Kommentaar

Meie riik on olemas inimeste pärast (19)

Aidi Vallik, kirjanik, 23. veebruar 2013 08:23
Foto: Tairo Lutter
Nagu inimese elus, nii on ka riikide elus igasuguseid aegu. On oma nälja- ja vilja-aastad, on rahu- ja võitluseajad, on ajad, mil vaieldakse, ja ajad, mil lepitakse, mil minnakse ja mil tullakse. Praegu on meie 95aastaseks saavas Eesti riigis viha ja mõistmatuse aeg.

Mõne aasta eest möllanud majanduskriis oma palgakärbete, säästude hävimise, aktsiisi- ja maksutõusude ning töötusega tekitas šoki, millest loodeti siiski mõne aastaga toibuda. Kuid eurorahale üleminekule järgnenud kiired hinnatõusud selleks aega ei andnud. Ei anna leevenemisaega ka elektrituru äsjase avamisega kaasnev kulutõus ja sellega kõigil senistel kordadel käsikäes kõndinud ning küllap seegi kord tulev kaupade ja teenuste kallinemine.

Euroopasse raha järele

Osa rahvast ei suuda selles valguses enam lootagi olude paranemist – see osa, keda on tervelt pool Eesti tööealisest rahvastikust ja kes teenib kuus 600eurose mediaanpalga või vähem. Need sissetulekud on piisavad selleks, et teha valikuid hädavajaliku ja hädavajaliku vahel, ei enamat. See on olukord, kus hinnad on juba Euroopas, sellise suurusjärgu palgad aga kuskil postsovetliku avaruse nimetus teivasjaamas ilma sõiduplaanita järgmist rongi ootamas.

Teine osa eestlastest sellist olukorda ei tunneta, see teivasjaamamaailm on neile kauge ja võõras, sest neil on olnud nutti ja vedamist õigel ajal eelmise rongiga eest ära minna. Koos sissetulekutega muidugi. Nende jaoks on kõik korras ja kulgeb ladusasti, eluke edeneb, pole probleemi.

Kui ainult virin ja kisa sealt teivasjaamast kohale ei kostaks.

Kas nad siis aru ei saa? Ise nad on selles süüdi, et õigel ajal ei jõudnud, ei õppinud, ei teinud, ei hoidnud kokku, ei säästnud, ei mõelnud, ei mõista?

Kas nad siis aru ei saa? Ise on nad meid petnud viie rikkama riigiga, kodukulude ja eurorahaga, lubanud kõike ja mitte midagi andnud, või kui näpuga andnud, siis kamaluga tagasi küsinud!

Hirmus suur on see mõistmatus ja leppimatus nende kahe poole vahel, kummalgi kibedus hinges, et ei hinnata, ei arvestata. Ärritus paneb purelema ka isekeskis – pahad on kõik, kes on vaesed, rikkad, paksud, suitsetajad, teismelised, üksikemad, paljulapselised, poliitikud, sotstoetuste saajad, abielunaised, narkomaanid, kunstnikud, meditsiinitöötajad, õpetajad, ehitajad, humanitaarid, tööandjad jne, jne.

Kui õhk on purelemisest ja karvade kitkumisest paks, siis tahetakse ära. Ja minnaksegi. Euroopasse, rahale järele, oma transpordiga. Saab seda siis pahaks panna?

Kõiki läheb vaja

Kuid kellele siis lõpuks meil oma riiki on hoida? Kui kõik on pahad või ära läinud? Kui ei ole humanitaare, kes sõnastavad riigi vajaduse ja mõtte, kas saab siis olla insenere seda üles ehitamas? Või ka vastupidi? Sest tegelikult läheb meil ju kõiki inimesi vaja. Liht- ja oskustööde tegijaid, sõnaseadjaid ja seadusetegijaid, teaduse- ja segumehi. Kõik töökohad, nii madala- kui kõrgepalgalised, on olemas just sellepärast, et neid on vaja. Ja kõigi meie, erinäoliste pärast see riik ongi olemas.

Meil läheks vaja palju rohkem empaatiat, mõistmist ja hoolivust mõlemale, nii jõukamale kui vaesemale poolele, meil läheb kõigil vaja oskust mõista endast erinevat inimest ja tema rolli meie ühiselus.

Ja kui räägitakse humanitaaride tarbetusest, siis mõelgem korraks. Humanitaaria valdkonnad tegelevad inimese ning inimtegevuse mõistmise ja seletamisega. Humanitaaria nii-öelda vastand on arvepidamine, arvude kindlapiiriline maailm. Kumba õieti on meie elus liiga palju ja kumba liiga vähe? Et me korraga kisume nagu kurjad koerad ega mõista enam üksteist sugugi, mõistame rääkida ainult eelarveridade keeles ja nende taga enam inimesi ei näegi? Umbusklikult vaenlasi otsides ja pimesi tulistades, mõnitades, silditades ja naeruvääristades me ise seda riiki ju hävitame.

Väga palju küsimärke on üleval praeguses paksus õhus, aga vastused annab ilmselt alles ajalugu – kunagi tulevikus. Kuid ajalugu saavad kirjutada võitjad. Olukorras, kus oma rahvas on jagunenud vaenupoolteks, osa lahkumas, teine osa parastamas, võitjaid olla ei saagi, seal on pikemas perspektiivis kõik eestlased kaotajad, sest majanduslikule kasule rahvusriiki ohverdada on ränk.

Kellel on õigus?

Meie eestikeelne riik saabki olemas olla ainult sellepärast, et me tahame siin olla koos, rääkida eesti keeles ja elada kooskõlas emapiimaga sissekasvanud traditsioonide, kultuuri ning kommetega. Aga Eesti riik on nii väike ja meid eestikeelseid inimesi on nii vähe, et majanduslikult oleks alati kasulikum sulanduda suuremasse. Kui jääme vaatlema ja suunama kõike riigis toimuvat ainult majanduslikust, mitte inimlikust perspektiivist, siis just selleni me ühel päeval jõuamegi.

Et seda ei juhtuks, oleks meil vaja tagasi saada ühiskondlik tasakaal ja rahunemine, mõistmine erinevate ühiskonnakihtide ja mõttesuundade vahel. Aga seda ei ole võimalik saavutada, kui ühelt poolt jagatakse teisele poolele nonde silmis eluvõõraid manitsusi või ülekohtusi mõnitusi. Seda ei ole võimalik saavutada raiudes: just meil on õigus! Õigupoolest teeksid igasugused jõuvõtted, ülbus, vingerdamine ja demagoogitsemine praegu asja ainult halvemaks.

Kui praegused võimud sedapidi ei suuda või ei pea võimalikuks, siis ehk võiks ilmuda areenile mõni uus rahvajuht uue suhtumise, uute prioriteetide ja tugeva tasakaalustava ja lepitava sõnumiga?

Kõik ei sõltu ju ka valitsusest või juhtidest – suhtumismuudatusteks ja paksu õhu väljatuulutamiseks saame ju igaüks jälgida oma arvamusi, seda, mida mõtleme ja välja ütleme. Me peame küll säilitama kriitikameele, kuid ei pea alati olema millegi vastu, vaid võiksime olla ka millegi poolt. Saaksime ressursivõitlused lahus hoida ilmavaate- või hoiakuvõitlustest. Vastandamise asemel saaksime otsida sarnasusi, eri huvide asemel märgata ühishuvi ja anda endale aru, et meid kõiki, igasuguseid inimesi, on vaja.

Siis teaksime ja tunneksime, et meie riik on olemas meie pärast. Ja see on juba selline tunne, mis laseks vaesematel aegadel leppida ka mõningase kitsikuse või mõningase kriitikaga ilma kibestumata, sest me ju mõistame. Kuid veel enam võimaldaks see tunne meil oma riiki hoida ja üha paremaks luua headel aegadel. Andkem nendeks ainult võimalus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee