik, Paap Kõlari Safarikeskused ja Kultusfilm

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee