Eesti uudised

Kummituslik Von Krahl: valges kleidis naine ja kõminal astuv mees (9)

Kristiina Tilk, 30. jaanuar 2013, 06:59
Tähepõld tõmbab katte üles kohalt, kus väikelapseluukere välja kaevati. Foto: TEET MALSROOS
Von Krahli teatri hoone Rataskaevu tänavas, mille pööningult hiljaaegu leiti väikelapse luukere, ei kuulu nende vanalinna kummitusmajade hulka, millest räägitakse legende. Näitleja Tõnis Niinemets, kes on teatris ka öid veetnud, oskab aga pajatada nii mõnegi kõhedusttekitava loo.

"Naistegarderoobis on valges kleidis naine, kes ilmutab end ka siis, kui ise seal ruumis oled. Seal ei pea isegi pime olema ja teda ei pruugi alati näha olla – aga sa tunnetad ta olemasolu ikkagi," kinnitab Niinemets.

Ka meestegarderoob, kus ööbimiseks kolmekorruseline nari, on Niinemetsa sõnul koht, kus ööbides võib tajuda, et seal viibib veel keegi.

"Nari kõige alumisel osal magades on teinekord öösel, kas siis teiselt või kolmandalt osalt kuulda, päris täpselt ei oskagi öelda, milliselt, kuidas keegi keeraks ennast nagu teise külje peale," räägib Niinemets. Tema sõnul andvat üleloomulikud jõud oma kohalolekust märku just teatri ülakorrusel.

Oli alguses skeptiline

"Meil on teatris üks ruum, mida kutsutakse Šaša toaks. See on külalistetuba. On juhtunud, et ma juba magan, kui kuulen, et keegi tuleb tuppa. Need on sellised tugevad mehesammud. Kui tuli põlema panna, on ruum aga võõrastest tühi ja uks kinni," ütleb Niinemets.

Niinemets tunnistab, et enne Von Krahli teatrisse tööle asumist kõhkles ta kõigis juttudes, mis puudutasid vaime ja üleloomulikke jõude.

"Kui kogu elu pole selliseid kogemusi olnud, siis ei usu tõesti, et midagi sellist olemas võib olla. Nüüd aga olles ise tajunud, et ma pole ruumis üksi, on jälle raske uskuda, et midagi sellist saab endale ette kujutada," ütleb Niinemets.

Ta lisab, et midagi hirmsat iseenesest ju juhtunud ei ole, kuid uued administraatorid, kes valvelauas tööl olnud, on küll hommikuti täiesti magamata ning hirmunud näoga olnud.

"Palju kolinat on olnud kosta saalist või naistegarderoobist. Öösel magades kuuled, et keegi on veel majas. Lähed siis vaatama ja ümberringi on vaikus. Kustutad tule ja hakkab samasugune tugev ja kohati nagu sihilik kolin pihta," kirjeldab näitleja.

Luukere tekitas elevust

Ehkki teatris on nüüdseks juba 20 aastat antud etendusi, kontserte ja loenguid, pole teatritegijatel seni räämas pööningule asja olnud. Möödunud kolmapäeval, kui see otsustati Ivo Reinoki tulevase soololavastuse tarbeks korda teha, leidis Von Krahli tehnik Kaido Kivitoa pehkinud põrandalaudade alt sodi ja tolmu seest luukere.

"Luukere leidmisega kaasnes palju kihevust ja põnevust. Majas on palju proove ja need on eri ruumides. Ivo teeb siis proovi pööningul ja teinekord on pööningult kostnud mingid helid ja on tunne, et Ivo teeb proovi, aga ma nüüd ei teagi," räägib Niinemets.

Von Krahli projektijuht Tarmo Tähepõld osutab kohale, kus luukere leiti ning teatab, et avastusi võib tulevikus ette tulla veelgi.

"Panime siia plaadid peale, aga ei hakanud tervet pööningu põrandat pärast seda avastust üles võtma. Kui seda kunagi tehakse, ei saa välistada, et ajaloolisi leide võib veelgi välja tulla," ütleb Tähepõld.

Sündmuskohale kutsuti politsei ja eksperdid kaevasid luukere tervenisti välja. Mõõtude järgi otsustades pidi see kuuluma sülelapsele. Esialgsed hinnangud määrasid sülelapse jäänuste vanuseks vähemasti 50 aastat. Kuidas need pööningule sattusid, on teadmata.

Politsei ja piirivalveameti pressiesindaja Ilmar Kahro kinnitas, et leid on antud edasi kohtuekspertiisi keskusele. Praegu ei osata veel luukere vanuse ega päritolu kohta midagi öelda.

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa ei usu, et politseiuurimine Von Krahli teatri pööningul leitud imiku luukere osas suudab tuvastada midagi enamat kui kuriteo aeg. Sedagi juhul kui luukere juures on säilinud mingeid dateeritavaid esemeid.

"Inimlikust võib ju aru saada, et raskejalgseks jäämisel hüljatud pruudid olid sageli meeleheitel sündiva sohilapse pärast, sest neil polnud võrdseid õigusi seaduslikust abielust sündinud lastega. Ja sageli oli tegu nõrgematest sotsiaalsetest kihtidest vastu tahtmist emaks saanutega – teenijatüdrukud, talutüdrukud, hiljem töölispiigad. Ebasoovitavast ihuviljast vabanemiseks prooviti küll aborte, küll nurisünnituste esilekutsumist, viimases hädas imiku tapmistki või vabasurma minekut," ütleb Kuuskemaa.

Ta lisab, et küllap võib sarnaseid leide veelgi tulla, kuid enamik beebimõrvareid on tõenäoliselt laiba varjulistes paikades pigem maa sisse kaevanud.

Kuuskemaa toob näitena alles äsja ajalehes olnud artikli, kus üks noor ema mõisteti pikaks ajaks vangi oma lapsukese tapmise eest. Ta lisab, et selliseid lugusid kohtab vanades kohtuprotokollides üsna palju – nii tsaariajast kui ka Rootsi võimu ajast.

"Ema ja lapse tragöödia jääb nagunii saladuseks. Kuna juurdepääs lapsehülgamispööningule on sõjajärgsel ajal olnud ülivaba, siis võis kes tahes ja millal tahes sinna poetada midagi või kedagi, millest soovis märkamatult vabaneda," räägib Kuuskemaa. "Luukerede leidmine vanalinnas on väga tavapärane kirikute ümber ja kloostriõuedel, kuhu kuni 1772. aastani ametlikult maeti. Nõnda tuli nunnakeste konte mõne aasta eest nähtavale Gustav Adolfi gümnaasiumi õuel ja Issandamuutmise kiriku talvekiriku keldris Suur-Kloostri tänava ääres," ütleb ta.

Von Krahli teatri ajaloost

Pööning, kust säilmed leiti, on Rataskaevu 12. Majas on aastaid asunud ka ehtepood Hilpharakas. Von Krahli eelkäija, teatritrupp Ruto Killakund üüris selle maja kõrval Rataskaevu 10 asuva saali 1991. aastal. Samas majas oli 1920. aastatel tegutsenud Hommikuteater, hiljem Nõukogude ajal juba Paul Pinna Rahvateater.

Nõukogude ajal oli neis ruumides avalikult kasutatav klubi, mida haldas Tallinna trükitööliste ametiühing. Tegutsesid ringid, peeti loenguid, allkorrusel oli võimlemissaal.

Müstilise taustaga vanalinnalood

Pikas jalas peata ilmutus

Pika jala väravatornis olid pikka aega kunstnike ateljeed. Ka kunstnik Heinz Valk on üht neist kasutanud. Valk meenutab oma kohtumist kohaliku kummitusega: "Minu ateljee oli kõrge võlvitud laega, sinna juurde oli ehitatud rõdu. Rõdurinnatis aga oli ligi meetri kõrgune. Ükskord magasin ateljees, kui korraga tundsin, et keegi nagu jälgib mind. Läksin rõdule ja upitasin ennast üle rinnatise vaatama. Seal seisis umbes kolme meetri kõrgune, ilma peata, valges rüüs kogu. Rüü oli nii pikk, et ainult jalad paistsid alt välja. Kogu lainetas absoluutselt kõigi füüsikaseaduste vastaselt. Esialgu ehmatasin ja viskasin pikali. Kui ma teda uuesti vaatama küünitasin, siis teda enam ei olnud."

Valk on mitmelt poolt kuulnud ka jutte, et keegi luusib tornis ringi. Üles torni viib kõrge kivitrepp. Kui seda mööda kõndida, siis on samme kindlasti kuulda. Sageli kuuldigi, kuidas keegi ronib raskete sammudega mööda treppi üles ja jääb ukse taha seisma. Kui ust mindi avama, siis ei olnud selle taga kedagi.

Tallinna staažikaim kodukäija

Raeprotokollides on aastast 1627 kirjeldatud vanimat teadaolevat kummitusperioodi.

Üks bürgermeistri poeg olla armuasjades ebasündsa käitumise tõttu vangi mõistetud ja pistetud Tallitorni. See oli tol ajal vangikongi kohta üsna hubane, seal oli kolm laskeava, kust sai vaadata, kuidas inimesed Toompea lossi ees liikusid. Tornis polnud pime ega rõske.

Siiski kirjutas bürgermeistri poeg raele palvekirja, et ta mujale üle viidaks. Esialgu saadeti talle seltsiks sulane. Seegi teatas: "Siin ei ole võimalik olla, siin kummitab." Ka proua bürgermeister käinud pojukest vangis vaatamas, aga näinud midagi nii õudset, et minestanud. Seda, mis linnapeaemand nägi, kahjuks kirja ei pandud.

1978.–1980. aastani restaureeriti Neitsitorn kohvikuks. Vahel juhtus, et esimesena jõudnud töömees tegi ukse lahti ja kuulis, kuidas kareda häälega mees tornis mingit laulu laulis. Või siis nähti laua taga istumas vanades riietes meest, kes inimese ruumi sisenedes kadus. Kui Jüri Kuuskemaa kohviku töötajatelt küsis, kas nad ei karda kummitusi, vastas kohvikurahvas, et neile on kummitused nagu turvamehed.

Kaunite naiste valdus

Toomkooli 13 maja on kuulunud eri suguvõsadele. Enne seda, kui maja Eesti riigi valdusesse läks, kuulus see von Breverni suguvõsale. Majas öeldi kummitavat hall daam ja must daam.

1918. aasta lõpul tuli Tallinna sadamasse Eesti riigi kaitseks Briti laevastik. Kuna aktiivset sõjategevust merel ei peetud, paigutati ohvitserid elama linnakodanike kodudesse. Üks mereväeohvitser majutati ka von Breverni juurde, kuid varsti pandi ta hullumajja. Noormees väitis, et igal õhtul ilmunud tema tuppa piltilus naine, kes naernud saatanliku häälega. Vahel nähti majas ringi liikumas ka pikkade küünte ja hallide juustega naist.

Legend räägib, et keskajal, kui maja veel Uexküllide suguvõsale kuulus, abiellus üks noormees eesti soost tütarlapsega. See oli suguvõsa arvates nii skandaalne ja auväärset aadlisuguvõsa häbistav ebavõrdne abielu, et nad tapsid nooriku ja müürisid ta seina.

Ahastav armunud munk

Laia tänava majas nr 29 on olnud kuulda, kuidas keegi lohisevate sammudega ringi käib. Vahel koputab kellegi nähtamatu käsi ustele ja seintele. Mitmel ööl on märganud majaelanikud, kuidas ühelt majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehepea. Selles majas elas 15. sajandil noor neiu Margarethe oma perega. Samal ajal liikus linnas ringi ka üks hea jutustajaandega munk Johann von Hilten, kes hakkas neiu perega tihedalt lävima. Loomulikult armus munk neiusse, see aga lükkas ta tagasi. Legendi kohaselt otsibki seesama munk nüüd oma armastatut taga.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee