Eesti uudised

Arstlike eksimuste hind. Eve ja Triinu lugu (84)

Anne Lill info@vedur.ee (Linnaleht), 17. veebruar 2013, 12:49
 www.vedur.ee
Eile oleks Triin saanud kuueaastaseks. Kui tema ilmaletulek poleks olnud nii traagiline, nagu ta oli. Kui poleks olnud seda hiljaks jäänud keisrilõiget. Eksimust, mis vallandas ühe perekonna jaoks tsunami. Siis loeks tüdrukutirts praegu õhinal kuid ja päevi ajani, kus temast saab koolilaps, kirjutas Linnaleht.

Triinule jagus napilt viis aastat ja kaks kuud. Sellegi elukese sees jäi lapsel tegemata pea kõik, mis tavaliselt inimese viie esimese aluaasta sisse mahub. Ta ei hakanud kunagi käima ega istumagi. Ta ei rääkinud ega suutnud isegi naeratada.

Ainus, mida ta oskas, oli valjuhäälne nutt. See oli Triinu eneseväljendus, kui ta tundis valu. Viimastel aastatel tüdruk muudkui nuttis, ta elas piinavates valudes.

Kohe pärast ilmaletulekut viidi Triin Pärnu haigla sünnitusosakonnast Tallinna lastehaiglasse. Kolm nädalat oli ta koomas. Üsna pea pärast seda algasid Triinul krambihood.

"Kas selline hakkabki olema meie elu?" küsis arstidelt läbielatust šokis Triinu ema Eve.

Loomulikult ei osanud ükski arst siis öelda, milliseks kujuneb sünni ajal rängast hapnikupuudusest kahjustunud ajuga beebi edaspidine elu. Aeg näitab, pakuti. Tuleb teha tööd ja loota, leidis teine.

Šokk ja teadmatus

Eve lootiski ja asus tööle. Kõik tütrekese taastusravi nimel! Beebieas oli see veel lihtne, Eve sõidutas lapse vankriga massaaži ja füsioteraapiasse, püüdis kodus ise igal viisil ta meeli arendada.

Ja kui välja arvata lakkamatud haigestumised, ikka ja jälle kimbutavad krambihood ning see, et laps veel aastasenagi ei suutnud end keerata-pöörata, liikus Triin siiski tasapisi paremuse poole.

"Isegi ninasondi kaudu söömisest saime lahti. Lastehaigla logopeedid õpetasid, kuidas lapse neelamisfunktsiooni arendada. Väikse sõrmega tuli kogu aeg lapse keelepäral mängida ja ühel hetkel tundsin, et laps neelatab koos minu sõrmega. Sestpeale hakkasin talle tasapisi piima suhu tilgutama ja viimaks jõudsime selleni, et saime teda juba pisikesest mokalusikast sööta," meenutab Eve Triinu esimesi edusamme.

Kahjuks asendusid edusammud peagi tagasilöökidega. Lapse enda elu, aga ka tema eest hoolitsemine muutus aina keerukamaks.

"Tal tekkisid neelamisraskused. Suu kaudu söömisele tuli lõpp. Kui aga laps ei ime ega neela, ei arene kõnelemiseks vajalikud lihased ja pole lootustki, et ta kunagi rääkida saaks. Kuna ta enam ei neelanud, oli vaja hakata tema hingamisteid aspiraatoriga puhastama. Seda tuli teha iga natukese aja tagant," räägib Eve.

Triin polnud veel kolmenegi, kui Eve mõistis, et kõik uksed, mille kaudu laps taastusteenusteni pääseks, on Triinu ees lukus. Ta oli liiga raskes seisundis. Temaga polnud enam mõeldav käia protseduuridel nii nagu varem.

Triinut kimbutasid ootamatud palavikuhood, igal hetkel pidi Eve olema valmis kihutama lapsega ravivõimlemise asemel hoopis haiglasse.

Kõige traagilisem oli see, et lapse probleemid aina süvenesid, kuid abi järjest vähenes. Triinule tehti üks uhke rehabilitatsiooniplaan teise järel, aga sellest kaugemale spetsialistid ei jõudnudki.

Ju oli neilegi nii raskes seisundis laps tundmata asi. Eve üksi oligi see, kes pidi teadma, otsustama ja otsustatu ellu viima.

Kaotatud aeg

Triinu kolmanda sünnipäeva paiku märkas Eve, et lapse puusad olid hakanud imelikult plõksuma. Ta rääkis sellest arstidele, ent tohtrid ei osanud midagi arvata: kui plõksuvad, siis plõksuvad!

"Kust ma oleksin pidanud seda teadma? Miks ükski spetsialist ka neidsamu rehaplaane koostades ei rääkinud asendiravist? Oleksin pidanud kas või poroloonitüki Triinule jalgade vahele panema, mis oleks takistanud luid pesadest välja tulemast. Nüüd aga olid Triinu puusad juba paigast ära ja iga liigutus – tõstmine, mähkimine, keeramine – tekitasid teravat valu. Nii see jäigi – elasime lõpuni koos lapse kohutava valuga," ohkab Eve.

Ööpäev läbi Triinu eest hoolitsemine, pidev magamatus ja stress hakkasid Eve enda tervist räsima.

"Olin kõik need aastad vaid Triinu päralt. Erisöögi valmistamine, hooldamine, aspireerimine, võimlemine, häireolukorrad. Tuli kogu aeg vaateulatuses olla. Kedagi teist aga polnud, abikaasa oli Soome tööle asunud, et meid ülal pidada, sest minust polnud asja ja lapse hoolduskulud koormasid eelarvet. Paratamatult kannatasid järjest rohkem ka peresuhted," ei salga Eve.

Murdumine

Kõige hullem oli lausmagamatus. Iga silmapilk, öösel ja päeval, tuli olla valvel, valmis last abistama. Lamatiste vältimiseks iga paari tunni tagant asendit vahetama, hingamisteid puhastama, nutu põhjustes selgusele jõudma ja abi andma. Pidev häireolukord tekitas stressi, magamisest ei tulnud midagi välja ka siis, kui saanuks seda lubada.

"Organism polnud enam suuteline uinuma, sest ei teadnud, kas ta ikka tohib seda teha. Hakkasin kasutama antidepressante ja unerohtu. Paraku on ravimitel kõrvaltoimed."

Eve kehakaal hakkas kiiresti kasvama, õue ja liikuma ka ei pääsenud. Süda hakkas samuti jukerdama. Aina tihemini ja raevukamalt kimbutasid naist ärevushäired.

"Mu peas trummeldas vaid üks mõte: magada! Suurem tütar püüdis endaga ise hakkama saada. Abikaasa tuli mitme nädala tagant Soomest koju ja mis teda ees ootas, oli vaevatud ja sügavas depressioonis, lootusetut invaliidi hooldav võõras naine, mitte see, kellega ta kunagi oli abiellunud," kirjeldab Eve laviini, mille tõi ahelreaktsioonina kaasa Triinu sünnitrauma.

"Mu enda jaoks oli vaimsele ja füüsilisele pingele lisaks kõige hullem just see abitu masendus. Ma ei uskunud enam ka ise, et mul on korralik haridus, et kunagi töötasin spetsialistina, teenisin raha ja suhtlesin maailmaga. Lisandunud oli 30 kilo, ka peeglist vaatas vastu keegi teine. Sellises seisundis laps pöörab kogu elu pea peale. Oled nagu robot, inimest sinus enam polegi."

Just siis, kui kõik hakkas lõplikult kokku varisema, kuulis Eve, et kaheks kuuks aastas on võimalik haigekassa kulul laps hooldushaiglasse anda. Selline haigla leiduski. Nüüd sai ta minna ka ise haiglasse ennast ravima.

Lapse surm

Mõistus hakkas tagasi tulema. Aasta eest leidis Eve Triinule püsiva hoiuvõimaluse Viljandi lasteabikeskuses (nüüdses SA-s Perekodu). Seal oldi varemgi raskeid lapsi hooldatud ja nad olid nõus Triinu vastu võtma. Hind oli üüratu. Pärnu linn tasus osa kohamaksust, aga pere pidi sellele lisama 400 eurot kuus. Õnneks tuli appi Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.

Eve lihtsalt lamas kodus voodis. Ikka veel nagu elutu keha, kust kõik mahlad on välja voolanud. Last ju polnud, kelle eest olnuks vaja hoolitseda. Paraku jäi Triin teiste laste keskel sageli haigeks, siis tuli Evel tõusta ja ta koju tuua, hullematel juhtudel Viljandi haiglasse teda hooldama sõita. Siis ühel aprillipäeval juhtus see taas. Kuid Eve enam haiglasse ei jõudnudki. See varakevadine viirus võttis tüdrukutirtsu jäädavalt kaasa.

Tagantjärele

"Tagantjärele ütlen, surm oli lapsele kergendus. Nii on julm öelda. Jah. Julm on seegi, et ema küll nutab lapse surma tõttu, aga ta on ise andnud elustamiskeelu ja usaldanud lapse looduse hoolde. Jah, mina andsin elustamiskeelu ... neid piinu ei olnud vaja lõpmatuseni pikendada. Muidugi suudab tänapäeva meditsiin hoida inimest lõpmatuseni elus, aga mis elu see oli ... kui see kõik juba nii läks," räägib Eve.

Ta tunnistab, et hulk kuid pärast lapse surma oli must auk. Isegi mõelda ei suutnud. Tegudest rääkimata.

"Siis hakkasin toibuma. Teiste pereliikmete nimel. Enda nimel. Triinu elamata jäänud elu nimel."

Ühel päeval ta söandas juba minna õue, parki, tänavale. Praegu õpib Eve Tallinnas massaažikoolis uut eriala. Ta otsustas pöörata uue lehekülje ja valmistub saama just Triinu-suguste, eriti ränkade puuetega laste massööriks. Ta on läbinisti viieline tudeng, sest tema motivatsioon on tohutu. Nüüd ta ju teab, mida selliste lastega on võimalik teha. Seda, millest Triin omal ajal ilma jäi.

Ta teab omast käest sedagi, mis maksab vabadus ise otsustada ja ise olla, pärast seda, kui oled proovinud järele, mis on jäägitult kellegi teise jaoks elamise hind.

Enam ei tunne ta hüsteerilist hirmu selle ees, et paarisajameetrise vahemaa läbimine võiks lõppeda kokkukukkumisega, mille tagajärjel jääks laps abita.

Artikkel ilmus algselt 8. veebruari Linnalehes.

Loe ka Linnalehe peatoimetaja Tiina Kangro juhtkirja.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee