Elu

Ain Mäeots: "Kui inimene on kukkunud ükskõik millise konksu otsa, siis järelikult on tal elus midagi puudu." (14)

Jaanus Kulli, 12. jaanuar 2013, 08:00
 Aldo Luud
"Ma mängisin väga kiiresti ja väga jõuliselt end võlgadesse. Ühel hetkel olin maha mänginud sadu tuhandeid," tunnistas näitleja, lavastaja ja režissöör Ain Mäeots kuus aasta tagasi Eesti Ekspressile. "Ükskord teen sellest väga valusa filmi," lubas ta sealsamas. Nüüd on ta oma lubaduse täide viinud. Novembri algul esilinastus tema kasiinosõltlastest jutustav mängufilm "Deemonid", mille stsenaristidel Ain Mäeotsal ja Toomas Tilgal ehk Tommyboyl on mõlemal seljataga karm kogemus mängupõrgusõltuvusega.

Aga nagu kasiinosõltuvusest veel vähe oleks, sattus Mäeots rohkem kui kuue aasta eest narkopolitsei luubi alla. Õnneks pruukis ta kokaiini vaid veidi üle poole aasta ning ise seda pärissõltuvuseks ei nimetagi. Ka siis, kui ta politseile silma jäi, ei ostnud ta oma sõnul uimastit endale, vaid inimesele, kellele ta seoses kasiinohaigusega võlgu oli.

Nüüd ütleb Mäeots, et tal ei ole tollal meedias ilmunud lugudele midagi lisada ja et tegelikult on ta ammuilma prii igasugusest sõltuvusest.

Praegu on Mäeots pigem töönarkomaan. Kes, kui pakutakse, võtab vastu ka õhtujuhi rolli (kui just striptiisi ei pea tegema). Töö kõrval naudib ta aga ennekõike seda, et peagi viiendat korda isaks saab. "Sellist hetke, et läheks sõpradega välja õlut jooma, mul lihtsalt pole," ütleb Ain Mäeots.

Kasiinosõltuvusest rääkiv mängufilm "Deemonid" elab juba paar kuud oma elu, millesse sina enam sekkuda ei saa. Kas nüüd, pärast arvustusi ja arvamusi, teeksid midagi teistmoodi?

Ei, absoluutselt mitte. Võtteprotsess on piisavalt pikk, et selle aja sees kõik läbi mõelda. Film sünnib kolm korda. Esiteks stsenaariumina, siis võtteplatsil ja viimasena montaažis. Paradoks on selles, et võtteperiood iseenesest on väga intensiivne, aga sa pead seda võtma väga külma närvi ja peaga.

Filmi üks peategelastest, laojuhataja Ants, keda kehastab Ain Lutsepp, lõpetab oma elu lausa enesetapuga. Oled sa selliseid traagilisi lugusid näinud ka päriselus?

Näinud ei ole, kuulnud olen. Õnneks on need pigem erandid, aga nad on ikkagi olemas. Samas ei saa ma ütlemata jätta, et see film pole kasiinosõltuvusest. Selles mõttes ei ole see sotsiaalne film. Ennekõike tahtsin ma teha filmi inimeste nõrkustest ja kinnisideedest. Et seda kujutatakse läbi kasiino, on vaid pealispind.

Miks inimesed hakkavad mängima? On selle taga rahaahnus, mingi madal kirg, geenid, alateadvuse hämarad sopid, kui tuua mängu Sigmund Freud?

See on küll klišee, aga iga inimene on omaette juhtum. Käivitavad asjaolud on iga kord erinevad. Mina kujutan ette, et küllap on siis inimese elus mingi tühi koht, mida ta ise ei teadvusta, mis aga paraku täitmist vajab. Kui inimene on kukkunud ükskõik millise konksu otsa, siis järelikult on tal elus midagi puudu. Mis asjaoludel ja kuidas on see vaakum tekkinud, saab enda puhul heal juhul teada, aga siis sa pead seda endale teadvustama. Nii banaalselt kui see ka ei kõla, kõik hakkab probleemi iseendale teadvustamisest. Samas on tee teadvustamise juurde on äärmiselt tüütu, raske ja vastik. Reeglina on see väga intiimne asi, kuigi põhjused võivad peituda kus iganes.

Kas täiskuuajal käiakse rohkem mängimas?

Ei tea, tõesti ei tea.

Kas selle filmi valmis saamisega oleksid justkui ka sa ise puhastustulest läbi käinud?

Ei, absoluutselt mitte. Kuigi ma tegelen elus nii dramaatilise asjaga, nagu seda on teater ja film, ei kannata ma dramaatikat elulistes küsimustes. Püüan olla võimalikult ratsionaalne. Tihti see küll ei õnnestu. Ka filmi peakiri "Deemonid" oli mõeldud iroonilises võtmes. Demoniseerimine või ka romantiseerimine, et kirjanik ikka ju joob, on nii tüütu klišee. Või nagu sõna mängupõrgu. Mis mängupõrgu, ma ei kannata seda väljendit. Tegemist on teenindusasutusega. Igaüks, kes filmi on näinud, võib kinnitada, et seal puudub igasugune demoniseerituse aura. Tegemist on teenindusasutusega, nii jaburalt kui see ka ei kõla.

Läheme nüüd isiklikumaks. Kui palju "Deemonites" on sind ennast ja sinu isiklikke läbielamisi?

Õnneks on see minu jaoks juba väga kauge minevik. Selle filmiga puudus mul igasugune vajadus ennast kuidagi välja elada. Vastupidi, see on nagu kirurgiline vaade ühele nähtusele, ühele elu aspektile. Loomulikult pidin ma elustama väga kaugeid, tõesti väga kaugeid mälestusi, aga see, mis puudutab loo tasandit, ja see, mis juhtub tegelastega, siis pigem leiavad seal kajastamist minu kaasstsenaristi Tommyboy juhtumid. Samas on loomulikult igas lavastuses, igas filmis sees ka selle loojat. Aga kui looja hakkab oma probleeme läbi oma loomingu lahendama, tuleb sellest välja vaid jama. Ta peab olema oma probleemidest üle saanud, alles siis võib selle temaatikaga tegelda. Kuigi see on minu arvamus. Ei maksa arvata, et selle filmi tegemine oli minu jaoks teraapia. Kindlasti mitte. Mis samas ei tähenda, et "Deemonid" minu jaoks oluline poleks olnud. Lihtsalt on selline paradoks. Niipalju kui ma tean ja vastukaja olen saanud, on see film olnud oluline ka inimestele, kes ise pole kunagi käinud mängimas, kes ei maadle sõltuvusega. Kui juba neile on korda läinud, siis järelikult päris valet asja pole me teinud.

Aga ma ütlen veel kord: "Deemonid" ei ole kasiinodevastane film. Et, inimesed, ärge mängige hasartmänge. Jumala eest, mängige! Aga tehke seda rõõmuga! Just nimelt rõõmuga!

Kui palju sina omal ajal kasiinodesse rõõmuga raha jätsid?

Ma tõesti ei oska seda öelda ja summa polegi kokkuvõttes tähtis. Tähtis on see, mida see su eluga teeb. Summa suurus ei määra. "Deemonites" jätab Reeda (keda kehastab Ene Järvis – J.K.) kasiinosse vaid mõned sajad eurod, mis aga ometi ta elu uppi lööb. Samas lendab siia tüüp, kes mängib õhtuga maha miljon eurot, ja tema elus ei muutu sellest midagi.

Kas selle kire nahka läks ka su kooselu?

Ei, kindlasti mitte.

Mitu aastat sa mängisid?

Üks asi on käia kord kuus mängimas, aga kui rääkida aktiivsest mänguperioodist, siis võib-olla oli see kaks aastat. Nii kümmekond aastat tagasi.

Kas sõltuvus on haigus?

Ma arvan, et mängusõltuvus on pigem rumalus ja tegelikult ka tahtejõuetus. Me võime nimetada seda haiguseks, aga niipea kui inimene võtab hoiaku, et ah, ma olen ju haige, tekib sel va inimeseloomal kohe õpitud abituse tunne. See on mask, mille taha on väga hea pugeda. Tegemist on rumalusega. See kindlasti vihastab paljusid inimesi, aga kui seda endale puhta lollusena teadvustada, on motivatsioon sellest üle saada palju võimsam. Miks ma peaks tahtma olla rumal? Ei taha!

See, et sõltuvusteema on korraga sedavõrd esiplaanil, näitab vaid, et me oleme jõudnud heaoluühiskonda. Aastasadu tagasi polnud inimesel luksust tegelda sõltuvusprobleemidega. Pidid lihtsalt ellu jääma. Vastasel korral surid sa nälga. Keegi ei poputanud sind nagu sitta pilpa peal. Midagi pole teha, ise peab tugev olema. Ise peab munadega olema. Enda suhtes. Karm ja munadega.

Mis tundega sa praegu mõnest kasiinouksest mööda lähed?

Ma ei pane neid tähele. Ausõna, ei pane. Seoses selle filmiga kaalusin ma ka võimalust, et ei anna sel teemal ühtegi intervjuud. Minge vaadake filmi, kui tahate, ja kui ei taha, ärge vaadake. Samas sain aru, et vaikimisega oleks ma andnud väga rumala ja lapsiku signaali: selge, ei julge rääkida! Või et: no küll on ülbe! Tegelikult on kõik need asjad mulle juba väga ammu väga selged ja sellel teemal rääkida on hästi tüütu. Kohutavalt tüütu ja ma ei taha. Aga ma olen selle filmi teinud ja ma pean rääkima, midagi pole teha. See loodusnähtus on vaja ära kannatada.

Ometi oled sa kuskil öelnud, et pidid selle stsenaariumi ära kirjutama ja filmi ära tegema, sellepärast ka see teraapiajutt.

Inimeseloom on ju väga huvitav. Inimeseloom erinevates olukordades. Mida kirjandus või teater teevad? Reeglina pannnakse inimeseloom erinevatesse huvitavatesse ja tavaliselt ka rasketesse olukordadesse. Siis on teistel huvitav ja õpetlik vaadata, mis temaga sünnib, ja teha omad järeldused. That’s it. Ja on ongi. "Deemonid" on minu jaoks kohutavalt naljakas film. Sest inimeseloom oma rumaluses on naljaks, ja kuna ma ise olen rumal olnud ja tulevikus teen kindlasti veel rumalusi, siis see kõik ongi naljakas.

Paraku polnud kasiinod mitte ainuke sinu kirg. Koos venna Meelisega olite kümmekond aastat tagasi tugevad tegijad ka mõnuainete turul?

Ei, absoluutselt mitte. See, et ma olen nendega flirtinud... ma ei oska sellest midagi rääkida. Täitsa ausalt. See on sama lugu, kui sa... Kas sa oled kunagi keskkooli ajal joonud peediveini?

Jaa.

Mina ka. Samuti olen ma mõnuainetega vaid flirtinud. See ei ole minusse selles mõttes mitte mingit jälge jätnud. See on umbes sama, kui et sa käid kord kuus saunas ja võtad pärast seda kaks õlut. Ahhaa, sa oled alkohoolik! Narkootikumid on väga tobedad ja üledemoniseeritud asjad. Ma ei oska neist mitte midagi rääkida. Täpselt samuti, nagu ma ei oska rohkem rääkida kooliajal poistega salaja joodud peediveinist. See ei ole absoluutselt mingi teema. Mind ei huvita ka see.

Kunagi oli Eesti Ekspressis lugu, kuidas sind pärast pikka jälgimist kinni võeti ja kuidas sa politseis oma narkodiileri üles andsid.

Kes tahab, lugegu seda lugu ja mul pole selle kohta midagi rohkem öelda. Mitte midagi. Sorry.

Oled näitlejaharidusega. Peagi pärast lavakooli lõpetamist hakkasid küll rohkem lavastama. Siis tuli film. Esimene oli "Taarka", nüüd "Deemonid", mille üks stsenarist sa ka ise oled. Kas sa endas teatud isiksuse lõhestumist ei pelga?

Jumala eest, ma ei pea ennast mingiks multimeheks. Ma tean, et minu kutsumus on lavastamine. Kui ma ka vahepeal mängin siin ja seal, siis see tähendab, et see roll mulle väga sobib. Ma tean oma skaalat, kus ma näitlejana võin tegutseda. See on väga tunnetuslik pool. Mulle on pakutud ka rolle, millest olen ära öelnud. Sest ma tunnen, et ei, see pole minu roll. Et selle peale on palju paremaid mehi. Nii et ma pean ennast ennekõike siiski lavastajaks. Stsenaristi rolli asun ma vaid siis, kui ma ise selle teksti kas siis lavale või filmilinale toon.

Sul on olemas filmikogemus, väga korralik lavastajakogemus. Eelistad sa ühte teisele, sest tegelikult on need ikka kaks väga erinevat maailma?

Ma arvan, et ma olen väga hea õppija ja ühtki tööd ei võta ma niimoodi ette, et ma teen ta kuidagi ära. Olgu see kas või õhtujuhtimine või mis iganes töö. Ma tõesti püüan kõiki asju teha niimoodi, et ma saan sellest midagi. Ma ei räägi rahast. Vastasel juhul läheks juhe ammu kokku, muidu pureks vana hea stressipoiss ikka maha.

On sul minevikust hetki, mille pärast sa piinlikkust peaksid tundma?

Elus on päris palju lollusi tehtud. Ka lahedaid lollusi. Aga ma ei kahetse seda. Mõned ajavad nüüd lausa naerma. Kuid ma ei tahaks nendest rääkida. See on umbes sama teema, et kooli ajal sai nurga taga poistega veini joodud. Mis sellest ikka rääkida.

Kui me intervjuud kokku leppisime, ütlesid sa, et sinu päeva üheks justkui kohustuslikuks osaks on ujumine.

Oi, ma ei tahaks seda kuidagi afišeerida! See pole sportimine, see on miinimum, et hoida ennast vormis. See on pigem aeroobne lihaste toonuses hoidmine. Jooksmine mulle näiteks ei sobi, minu meelest on see kohutavalt tüütu. Meeskondlik pallimäng tähendab aga paljude inimeste kokkulepet kindlaks kellaajaks, ent minu töö ja päevakava on sedavõrd heitlik, et ma tihti ei jõuaks kokkulepitud ajal palliplatsile.

Mitu ringi basseinis päevas ära tuleb?

Kilomeeter. Vesi tõmbab kokkujooksnud juhtme väga hästi lahti. Algul oli nii, et pidi ennast kokku võtma, aga nüüd on nii, et saaks juba ujulasse...

Sõltuvus?

Ei, jätame selle sõna kõrvale. See on vajadus.

Sinu nime näeb juba mitu hooaega ka teleekraanil seoses seriaaliga "ENSV". Mida see töö sulle su muude tegemiste kõrval tähendab?

Esiteks, kindlasti ei tähenda see raha. Kuigi päris ilma rahata ka ei teeks. Aga selge see, et teleseriaali tegemine Eestis käib suhteliselt vaestes oludes. Samas vaesed olud mingis mõttes inspireerivad. Pead leidma lahendusi, tuleb olla väga nupukas ja kaval. Teiseks, töö sedavõrd toredate näitlejatega. Paremal juhul on see puhas rõõm. Kui vaid külm ei oleks, sest maja, kus me filmime, on täielikult amortiseerunud.

Ja kuigi tegemist ei ole väga mitmekihilise dramaturgiaga, on töö näitlejaga, stsenaariumi kärpimine ja lihvimine jube hea trenn, käeharjutus. Nii ma seda võtangi. Ja kui seda saab veel teha sedavõrd toreda seltskonnaga, mida siis veel tahta!

Aasta lõpul oli sind peaaegu võimatu tabada, sest sul oli meeletult tööd. Kas kodus tõmmatakse nina krimpsu, et sind seal nii vähe näha on?

Varem oli rohkem ütlemist. Kui ma vähegi saan, eelistan teha asju, mis ei tule pere arvelt. Sellist hetke, et läheks sõpradega välja õlut jooma, mul lihtsalt pole.

Kevadel saad sa viiendat korda isaks. Selle peale võiks ju küsida, kumb sulle olulisem on, isaroll või töö?

Nii ei saa küsida, et kumb on tähtsam. Kui sa teed midagi teatris või ka kinos, siis see neelab sind täiega. Sa pead selle töö sees täiesti ja üleni olema. Vastasel juhul tuleb vaid mingi puss välja. Kusjuures ma paratamatult kasutan ühte kogemust teises ära. Ma püüan elada nii, et need kaks rolli – kuigi antud kontekstis ei kannata ma seda sõna, aga ma püüan elada nii, et need kaks poolust kõige paremas mõttes täiendaksid teineteist. Vanemate poegadega olen ma oma tööst ka rääkinud, püüdes neile seletada, mida ja miks ma teen. Läbi selle avastan ma enda jaoks väga olulisi asju. Selles mõttes olen ma lastele äärmiselt tänulik. Mida rohkem tegeled sa lastega, seda vähem on aega tegelda pseudoprobleemidega. Selles mõttes on ikka väga tore, et mul on nii mitu last. Lisaks sellele, et nad on ise hullult šefid tegelased. Teine asi on see, mida ma teinekord teiste pilgus tajun: et vaesed vanemad, nüüd on veel üks laps tulemas! Umbes nii, et aastateks sunnitööline. Aastateks! Tegelikult on niimoodi, et mida rohkem neid on, seda paremini saavad nad omavahel hakkama. Nende kindlustunne elu suhtes, sotsiaalne pool omavahel suheldes, piiride paika panemine, see kõik kulgeb palju loomulikumalt kui ühe lapse puhul. Nad õpivad ise üksteise pealt, nad toetavad üksteist. Paradoks on selles, et vanematel on palju kergem, kui lapsi on rohkem. Ja ma arvan, et ka lastel endal on lihtsam elus hakkama saada.

Järgmine töö on juba käsil. Mis see on? Järgmine film? Raamat?

Valmistan päris mitut asja ette. Nukuteatris tuleb märtsi lõpul välja muusikal "Shrek", mis on tõeliselt vaimukas ja tore lugu. Ja mis veel toredam, et me saame sinna tuua sisse ka Eesti muinasjuttude tegelasi. Vanemuises aga toon ma järgmisel hooajal välja lavastuse "Fanny ja Alexander". Lisaks on ettevalmistamisel kaks filmi, ent kunas ja kas nad töösse lähevad, pole veel teada.

Teatrimees ja pereisa

Ain Mäeots (sündinud 25. detsembril 1971) on eesti näitleja, teatrilavastaja ja filmirežissöör. Lõpetanud 1994 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XVI lennu ja töötanud samast aastast Vanemuise teatris nii lavastaja ja draamanäitlejana kui ka aastatel 1999–2006 teatri draamajuhina.

Mäeotsa kontol Vanemuises on ligi 30 lavastust, peale selle on ta lavastanud Emajõe Suveteatris ja Tampere Linnateatris, osalenud telelavastustes, mängufilmides ja kuuldemängudes.

Novembri algul esilinastunud ja vaatajamenu poolest edukaks osutunud filmi "Deemonid" lavastaja Ain Mäeotsa ja tema abikaasa Kristeli pere peaks kevadel täiendust saama. Praegu on neil kaheaastane poeg Ronald, neljane tütar Marthareet ja seitsmene poeg Tristan. Eelmisest kooselust Vanemuise teatri kirjandusala juhataja Anu Tontsiga on Ainil 14aastane poeg Artur.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee