Kommentaar

KOMMENTAAR | Kas jälle fosfori- või hõlptulunälg? (5)

Marek Strandberg, Sirbi teadustoimetaja, roheline, 14. jaanuar 2013, 07:03
Foto: Andres Varustin
Ettevõttel ei saa olla pelka abstraktset huvi laia maailma vastu, kui see ettevõte pole just ülikool või mõni teadusasutus. Ammugi pole meil põhjusta arvata, et Viru Keemia Grupp tahab fosforiite uurida lihtsalt niisama, üldhuvist lähtuvalt. Vaevalt.

Põhjusi on mitu, aga olulisim neist tõsiasi, et 80ndate fosforiidisõjast saati on fosforiitide hinnad märkimisväärselt kasvanud. Täna maksab tonn rikkamat sorti fosforiiti üle 300 eurot. Ahvatlevam kui põlevkivi, kas pole?

Ulatusliku fosforiidikaevandamise mõju Eesti põhjaveele oleks aga täpselt samasugune, nagu 1980ndate aastate lõpupoole, kui sama plaaniga tuli välja Moskvas paiknenud mineraalväetiste ministeerium ja alguse sai taasiseseisvumisele aluse pannud fosforiidisõda.

Kurnatud maadel toidu kasvatamine nõuab aina rohkem keemilist tuge, aga mida kehvemad on mullad, seda rohkem reostub väetist pinnavette ja sealt edasi merre. Seda vähem saab ka merest kala püüda. Mõistagi aitab väetise liigkasutuse vastu arukam ja tasakaalustatum põllumajandus. Aga see on sootuks erijutt.

Olgu öeldud, et väetisetootmisahelas me Läänemaal kaevandatava dolomiidiga juba osaleme. See viiakse Saksamaale, kust müüakse väetiseks tehtuna osaliselt siiakanti tagasi. Ikka lahke Euroopa Liidu põllumajandustoetuse eest. Fosforivajadus on aga kujundatud vajadus, nagu ka näiteks vajadus ohtralt reklaamitud karastusjookide järele.

Kui rääkida väetisetööstusest, siis ei pääse me üle ega ümber vajadusest toota happeid – lämmastik- ja väävelhapet. Tööstuse keerukuse ja intellektuaalse kasumi osa mõttes on see paras tagasiminek Nõukogude Liidu aegadesse. Siis Eestis just seda harrastatigi. Samalaadi tagasipöördumist on aga märgata meie poliitilises kultuuris laiemaltki. Majandusharrastused ei saa paraku olla oma loomult ja valikutelt arenenumad kui sama ühiskonna poliitilised valikud. Ilmselt siis meie poliitiline meelelaad soosibki raiskamist ning looduse ja tuleviku arvel täie rinnaga elamist.

Kuhu jäi kõrgtehnoloogia?

Eesti tehnoloogiline ümbrus ja võimekus on paraku jätkuvalt pigem liht- kui kõrgtehnoloogiline hoolimata asjaolust, et nii teadus- kui arendustegevuses on sihipäraselt panustatud just kõrgtehnoloogilise majanduse jaoks eelduste tekitamisse. Selles kontekstis on ju Viru Keemia Grupi püüd tegeleda just toorainemahuka ja madalalt maksustatud toorme põhise majandusega, põlevkivist õli tootmise ja fosforiidist väetiste tootmisega, igati Eesti vääriline.

Siinkohal on paslik üles tõsta aga järgmine küsimus: kes vastutab kõigi nende katteta lubaduste eest, mida on väidetava kõrgtehnoloogia edendamisse raha küsides ning ka saades ju ohtrasti antud? Faktiliselt pole kõrgtehnoloogiast kujunenud Eesti jaoks majanduse eestvedajat. Kõik majanduse, teaduse ja insenerivalla edendamise programmid on aga just sellest avalikult ja kõvasti hõisanud. Kas saaks kuulda põhjendusi või mõnd uut ja usutavat tähtaega, mil hakkame nautima kõrgtehnilise majanduse valdavust senise marginaalsuse asemel?

Oleme kuulnud keskkonnaministrit sõnaselgelt ütlemas, et Eestis fosforiite kaevandama ei hakata. Ma ei oska öelda, mis kaal või väärtus on ministri sõnadel, sest tegu võib olla pelga poliitilise meeldimissooviga, sest enamikule ühiskonnale on fosforiitide kaevandamine siiski teatud mõttes tabuteema. Kas või selletõttu, et meie taasiseseisvuminegi algas just võitlusest fosforiidi vastu. Tol ajal seda võitlust toetanud teadlaste hulgas on aga neidki, kes hiljem on öelnud, et tegu oli vaid ettekäändega, et Moskvale vastu hakata, kuid ise võiksime fosforiite oma huvides kasutada ju küll.

Sestap arvangi, et nii võimu kui ka ettevõtluse esindajate avalikesse sõnavõttudesse tuleb juhtudel, kui mängus suured huvid, suhtuda nagu ahjualusesse teades, et mesijuttudega silitatakse kõrvu, kuniks kulp paja sisse torgatud.

Meenutan siinkohal praeguse ministri üht eelkäijat, Reiljanit nimelt, kelle kirg oli koos Tallinna sadamaga Saaremaale süvasadama ehitamine. Turiste täis laevu pidi selles käima hakkama sadu ja Saaremaa pidanuks õitsema kui mooniväli ning sealne rahvas pidi nii saama pururikkaks. See jutt osutus tühilobaks. Ent kui Eestimaa Looduse Fond püüdis kohtus tõestada, et ei sadam ega kruiisiturism ei too midagi head ei Saaremaale ega selle loodusele ja inimestele, vannuti, et kõik läheb hästi ning ei maksa karta, et kui sadamal külastajaid napib, hakatakse selle kaudu ka kaupu vedama. Kindlasti ei hakata.

Kuid antud ausõna on olematuks sulanud ning Saaremaa sadamale poogitakse kaubavedusid külge juba üsna usinalt. Sama saatus võib suure tõenäosusega ees oodata ka lubadust fosforiitide kaevandamise asjus. Küsimus on selles, millise rõhuga suruvad huvid väidetele.

Kust see odav elekter tuleb?

Nii lämmastik- kui ka väävelhappetootmine on energiamahukad tegevused ning nende hind liigub rööbiti energia hinnaga. Küsime siis nii: kas meil on võimalust leida Eestis poliitiliselt odavaks nõiutud energiaallikat väetisetööstuse jaoks, kui meil pole seda oma elanikegi jaoks pakkuda?

Eestis harrastatav ressursipoliitika on üsna Nauru-pärane. Selle Vaikse ookeani väikesaare ajutise õnne allikaks sai aastatuhandete jooksul sinna kukkunud veelindude sõnnik, samuti fosfaadid. Neist tühjaks kaevatud saare rahvas on kogenud raketina rikastumist ning sellele järgnenud kollapsit, millest täna aitab välja vaid Austraalia iga-aastane riigiabi. Ei ole ühtki mõistetavat põhjust, miks peaks Eesti jätkama sellist naurufitseerumise teed. Ei juba valitud põlevkivi suunal ega võimalikul lisanduval fosforiidi suunalgi. Tõsi küll, kui püüdlustest kõrgtehnoloogia ja asjakohase tööstusega majandust luua midagi jätkuvalt välja ei tule, peame lihtsate ja väga lihtsate tööde juurde paraku tagasi pöörduma. Üks sellistest on kindlasti maa seest varanduste urgitsemine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee