Kommentaar

Euroföderalistide viimane sild  (32)

Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond , 28. jaanuar 2013, 06:50
Elame tõepoolest hirmutavas videvikutsoonis, kui vana-aastaõhtu satiirisketš president Ilvesest leiab juba mõni nädal hiljem presidendi enda poolt järeletegemist päriselus. Reaalsus on jaburam kui fantaasia. «Thabagu meid kasuõi uäljasuruemine, aga khuni see on lääneliku aruenemise thunnuseks, me ei peathu. Eesti arueneb lõpuni.» «Khui mõnele see ei meeldi, kas thahauad nad siis taandaruengudt?»

Kelle huvides?

Postimehele antud intervjuus paljastab Ilves end taas kord võõrvõimu häbenematu teenrina, kinnitades, et Eestile on kasulik, kui me pooldame Euroopa Ühendriikide loomist. Samas on president mures, et keskmine eestlane on liiga juhm ja manipuleeritav mõistmaks, mida kujutab endast föderaalne Euroopa ja kui hea see ikkagi on. Ilvese jutust jääb kõlama ehe kosmopoliitse vasakpoolse hoiak, mille kohaselt tuleb kirglikult võidelda kõigi riikide huvide eest, välja arvatud sinu enda oma. Võib-olla on tema probleem selles, et ta küll teab, kellelt ta saab raha oma Ärma skeemile ja Evelini kleitidele, aga ta ei tea jätkuvalt, mis riik on talle oma?

Põhjus, miks laiem avalikkus ei saa täpselt aru, mida kujutab endast föderaalne Euroopa, peitub loomulikult eurofödede enda tegevuses. Olles aastakümneid üritanud Euroopa rahvastelt jupikaupa iseseisvust kätte saada oma tegelikke eesmärke eitades ning varga kombel vassides ja udutades, on nad loonud olukorra, kus ühelgi sõnal pole enam kindlat, selget, üheseltmõistetavat tähendust. Eriti käib see sõnade nagu suveräänsus, föderalism, unitarism ja teiste riiklust defineerivate terminite kohta.

Et varjata oma tõelist eesmärki – vaja oli Euroopa rahvastele aastakümneid pakkuda retoorikat, mis kardinaalselt erines tegelikkusest. Ilves on terve oma poliitilise karjääri jooksul olnud euroudu peapasun Eestis. Kui talle ei meeldi, et juhmid matsid ei suuda ühitada end föderalistideks nimetavate unitaristide propagandat ja euroliidu tegelikku olemust, siis vaadaku peeglisse.

Maksude lõksus

Aga nüüd ei ole eurofödedel enam vaja eesmärki varjata, sest ollakse veendunud, et pöördumatuse punkt on läbitud. Jäänud on ületada veel viimane sild, et jõuda välja sinna, kuhu algusest peale on soovitud jõuda: tsentraliseeritud, unifitseeritud, harmoniseeritud, rahvusteta ja rahvavõimuta euro-impeeriumisse. Nimetage seda kuidas tahate – Euroopa Ühendriigid, föderaalne Euroopa või rahvusriikide Euroopa. Terminitel pole enam mingit sisu ega tähendust.

Pole võimalik ehitada impeeriumi, kui sa ei kontrolli provintse. Provintside kontrolli võti on selle käes, kes hoiab enda käes rahakotti. Lääne tsivilisatsiooni olulisimad revolutsioonid on toimunud tüli tõttu selle üle, kes määrab maksude suuruse ja kes kogutud raha kulutamise. Euroopa Liit on vaikselt, aga kindlalt liikunud ühisturu jutu varjus järjest sügavamale liikmesriikide eelarvetesse.

Kõige otsesemalt toimub see eurotoetuste kaudu, mida meilgi rumala entusiasmiga pidevalt millegi positiivsena välja tuuakse, mõistmata, et euroraha soodustab sinu sõltuvust, kahjustab konkurentsivõimet ning suunab vahendid valdkondadesse, mis ei ole olulised mitte eestlastele, vaid euroliidu tuumikule, pannes tohutud summad kaasfinantseerimise ja ülalpidamise alla kinni.

Riikide eelarvetesse on end sisse pressitud ka järk-järgult maksude kaudu. Aktsiiside alampiirid, rohelised maksud, käibemaksu reeglid – kõik see võis ju alguses tunduda tühise osana eelarvemahust, kuid on tänaseks kasvanud väga suureks ning piirab kõigi liikmesriikide parlamentidel eelarvete kujundamist märkimisväärselt. Liikmesriikide eelarved teenivad Brüsselit ka selle kaudu, et absoluutne enamus kogu 150 000-leheküljelisest seadusandlusest, mida Euroopa Liit on meile kohustuslikuks teinud ja mille administreerimine hinnanguliselt neelab umbes 5-6 protsenti SKTst (seda on kolm korda enam, kui meil läheb kultuurile või riigikaitsele!), käib liikmesriikide ametkonna kaudu, mis mõistagi on kohaliku riigi eelarvel.

Niisiis on EL juba praegu kogu eelarve ja maksusüsteemi rangelt raamistanud. Ent sellest ei piisa. Nii nagu ei piisa sellestki, et EFSFi ja ESMi kuritegelike skeemide kaudu saduldatakse liikmesriikide eelarved ja maksumaksjad aastakümneteks andamimaksetega, mis moodustavad õhku ahmima panevad summad. Kõik see on Ilvese-taolistele impeeriumiehitajatele ja rahvavõimu põlguritele ikkagi liiga kohmakas ja vaevaline. Vaja on võtta lõplik ja täielik kontroll ning tehakse seda euroliidu fiskaaluniooni, kahekojalise europarlamendi, europresidendi otsevalimise ja komisjoni ametissenimetamisega europarlamendis.

Kus on referendum?

See võib olla hea plaan sakslastele, võib-olla isegi prantslastele. See võib olla meelepärane areng komisjoni aparatšikutele. Aga see ei ole hea Eestile. Eesti jaoks tähendab see rahvuse hävingut käegakatsutavas tulevikus. Peale selle majanduslikku viletsust ja teiste almustest elamist kaheks-kolmeks põlveks.

Ükski eestlane pole sellisele plaanile mitte kunagi mandaati andnud. Seda pole ka muide küsitud. Ükski teine rahvas euroliidus pole samuti millekski selliseks mandaati andnud. Euroliiduga on alati liitutud kinnituste saatel, et suveräänsus säilib teisel kujul, et riikide liit ei muutu liitriigiks, et kohalikud otsused jäävad alati kohapeale. Nagu öeldud, on see alati küüniline vale olnud, aga selle vale najal on saadud rahvastelt mandaat liitumiseks. Kui euroliit tahab retoorika asemel hakata kehtestama sügavamalt lõimunud riiklust, vajavad nii liit kui ka kõikide riikide valitsused uut mandaati referendumi näol.

Meil peavad olema selged tingimused laual ja läbi arutatud ning siis tuleb rahvalt küsida: kas olla sellises koosluses edasi või astume välja? Mina olen kindel, mis vastuse eesti rahvas annab. Kui euroühendriiklased usuvad, et ma eksin, siis nõustuks nemadki uue referendumiga. Kui nad aga usuvad, et mul on õigus, ei tohiks nad euroühendriike üldse edendada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee