Kommentaar

Käitumishäiretega lapsed vajavad eripedagoogikat  (8)

Aidi Vallik, kirjanik, endine õpetaja , 1. veebruar 2013 06:59
Ma ei suutnud vaadata internetis ringelnud õpetajakiusamisvideot kauem kui umbes poole peale. See ajas südame pahaks.

Ning ma avaldan siirast kaastunnet kõigile neile, kes selliste käitumuslike avariijuhtumitega elus mingil põhjusel kokku puutuma peavad. Ja mul on väga kahju õpetajatest, kelle õlule langeb kohustus minna selliste laste ette tundi andma ilma eripedagoogiliste, sotsiaalpedagoogiliste või kriisijuhtimisoskusteta.

Tava- ja eripedagoogika

Paraku on selliseid õpetajaid üsna rohkelt, sest eri- ja sotsiaalpedagoogid olevat palgal ainult umbes kolmandikus Eesti koolides. Psüühiliste, sotsiaalsete ja kasvatuslike erivajadustega lapsi jõuab aga õppima igasse piirkonnakooli ja vaata et igasse klassi üks kuni mitu. Eriinternaatkoolide plaanitsetava järkjärgulise sulgemise tõttu tõuseb tulevikus selliste laste osa tavakoolides veelgi, sest kuhugi tuleb nad ju panna koolikohustusliku ea lõppemiseni.

See, mis säärase ärapaigutamise tulemusena aga saavutamata jääb, on erivajadustega laste tegelik rehabilitatsioon. Tavapedagoogika ja eripedagoogika vahel on vahe, see viimane on juba hoopis teine eriala. Väga viltu kasvanud ja arenenud laste aitamiseks ning õpetamiseks on vaja juba noid pädevusi.

Oma kutsealal loomuldasa andekal õpetajal võib neid muidugi mingis mahus olla, aga ei pruugi. Me ei saa nõuda, et ühel erialal töötav inimene teise eriala standardite alla mahuks. Tõstamaa videoloo puhul koolidirektor teatas, et muudes klassides saab see keskealine meesõpetaja hästi hakkama. Sellepärast pani mind kulme kergitama Õpilasomavalitsuste Liidu ja mõne teisegi seisukoht, et see õpetaja ei ole oma ametisse sobiv.

Teenindajaks taandatud õpetaja

Kuid ühiskondlikud hoiakud ei toetagi õpetaja autoriteeti juba vähemalt kümmekond viimast aastat. Sellel konkreetsel juhul toimunud füüsilise ründe taga on kümme aastat peaaegu nähtamatut arvamuskujundust, mis taandab õpetaja maksumaksjalt üha raha juurde nõudvaks mõttetuks teenindajaks, aruandjaks ja tabelitetäitjaks, ning õpilase kodu kliendiks, maksumaksjaks ja arupärijaks. Sellise suhtumise foonil ei ole aga võimalik haridust efektiivselt anda ega vastu võtta.

Selle konkreetse loo puhul tekitas halvakspanu ilmselt õpetaja võimetus ründavate noorte vastu midagi ette võtta, tema ebakindlus, tegutsematus, nagu käteta ja jaluta olek. Ühest küljest on see üsna tavapärane keskealise, intelligentse, agressiivsuseta inimese käitumine kurjategijate ründe puhul. Teisest küljest, see mees on ju õpetaja, järelikult oleks pidanud tagama oma klassis korra ja distsipliini. Küllap ta normtingimustes tagabki, aga toimetulek kambaviisilise füüsilise rünnakuga kuulub ilmselt pigem politsei- kui õpetajakoolituse sisse.

Aga siiski, asi ei ole ju tegelikult selles konkreetses õpetajas. Poistega ja paljude nendesugustega on hoopis ise lood. Milliseks nemad oma elu elavad, kui start on selline? Keegi on nad niisuguseks kasvatanud või lasknud kasvada. Ja sellised lapsed ei ole õnnelikud ega ennast hästi tundvad, kuigi nad kangesti üritavad sellist muljet jätta. Kuskil seal all on paras ports suurt segadust, õnnetust ja valu, mis väärastab nende käitumist, psüühikat ja suhteid ning jääb nende elu mõjutama veel kauaks ajaks pärast kooli lõpetamist. Ühel päeval peavad nad iseseisvat elu alustama, pere looma, ise lapsed saama. Nende edasikulgev elu mõjutab paljude teiste kõrvalolijate elu. Ja sellepärast me ei tohiks piirduda vaid hukkamõistu, ignoreerimise või nende kuskile mujale kaelast ära lükkamisega.

Kui tavapedagoogika enam ei aita

Selliste juhtumite ilmsikstulek näitab, et meie koolid, haridussüsteem, seadused, meditsiin, sotsiaalasutused ja -organisatsioonid ei tegele ikka veel niisuguste laste rehabiliteerimisega piisavalt. Nad ei pälvi veel väga tihti asjatundlikku ja pädevat abi, teraapiat, eriõpet, tuge ning struktuuriüksuste koostööd selle nimel, et teha neist sotsiaalselt toime tulevad ühiskonnaliikmed. Kas meil pole siis inimesi vaja? Kui on, siis kuidas me saame need elud ja hingekesed lihtsalt niisama allavett lasta?

Käitumis- ja psüühiliste häiretega lapsed vajavad enamasti ju palju sellist, mida tavakool või nende vanemad sageli pakkuda ei suuda: psühhoteraapiat, ravi, stabiilsust, kindlat rutiini, kasvatuslikku järjekindlust. Eriti nüüd, kui seni erikoolidesse suunatud erivajadustega lapsed hakkavad riburada pidi tagasi tavakoolidesse saabuma, peaksime sellele mõtlema.

Võib-olla ei olegi seniste sanatoorsete internaatkoolide kokkutõmbamine pikemas perspektiivis otstarbekas lahendus? Nende mõningase ümberkorraldamise juures oleks ju võimalik neisse koondada kompetentsi ja luua parimad tingimused selliste laste sisuliseks, mitte näiliseks harimiseks, vaimseks ja sotsiaalseks rehabiliteerimiseks. Sellest oleks väga probleemsetele lastele kindlasti rohkem kasu kui kahtlase väärtusega katsest klapitada psüühilisi erivajadusi tavapedagoogikaga. Samas oleks nõnda tagatud ka normaalselt funktsioneerivate koolilaste ning õpetajate õigus töörahule ja isikupuutumatusele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee