Kommentaar

Päästerõngas väljasurevale saurusele  (17)

Vahur Afanasjev, kirjanik , 6. veebruar 2013, 06:58
Olgu kohe öeldud, et mul kui veerandi ulatuses vene verd inimesel, mis siis, et sünnipäraselt eestikeelsel, on seda lugu kirjutada habras tunne. Kes ei viitsi nimest kaugemale lugeda ja automaatselt vaenlaseks liigitab, sellel on tark kohe veebi kommenteerima siirduda. Ülejäänud on minuga tõenäoliselt mitmes punktis nõus.

Esiteks on selge, et eesti rahvas surebki välja. Rahvust võib määratleda geneetika, elukoha, kodakondsuse või religioosse kuuluvuse järgi. Eks needki loevad, aga vaevalt keegi vaidlema hakkab, et eestlaste puhul on emakeel siiski kõige selgem rahvuse näitaja. Eesti keele kõnelejate suhtarv maailmas aina kahaneb. Ka absoluutarvuliselt pole asjalood kiita.

Keel ei kao üleöö. Kõigepealt muutub selle roll. Koolikeel jääb teadupärast kõvemini külge kui kodunt saadu. Eesti kõrgharidus aga hiilib ingliskeelseks. Praegu veel doktori- ja magistritasemel, tasapisi ka madalamal astmel. Tänase päeva seisuga ei paista asi veel sugugi hull, kuid pole tarvis olla radikaalne pessimist nägemaks, et tasahilju on eesti keel nihkumas köögi- ja laulupeokeeleks.

Surijate surmaheitlus

Eestikeelne laulupidu elab kindlasti kauem kui eestikeelne kooliharidus. Rahvusmustrid ja muud identiteediesemed jäävad eesti rahvust meenutama ka muukeelsel ajajärgul. Küsimus on ajas. Kui järgime otsustavalt Eesti vabariigi põhiseaduse preambulas kirja pandud keele ja rahvuse säilitamise ideed, siis võime veel aastasadu rahvusena vastu pidada. Tuhat aastat? Miks mitte.

Teiseks on selge, et ka vene rahvas sureb välja. Rääkige inimestega, kes Venemaal käivad – Siber on varsti hiinlaste jagu. Vene statistika, olgugi riiklikult mõjutatu, näitab sama. Naftapidu ei kesta igavesti, mühav korruptsioon ja õitsev sõjatööstus ei hoia vene rahvust päevagi kauem elus. Keegi lõpetamata humanitaarharidusega eksajakirjanikust riigikoguja vastandab eesti ja vene rahvust? Totter ja piinlik nagu reklaamida surijate surmaheitlust.

Kui ebadiplomaatiline lapsisik mitte ainult ei karju «kuningas on alasti!», vaid «tal on tagumik vinniline!» ja «üldse on tal väike!», võib solvuda. Võib vastiku lapsisiku kohtusse kaevata – sest pole meil midagi vinniline, rääkimata siis, et miski väike oleks – või lausa hobuste vahel neljaks tõmmata, aga riided ise selga ei kasva.

Arusaamatu, miks haritud eesti inimesed infantiilsele lärmile nii valulikult reageerivad? Kas vaid selleks, et end rahvuslasena presenteerida? Aktiivparteilastest saan veel aru. Keskerakonna «aktsiad», mille liikmete hulka lärmaja kuulub, on viimasel ajal tublisti tõusnud. Ega muu kui rahvusliku kaardi väljakäimisega enam konkureerida anna. Läbiproovitud vahend käestlastud pronksiöö aegu.

Väljasurijate valikud

Väljasureval rahval on kaks valikut. Esimene on surra välja pidulikult, et mitte öelda pidutsedes. Teine võimalus on protsessile vastu hakata, võidelda viimse eestikeelse sõnani. Kolmas võimalus ei kõlba mu arust kuhugi – surra välja kiiresti, argises, nüris siblimises, raiudes nagu rauda, et ei sure me kuhugi, ja keskenduda kõigele muule peale keele ja kultuuri säilimise.

Pidulik väljasuremine käiks järgmiselt. Müüme maha kõik, mis Eestis veel ärastamata. Riigimets, maa ise. Kaevandame fosforiiti ja uraani ning jagame raha Eesti kodanike vahel. Tõsi, mõni muukeelne inimene saaks jupikese, aga mis meil sellest – pidu ju käib. Kes tahab, uputab ennast šampanjasse. Kes tahab, kolib Soome, Austraaliasse või Salomoni saartele. Venemaa, muuseas, millegi sellisega tegelebki, ainult selle vahega, et naftarahad jooksevad eliidi taskusse, kes tasapisi Šveitsi kolib.

Päästerõngad

Ehkki pidulik väljasuremine kõlab vahvalt, eelistan vastuhakku. Vastuhakk on perspektiivikas, kui piisav hulk inimesi otsustab, et keel on nende identiteedi elutähtis osa. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Lõunaeesti keel, mis oli juba täiesti köögikeeleks unustatud, on murdnud igapäevasesse kasutusse, õpikuisse, televisiooni. Iirlased on oma gaeli keele Euroopa Liidu ametlike keelte hulka surunud... Saab küll, kui hästi tahta.

Ma ei väidagi, et eesti keele ja kultuuri, selle pisikese põneva dinosauruse säilitamisega ei tegelda. Tegeldakse, kuid stiihiliselt, formalistlikult, igal sammul rahast rääkides. Eesti teaduskeele hoidmiseks ei ole tarvis toota arutul hulgal töötuid keeleteadlasi, vaid maksta teadustöötajatele korralikku palka ning hoolitseda, et nende töö oleks alati eesti keeles kättesaadav.

Kultuuri tuleb suhtuda sama tõsiselt kui taristusse. Betoonil pole rahvust. Teatril, kirjandusel, muusikal ja kinol on keel. Lihtne. Ei pea kõiki kirjanikke pelgalt staatuse pärast kinni maksma, aga kogu kvaliteetne eesti kirjandus tuleks korraliku raha eest ära osta ning arvutivõrgus tasuta kättesaadavaks teha. Ja muusika? Vaiko Eplik laulab eesti keeles, aga tegeleb enda elatamiseks saja muu asjaga. Tema ja paljud teised eestikeelse kvaliteetmuusika autorid tuleks riiklikult kinni maksta. Vajalik raha on Eestis olemas, tuleb vaid vähem betoonile ja rohkem inimestele mõtelda.

Ja veel üks asi, mida kaaluda. Meie maa on suhteliselt tühi. Kui mitu sisserändajat suudaksime lõimida? Kas üldse ühtegi? Lääne-Euroopas elanuna ei ole mul igasugu immigrantidesse suurt usku, kuid pole mõistlik emotsioonidele tugineda. Äkki siiski suudame mingi hästivalitud inimrühma eestikeelseks õpetada? Ka paar tuhat uuseestlast oleks suur võit.

Kindlasti on kümneid päästerõngaid, millega väljasurijad võivad heal juhul ka mitu tuhat aastat vee peal püsida. Tarvis on ühist läbimõeldud tegutsemist. Kuningas peab riietuma, mitte õigust taga ajama.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee